Birma püton (Python bivittatus) – kirjeldus, levik ja käitumine

Birma püton (Python bivittatus) – põhjalik ülevaade suurusest, levikust, käitumisest, toitumisest ja paljunemisest Lõuna- ja Kagu-Aasia elupaikades.

Python bivittatus (ehk Birma pyton) on üks viiest suurimast maost maailmas. Ta on levinud Lõuna- ja Kagu-Aasia troopilistes ja subtroopilistes piirkondades. Kuni 2009. aastani peeti neid Python molurus'e alamliigiks, kuid tänaseks on nad eristatud eraldi liigina.

Kirjeldus

Birma pütoonid on massiivse kehaehitusega ja tugevad kääbusetaolised roomajad. Nende seljal on iseloomulikud tumedad, pruuni ja merevaigu tooniga laigud, mis on sageli mustaga ääristatud. Täiskasvanud isendid on tavaliselt 3–5 meetrit pikad, kuid võivad kasvada kuni 5–7 meetri pikkuseks; erakordsed isendid võivad ületada ka 8 meetrit. Suurim teadaolev isend oli emane nimega "Baby", kes elas Serpent Safari's Gurnee's, Illinois's ja mõõdeti 8,23 m pikkuseks ning 183 kg kaaluvaks. Tavapärane kehakaal jääb sageli mõnekümne kuni ~90 kg ümber, sõltuvalt vanusest ja saagi rohkusest. Emased on sageli suuremad kui isased.

Levik ja elupaik

Birma pyton leidub looduslikult laialdaselt kogu Lõuna- ja Kagu-Aasias, sealhulgas Ida-Indias, Nepalis, Lääne-Bhutanis, Kagu-Bangladeshis, Myanmaris, Tais, Laoses, Kambodžas, Vietnamis, Põhja-Malaisias, kaugel Lõuna-Hiinas, Indoneesias, Lõuna-Sulawesil, Balil ja Sumbawas. Nad elavad mitmesugustes ökosüsteemides: rohumaadel, soodes, rabades, metsades, jõeorgudes ja džunglites, kus leidub nii varju kui avamaid raiealasid. Birma pytonid on head ujujad ning võivad läbida veealasid ja rannikualasid, mis aitab seletada nende levikut saarestikule.

Toitumine ja jahipidamine

Nad on lihasööjad ja kütivad oma saaki ambush‑võtete ja aegajalt aktiivse otsimise abil. Peamised saakloomad on linnud ja erinevad imetajad, näiteks hiired, rotid, küülikud, sead ja kitsed. Mõningaid suuri birma pütoone on nähtud söömas ka veelgi suuremaid loomi, sealhulgas alligaatorite või hirvede tavapärasest väiksemaid isendeid. Nad tapavad saaki lõdvendamise ehk kokkusurumise (kontritsioon) kaudu — ei ole mürgised. Nendel madudel on labiaalsed soojustundlikud lõhed (pitsid), mis aitavad tuvastada sooja‑verelisi saakloomi pimedas.

Käitumine ja eluviis

Birma pütoonid on peamiselt öösel aktiivsed, kuid nooremad isendid on sagedasti ka päevased ja veedavad palju aega puudel — noored ronivad ja jahivad kõrgemal. Vanemad ning suuremad isendid veedavad enam aega maapinnal, kus nende mass toetab suurt saaki. Nad on tugevad ujujad ja võivad vee all olla kuni umbes pool tundi. Kuiki neid näha inimestega vahetult, nad tavaliselt väldivad kontakti, kuid võivad rünnata, kui tunnevad end ohustatuna.

Paljunemine ja areng

Birma pütoonid pesitsevad eelistatult varakevadel; emased munevad tavaliselt märtsis või aprillis ja üks pesakond sisaldab ligikaudu 12–36 muna, sõltuvalt emase suurusest ja seisundist. Emane keerdub munade ümber ja broodbib neid — ta võib soojuse tootmiseks „väriseda“ lihaste abil, et tõsta munade ümbruse temperatuuri. Inkubatsioon kestab tavaliselt umbes 50–70 päeva, sõltuvalt keskkonnatemperatuurist. Pojad kasutavad munahammast, et koore läbi avada, ja sageli viibivad muna ümbruses kuni esimese nahavahetuseni; seejärel hakkavad nad iseseisvalt saaki otsima. Vastkoorunud pytonid on tavaliselt 0,5–0,9 m pikkused ja hakkavad kiiresti kasvama, kui saak on piisavalt rikkalik. Birma pütoonid elavad looduses tavaliselt umbes 20–27 aastat; vangistuses võib hea hoolduse ja toitumise juures eluiga olla sarnane või pikem.

Suhted inimese ja keskkonnaga

Birma pytonid on inimestele olulised nii ökosüsteemi osana kui ka majanduslikult (nahk ja lemmikloomakaubandus). Samas on liigi laialdane väljapüük, elupaikade kadu ja ebaseaduslik kaubandus märkimisväärsed ohud looduslikes populatsioonides. Lisaks on osa birma pütoneist petubades ja lemmikloomadena sattunud loodusesse või põgenenud, mis on tekitanud invasiivseid populatsioone väljaspool looduslikku leviala (näiteks Ameerika Ühendriikides), kus nad kahjustavad kohalikke ökosüsteeme.

Ohud ja kaitse

Peamised ohud on elupaikade kadu, inimtegevusest tingitud suremus (näiteks jahipidamine ja liiklus), ning ebaseaduslik lõikamine/kaubandus. Kaitseks on olulised elupaikade säilitamine, ebaseadusliku kaubanduse vähendamine ning rahvusvahelised regulatsioonid ja koostöö. Kui kohtate looduses suurt pytonit või leiate invasiivse populatsiooni, tasub sellest teada anda vastavatele looduskaitseametnikele või looduskaitseorganisatsioonidele.

Soovitused inimestele

• Ärge vabastage kunagi lemmikloomi loodusesse — see võib tekitada invasiivseid populatsioone ja ohustada kohalikke liike.
• Kui kohtate birma pütoni lähenevalt asulatele, informeerige kohalikku looduskaitset või loomapäästet.
• Kui kaalute pytoni pidamist lemmiklooma, uurige põhjalikult liikluse vajadusi, seaduslikkust ja vastutust — suured pytonid nõuavad kogemust, ruumi ja pikaajalist hooldust.

Birma püton on muljetavaldav ja ökoloogiliselt tähtis liik, mille säilimiseks on vajalik teadlik ja vastutustundlik käitumine nii looduses kui ka inimtegevuse kaudu.

Küsimused ja vastused

K: Mis on birma pytoni teaduslik nimi?

K: Kus on birma pyton kodumaine?

K: Kui pikaks võib birma pyton kasvada?

K: Milliseid loomi nad tavaliselt söövad?

K: Kas nad on aktiivsed päeval või öösel?

K: Millal nad pesitsevad?

K: Kui kaua nad keskmiselt elavad?

Otsing