Dicamptodon — Vaikse ookeani hiidsalamandrid: perekond, liigid ja elupaik

Vaikse ookeani hiidsalamandrid (Dicamptodon) on suurte salamandrite perekond ja sugukond. Perekond Dicamptodon sisaldab tänapäeval tuntud liike, kes on eristatavad teistest salamandritest oma suure keha ja jämeda lõuaga.

Kirjeldus

Vaikse ookeani hiidsalamandrid võivad kasvada kuni umbes 30 cm pikkuseks. Nende keha on robustne, pea lai ja lõug tugev — see võimaldab püüda suuremaid saakloomi. Värvus skaalal pruuni ja kollaka või vasetooni kirjete, laikude või triipudega annab neile hea varju metsase vooluveekogu põhjal. Noorloomadel ja larvaalsetel etappidel on välimised harjad (gillid) ja nad on selgelt veekesksed.

Levik ja elupaik

Neid salamandreid leidub Põhja-Ameerika loodeosas — ulatudes Lõuna-Briti Columbia lähedalt kuni Põhja-California ja idapoolsete mägialadeni nagu Idaho. Eelistatud elupaigad on jahedad, hästi varjutatud metsased jõekäärud, pikkade kiviste ja logidega voolud ning allikaveed. Paljud isendid elavad nii vees kui maal, liikudes tihti öösel või pärast vihma; noorloomad ja mõningad täiskasvanud vormid võivad aga kogu elu veekeskkonnas püsida.

Eluviis ja toitumine

Vaikse ookeani hiidsalamandrid on kiskjad: nende toiduks on putukad, vähilised, väikesed kalad, teised kahepaiksed ja aeg-ajalt väiksemad imetajad või nende poegade jäänused. Saagi tabamiseks kasutavad nad kiiret lõuaklapi ja jõulist hammustust. Enamik neist on peamiselt öised ja varjulised, varjates end kivide, puujuurte ja lagendike all.

Reproduktiivne käitumine ja areng

Paljunemisperioodil liiguvad täiskasvanud sageli vooluveekogude juurde. Isased salamadrid paljudel liikidel asetavad spermatofore (spermi sisaldavad kapslid), mida emane ise endale puhastatud alale korjab — tegu on siseseemnetusega tüüpilise salamandriliigile. Emane kannab neid mune vees või selle lähedal kinnitatuna kivi või taime külge. Munadest kooruvad larvaalsed järglased, kellel on välimised gillid ja täielikult veekeskne eluviis; metamorfosis muutuvad paljud järglased rohkem maapealseks või semi-aquaatiliseks. Mõnel populatsioonil võib arengu aeg olla pikem ja esineda neoteeniat — täiskasvanud isend säilitab larvaalseid omadusi (nt gillid) kogu elu.

Helid ja käitumine

Erinevalt paljudest salamandritest, kes on vaiksed, võivad Vaikse ookeani hiidsalamandrid tekitada hääli — näiteks kriuksumist või vingumist, eriti häirituna või käsitsivaldamisel. Nad on üldiselt agressiivsed võrreldes paljude teiste kahepaiksetega ning kasutavad oma suud kaitseks või kohaliku hierarhia väljendamiseks.

Liigid ja taksonoomia

Sugukonnas on neli laialt tunnustatud liiki:

• Cope'i hiidsalamander (D. copei) — väiksemad ja sageli rohkem veekesksed populatsioonid, kus esineb neoteenia.
• Idaho hiidsalamander (D. aterrimus) — leitud idapoolsetes piirialades (nt Idaho); iseloomustab eristuv levik ja kohastumused mägialadel.
• ranniku hiidsalamander (D. tenebrosus) — laialt levinud rannikumetsades ja vooluveekogude piirkondades.
• California hiidsalamander (D. ensatus) — Põhja-California piirkonna lõunapoolne vorm, kellel on eristuvad geneetilised ja morfoloogilised tunnused.

Mõnedes allikates on liigitus ja liidete piirid teemaks pidevas uurimises, seega paikne taksonoomia võib täpsustuda DNA-analüüside ja levikuuuringute valguses.

Ohustatus ja kaitse

Kuigi mitmed populatsioonid võivad kohati olla suhteliselt arvukad, seisavad Vaikse ookeani hiidsalamandrid mitmete ohtude ees: elupaikade hävitamine ja killustumine (metsaraie, veekoridoride muutmine), vee saastumine ja mõjutamine (põllumajandus, linnastumine), invasiivsete kalade lisandumine, mis söövad noorloomi, ning kliimamuutuse põhjustatud veetemperatuuri ja vooluhulga muutused. Mõned piirkondlikud populatsioonid võivad vajada kaitsemeetmeid; parimad kaitsepraktikad hõlmavad vooluveekogude ja rannikualade säilitamist, rippraja (riparian) puhast ja varjulist metsatüübi hoidmist ning invasiivsete liikide kontrolli.

Kokkuvõte

Vaikse ookeani hiidsalamandrid (Dicamptodon) on Põhja-Ameerika loodeosa silmapaistvad kahepaiksed — suured, kohati häält tegevad ja nii vees kui maal elavad kiskjad. Neid iseloomustavad tugev kehaehitus, mitmekesine eluviis ning kohanemisvõime erinevates jahedates vooluveekogude elupaikades. Nende säilimiseks on oluline kaitsta puutumatuid voolukoridore, vetikakogukondi ja metsastunud kaldavööndeid.

Otsing