Isabella tiigermutt (Pyrrharctia isabella) — levik, elutsükkel, talvitumine
Isabella tiigermutt (Pyrrharctia isabella) elab parasvöötme ja põhjapoolsete külmade piirkondade, sealhulgas Arktika piirkonnas. Tema levik hõlmab suure osa Põhja-Ameerikast ja osa Eurasia parasvöötmetest; liigi täpne levik sõltub kohalikest kliima- ja elupaigatingimustest.
Elutsükkel
Selle roomik, rihmakasvataja vastne ehk nn „villakaru” on tuntud oma karvaste, rihmjasvärviliste kehaprintside poolest (tavaliselt mustad otsad ja keskelt pruunikaspunane või oranž laik). Elutsükkel koosneb järgmistest etappidest:
- Muna: emane moth muneb tihtipeale väikestes klastrites lehtedele või taimevarrele.
- Vastne (larva): vastsed toituvad laias valikus madalast taimestikust, sealhulgas rohttaimedest, mitmesugustest aiataimedest ja mõnikord ka lehtpuude noortest lehtedest. Nad läbivad mitu järgu (instar) ning koguvad nii energiat kui ka keemilisi ühendeid, mis aitavad neil kiskjate vastu.
- Pupa: kevadel või varasuvel kerivad vastsed end tihti karvastesse kookonitesse ja nukkuma – nukk (pupa) kestab tavaliselt paar nädalat kuni kuu, sõltuvalt temperatuurist.
- Täiskasvanu (moth): täiskasvanud isendid on lühikese elueaga; nende põhiline ülesanne on paarituda ja mune muneda. Täiskasvanud emane on tavaliselt kollakas-oranžikas tiigermustriga, kelle tiibadel on tumedad täpid.
Toitumine ja elupaigad
Villakaru on üldtoiduline (polyphagous) vastne: ta sööb mitmesuguseid rohttaimi, sealhulgas õistaimi, pisiheinte ja sageli ka aiataimi. Tänu sellele suudab liik elada väga erinevates elupaikades — niitudel, teedeveerdel, aedades ja rannikualadel.
Talvitumine ja külmakindlus
Selle roomik, rihmakasvataja vastne, talvitub ja külmub tugevalt. Ta toodab kehavedelikku, mis aitab tema kudedel vältida külmakahjustusi — täpsemalt sünteesivad vastsed külmakaitseaineid (nt glütseroolilaadsed ühendid) ja muudavad oma ainevahetust nii, et nad taluvad madalaid temperatuure ja jääteket. See jääb talve jooksul sageli väliskihile või rakkudevahelisse ruumi, vähendades jääkahjustuse ohtu.
Kevadel sulab ta välja, tuleb välja oma talveunest, sööb ja kasvab lühikese arktilise suve jooksul. Paljudel aladel toimub talvitumine vastse staadiumis — vastne jätkab kevadel toitumist, siis nukkub ja muutub täiskasvanuks.
Pesakondade arv ja kohalikud erinevused
Parasvöötme kliimas on sellel liigil sõltuvalt asukohast üks või kaks pesakonda aastas. Soojemates piirkondades võib esineda kaks põlvkonda (bivoltine), külmemates piirkondades tavaliselt ühesugune aastane põlvkond (univoltine).
Arktikas on aga soe periood nii lühike, et villakaru toitub enne poegimist mitu suve. Sellistes tingimustes võib areng olla semivoltine (areng võtab mitu aastat) — vastsed võivad vajada mitut suve energia kogumiseks ja iga talv külmub-seisab, enne kui nad lõpuks nukkuma lähevad ja täiskasvanuks kujunevad. Väga külmades piirkondades võib areng venida üle ühe aasta; see tähendab, et mõned isendid talvituvad mitu korda enne täiskasvanu staadiumi jõudmist.
Kaitse, kiskjad ja rahvapärimused
- Villakaru tihedad karvad (setae) aitavad kaitsta kiskjate eest ja mõnel juhul võivad need tekitada ärritust, kui neid ihuga kokku puutuda.
- Kuigi on rahvapärimusi, et villakaru keskosa laiuse järgi saab ennustada tuleva talve karmust, ei toeta teadus seda usaldusväärselt — värvimustrid sõltuvad pigem vastse vanusest, geneetikast ja kasvutingimustest.
Kokkuvõte
Isabella tiigermutt on laialt levinud ja kohanemisvõimeline liik, mille vastsed talvituvad külmades tingimustes ja suudavad taluda jäiseid temperatuure tänu biokeemilistele kohandustele. Elutsükkel ja pesakondade arv varieeruvad sõltuvalt kliimast: parasvöötmes esineb tavaliselt üks või kaks põlvkonda, arktilistes piirkondades aga võib areng võtta mitu suve ning vastsed talvituda mitmel aastal järjest.
