Paquita: romantiline ballett — ajalugu, koreograafid ja Grand pas classique

Paquita on romantiline ballett kahes vaatuses ja kolmes stseenis. Selle loo on kirjutanud Joseph Mazilier ja Paul Foucher. Muusika autor on Edouard Deldevez. Esialgselt oli koreograafiks Joseph Mazilier. Paquita esietendus 1. aprillil 1846 Salle Le Peletier's Pariisi ooperi balleti poolt. Osades mängisid Carlotta Grisi ja Lucien Petipa. Paquita jäi ooperi repertuaari kuni 1851. aastani.

Lugu ja teemad

Tegevus toimub Hispaanias Napoleoni armee okupatsiooni ajal. Kangelanna on noor mustlastüdruk Paquita, kelle tegelik päritolu jääb alguses varjatuks: ta on tegelikult aadlisuguvõsast, kuid lapsena röövisid ta mustlased. Paquita päästab noore prantsuse ohvitseri Lucien d'Hervilly elu ja nende suhe käivitab sündmuste jada, milles segunevad armastus, sotsiaalsed pinged ja identiteediavastused. Hispaania kuberner peab Paquit ohtlikuks ja püüab tema vastu välja mängida mustlaste pealiku Iñigo. Lõpuks selgub Paquita aadlisündimus ning ta osutub Lucieni nõbuks — näidend lõpeb Paquita ja Lucieni pulmadega. Balett kasutab pantomiimi ja tantsu, et edasi anda nii isiklikke tundeid kui ka ajaloolise perioodi meeleolu.

Ajalugu ja koreograafid

Peale Pariisi esietendust sai Paquita kiiresti rahvusvahelise leviku. 1847. aastal lavastasid Marius Petipa ja Pierre-Frédéric Malevergne Paquita esimest korda Venemaal Peterburi keiserliku balleti jaoks — see oli Petipa esimene lavastus Venemaal. Petipa töö tabas ära balleti vajaduse uuendada ja kohandada lavastust venepärase publiku ja tantsijate jaoks.

1881. aastal tegi Marius Petipa suurema ülevaatuse ja lisanduste tegemise: ta tellis uusi palasid Ludwig Minkuselt, mille seas olid Pas de trois esimese vaatusе jaoks ning lõpuvaatuses kuulsa Paquita Grand pas classique ja Mazurka des enfants (laste mazurka). Need lisandid vormisid lavastuse klassikalise stiili, mis jäi Mariinski teatri (endise keiserliku balleti) repertuaari kuni 1926. aastani.

Muusikaline pärand

Algne partituur on Edouard Deldevezi kirjutatud, kuid Petipa lisandused Ludwig Minkuse loomingust hakkasid paljusid lavastusi määratlema. Minkuse numbrid on rütmilised, meloodiliselt selged ja ette nähtud tantsulise virtuoossuse rõhutamiseks — see sobis hästi Petipa klassikalistei lisandite tehnilise nõudlikkusega. Paljud tänapäevased esitused kasutavad Deldevezi ja Minkuse muusika kombinatsiooni, tihti tuginedes arhivaalidele ja nootide rekonstruktsioonidele.

Grand pas classique ja repertuaari mõju

Paquita Grand pas classique on eraldiseisev stseen, mida esitavad tihti nii täies lavastuses kui ka galaetendustel ja konkurssidel. Traditsiooniliselt koosneb see:

• Entrée (sissejuhatus)
• Adagio (paari aeglasem, väljendusrikas osa)
• Mitmed variatsioonid (soolod nii nais- kui meessolistidele)
• Coda (kiire, virtuoosne lõpetus)

See töö on muutunud klassikalise tehnika ja puhta esteeetika näitajaks: tantsijaid hinnatakse puhta joonise, tugevuse, püstise kehahoiaku ja keerukate jalatööde järgi. Just seetõttu on Grand pas classique kujunenud koolide ja professionaalsete truppide repertuaari tähtsaks esinemiseks.

Tänapäevased lavastused ja rekonstruktsioonid

Kuigi täispikk Mazilier'i algne Paquita kadus suuresti repertuaarist, on mitmeid katseid selle taastamiseks ja rekonstrueerimiseks. Eriti silmapaistev on 2001. aastal Pariisi ooperi balleti jaoks tehtud uusversioon choreograaf Pierre Lacotte'i poolt: Lacotte rekonstrueeris suure osa algsest materjalist, taastades Joseph Mazilier' pantomiimijooni ja mise-en-scène'i, kuid säilitas ka Marius Petipa 1881. aasta lisandid, sealhulgas Minkuse numbrid. Lacotte'i töö põhines arhivaalidel, nootidel ja ajaloolistel kirjeldustel ning püüdis siduda romantilise ja klassikalise perioodi stiile ühtseks tervikuks.

Olulisus ja pärand

Paquita esindab balleti arengut romantilisest ajast klassikalise suurvormi suunas. Selle lugu ja stseenid kombineerivad pantomiimi ja tehnilist tantsu ning näitavad, kuidas era- ja avaliku elu konfliktid (sõda, võim, armastus, identiteet) saavad laval vokaalse ning liikumiselise väljundi. Petipa ja Minkuse lisandite ellujäämine eraldiseisvate tükikotkadena — eriti Grand pas classique ja Pas de trois — on taganud teose püsiva mõju balletimaailmas: need palad on saanud nii õpetuslikuks materjaliks kui ka publiku lemmikuks üheööetendustel ja festivalidel üle maailma.

Mida otsida, kui näete Paquita't laval

• Pange tähele pantomiimi: paljud olulised lõigud edastatakse karakterite kaasmõjude ja näitlejameisterlikkuse kaudu.
• Jälgige Grand pas classique struktuuri — see on tehniliselt ja esteetiliselt kõnekas osa, mis sageli eraldub lavastuse teistest stseenidest.
• Tuvastage, millist muusikat kasutatakse: kas kasutatakse peamiselt Deldevezi originaali, Minkuse lisandeid või kombinatsiooni.
• Pöörake tähelepanu kostüümidele ja lavakujundusele, sest need aitavad luua 19. sajandi Hispaania atmosfääri koos romantilise ja klassikalise nüansiga.

Kokkuvõttes on Paquita oluline lüli balletiajaloo üleminekusetapis: algsest romantilisest lavastusest kasvas välja klassikaline repertuaar, mille fragmendid elavad edasi tänapäeva lavadel, galadel ja õppetundides.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Paquita?

K: Kes kirjutas Paquita loo?

K: Kes komponeeris Paquita muusika?

K: Kus toimub Paquita lugu?

K: Mis on Paquita peategelase nimi?

K: Millal lavastas Marius Petipa oma versiooni "Paquita" Peterburi keiserliku balleti jaoks?

K: Milliseid tükke lisati Petipa versiooniPaquitast 1881. aastal?

Otsing