Pakistan: ühendatud relvajõud – armee, merevägi, õhujõud ja tuumajõud
Pakistani relvajõud (urdu keeles پاک عسکری) on Pakistani ühendatud relvajõud. Pakistani sõjavägi moodustati esmakordselt, kui riik saavutas 1947. aastal Ühendkuningriigist iseseisvuse. Sõjaväe algkond pärines Briti India armeest ning jagunemine 1947. aastal viis nii personali, varustuse kui ka infrastruktuuri jagunemiseni uute riikide vahel.
Selle osadeks on järgmised harud:
- Pakistani armee
- Pakistani merevägi
- Pakistani õhujõud
- Pakistani paramilitaarsed jõud
- Pakistani rannavalve
- Pakistani strateegiline tuumakomando
Ligikaudu 620 000 inimest on tegevteenistuses sõjaväes, mis 2007. aasta seisuga on maailma suuruselt seitsmes relvajõud. Koos 302 000-liikmeliste paramilitaarsete jõudude ja rannavalvega on Pakistani sõjavägi kokku ligi 1 000 000 inimest. Tänapäeval jääb armees teenivate ja paramilitaarsete üksuste koguarv hinnanguliselt samas suurusjärgus, kuigi täpsed numbrid võivad allikate lõikes erineda.
Ajalooline taust
Pakistan osales alates iseseisvumisest mitmetes sõjalistes konfliktides, neist tuntumad on sõjad India vastu 1947–48, 1965, 1971. aastal ning 1999. aasta Kargili konflikt. Sõjaväel on olnud Pakistanis märkimisväärne poliitiline roll: riigis on toimunud mitu sõjaväelist riigipööret (nt 1958, 1977, 1999) ning sõjaväe juhtkond on ajaloos sageli mõjutanud valitsuse poliitikat.
Struktuur ja juhtimine
Pakistanis on presidendil formaalne roll relvajõudude ülemjuhatajana, kuid tegelik sõjaline juhtimine on sõjaväe juhatajate ja riigi tsiviiljuhtide — peaministri ning valitsuse — vahel jagatud. Tuuma- ja strateegilisi küsimusi koordineerib National Command Authority (NCA), mille all töötab Strategic Plans Division (SPD), vastutades tuumarelvade haldamise ning relvastuspoliitika elluviimise eest. Sõjaline juhtimine on jaotatud armee, mereväe ja õhujõudude juhtkondade vahel.
Tuumajõud ja strateegia
Pakistan arendas tuumarelvi oma regionaalse julgeoleku- ja võidurelvastumise kontekstis ning viis läbi tuumakatsetused 1998. aastal (Chagai catsetused). Tuumavõimekuse haldamiseks on loodud NCA ja SPD ning tuumastrateegia keskendub tagasilöögivõime (second-strike capability) ja piirkondliku tasakaalu säilitamisele. Pakistani tuumavõimekusse kuuluvad erinevad kandurid — maapealsed ballistilised ja ristleva lennuga raketid ning õhulauad — ning riik on töötanud välja ka lühema laskekaugusega taktikalisi tuumarelvasüsteeme (nt Nasr), mille eesmärk on heidutada konflikte madalal tasemel.
Sõjalised operatsioonid ja sisekaitse
Alates 2000. aastate keskpaigast on Pakistani relvajõud olnud aktiivselt kaasatud sisejulgeoleku operatsioonidesse, võideldes äärmusrühmituste ja terrorismiga Põhja-Baluchistani, Khyber Pakhtunkhwa ja federaalsete territooriumide aladel. Pakistani relvajõud on samuti olnud üks suuremaid ÜRO rahuvalvejõudude panustajaid, saates üksusi erinevatesse rahuoperatsioonidesse üle maailma.
Paramilitaar- ja rannavalveüksused
Paramilitaarjõud (nt Pakistan Rangers, Frontier Corps, Frontier Constabulary ja eriüksused) toetavad tsiviil- ja sõjaväelist julgeolekut piiril, rahutuste mahasurumisel ning antiterrorioperatsioonides. Rannavalve tegeleb rannikualade julgeoleku, piirijärelevalve ja merepäästeteenustega; merevägi aga vastutab laiemalt merelise valmisoleku, merepiiride kaitse ja mereväeoperatsioonide eest.
Varustus ja moderniseerimine
Pakistan on aja jooksul moderniseerinud nii maismaa-, mere- kui ka õhuväge. Armee kasutab tankiparke, kerge ja raskerelvastust ning suurtükiväge; õhujõud omavad laiaulatuslikku hävitajate ja luurelennukite baasi ning merevägi on arendanud allveelaevade, hävitajate ja rannikut kaitsvate süsteemide võimekust. Pakistan Hangarid ja tööstus koostöös partneritega (sh Türgi, Hiina jt) tegelevad varustuse uuendamise ja kohalikust tootmisest tulenevate lahendustega.
Rahvusvahelised suhted
Pakistani relvajõud teevad laialdast koostööd mitme riigi ja organisatsiooniga, eriti sõjalise väljaõppe, relvastuse hankimise ja luurevahetuse valdkonnas. Pakistanil on traditsiooniliselt tihedad julgeolekusuhted teatud suurriikidega, kuid samas on keerukas ja tihti pingeline suhtlus naaberriigi Indiastumise geopoliitiliste erimeelsuste tõttu.
Rekruutimine ja teenistus
Pakistani sõjavägi põhineb peamiselt vabatahtlikul teenistusel; kohustuslikud mobilisatsioonimehhanismid võivad kehtida kriisiolukorras. Sõjavägi pakub laia valikut erialasid, väljaõpet ja karjäärivõimalusi ning on oluline tööandja paljudes piirkondades.
Kuigi armee on jätkuvalt Pakistani julgeolekupoliitika keskne komponent, on viimastel aastakümnetel tugevnenud ka tsiviiljuhtimise roll ning arutelud sõjaväe ja tsiviilvõimu suhete edasisest tasakaalustamisest jäävad olulisteks küsimusteks riigi stabiilsuse ja demokraatliku arengu jaoks.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Pakistani relvajõud?
V: Pakistani relvajõud on Pakistani üldised ühtsed relvajõud.
K: Millal moodustati Pakistani relvajõud esmakordselt?
V: Pakistani relvajõud moodustati, kui Pakistan saavutas 1947. aastal Ühendkuningriigist iseseisvuse.
K: Millised on Pakistani relvajõudude osad?
V: Pakistani relvajõudude osad on Pakistani armee, Pakistani merevägi, Pakistani õhujõud, Pakistani paramilitaarsed jõud, Pakistani rannavalve ja Pakistani strateegiline tuumakomando.
K: Kui palju inimesi on Pakistani sõjaväes tegevteenistuses?
V: Pakistani sõjaväes on tegevteenistuses umbes 620 000 inimest.
K: Kui suur on Pakistani sõjaväe kogusuurus?
V: Koos 302 000-liikmeliste paramilitaarsete jõudude ja rannavalvega on Pakistani sõjaväe kogusuurus ligi 1 000 000 inimest.
K: Milline on Pakistani sõjaväe suurusjärjekord?
V: Pakistani sõjavägi on 2007. aasta seisuga maailma 7. suurim relvajõud.
K: Milline on Pakistani strateegilise tuumakomando ülesanne?
V: Pakistani strateegiline tuumakomando on Pakistani relvajõudude üks osa, mis vastutab riigi strateegiliste tuumarelvade poliitika kujundamise, kasutamise ja paigutamise ning juhtimise ja kontrolli eest.
