Pando (Värisev hiiglane) — Utahis asuv haabekoloonia, maailma vanim elusorganism

Pando — "Värisev hiiglane" Utahis: maailma vanim haabekoloonia (~80 000 a.), geneetiline ime, ohustatud elupaik hirvede ja kasvupuuduse tõttu. Avastage Pando lugu.

Pando (ladina keeles "ma laiali"), tuntud ka kui värisev hiiglane, on haabade koloonia Utahis. See kooslus on moodustunud kloonidest — kõik koloonia puud on geneetiliselt identsed ja pärinevad ühest emapuust vegetatiivselt paljunemise teel (juurevõsud). Koloonia koosneb umbes 47 000 üksikpuust ja hõlmab umbes 43 hektarit (106 aakrit). Juured on omavahel seotud ning toitainete ja vee liikumine maa-aluse juurestiku kaudu hoiab kolooniat elujõulisena. Üksik haabepuu elab tavaliselt 100–130 aastat, kuid koloonia kui tervik on hinnanguliselt umbes 80 000 aastat vana — seetõttu loetakse Pandot sageli maailma üheks vanimaks teadaolevaks elusorganismiks.

Struktuur ja paljunemine

Pando kuulub lähisugulasele Populus tremuloides ehk värisevale haavale (quaking aspen). Põhiline paljunemisviis on vegetatiivne: emapuu saadab maa alla laienevate juurte kaudu võsusid (suckers), millest kerkivad üles näivad eraldiseisvad puud. Sooajal võbelevad lehed andsid ingliskeelse nime "quaking aspen" ja eestikeelse nimetuse "värisev hiiglane". Seksuaalne paljunemine (seemnete kaudu) toimub harva ja tavaliselt ei ole see Pando populatsiooni peamine taastootmisviis.

Uuringud ja vanus

Koloonia vanust ja struktuuri on uuritud erinevate meetoditega, sh geneetiline analüüs, dendrokronoloogia (puude aastaringide uurimine) ning kaugseire- ja aerofotode analüüs. Arvestades maa-alust juuresüsteemi ja geoloogilisi tingimusi, on hinnangud Pando vanusele varieerunud, kuid sageli viidatakse umbes 80 000 aastale. Märkimisväärne on see, et Pando ei ole ainult geograafiliselt lai, vaid ka ökoloogiliselt oluline: see pakub elupaika paljudele liikidele ja mõjutab kohalikke ökosüsteeme.

Ohud ja kaitse

Inimesed ja inimtegevus on mitmel moel mõjutanud Pando tervist. Üks peamisi ohte on muulihirved (elk) ja muud taimtoidulised loomad, kes karjatuse ja tugeva närimise tõttu takistavad noorte võsude uuenemist. Lisaks võivad ohustada kolooniat põlengute varajane summutamine (mis vähendab haaba loomulikku uuenemist), põud, maastiku muutused, sõidad ja teised inimtegevusest tingitud häiringud.

• Karjatamine ja hirvede närimine: noorte võsude kahjustamine takistab puistute loomulikku taastumist.
• Põlengukäitumise muutused: pikaajalisel tuleohu vähendamisel kaob loomulik tsükkel, mis soodustaks uute võsude tekkimist.
• Kliimamuutused: muutuv sademete ja temperatuuri mustrid võivad mõjutada juurestiku ja uuenemise tingimusi.

2000. aastatel tehtud uuringutes analüüsisid teadlased piirkonna aerofotosid ja teisi andmeid ning leidsid, et Pando ei ole viimase 30–40 aasta jooksul oluliselt kasvanud — pigem on täheldatud stabiilsust või langustrendi teatud aladel. Selle põhjal on tehtud järeldusi, et koloonia võib olla ohustatud ning vajab aktiivset haldamist ja kaitset.

Kaitse- ja taastetöö

Kaitsemeetmed, mida on kasutatud või pakutud Pando säilitamiseks, hõlmavad:

• piirdeaiad ja loomade väljajätmine kahjustatud aladelt, et võimaldada võsude vaba kasvu;
• juurdekasvu ergutamiseks suunatud raiete ja kontrollitud põlengute kasutamine;
• pikaajaline seire, biomonitoring ja teadusuuringud, et hinnata taastumise edukust;
• kohalike huvigruppide ja riigiasutuste koostöö kultuuri- ja looduskaitseliste eesmärkide saavutamiseks.

Pando on nii teaduslikult huvipakkuv kui ka sümboolne näide sellest, kuidas ühtne organism võib eksisteerida ja muutuda tuhandeid aastaid — samas rõhutab see vajadust hoolika ja teaduspõhise kaitse järele, et säilitada selliseid haruldasi ja väärtuslikke loodusobjekte tulevastele põlvedele.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Pando?

K: Mitu puud moodustavad Pando koloonia?

K: Kui vana on kogu Pando organism?

K: Kuidas on Pando puude juured omavahel seotud?

K: Milline on vanim teadaolev elusorganism Maal?

K: Mis ohustab Pandot?

K: Kas Pando on viimase 30-40 aasta jooksul kasvanud?

Otsing