Raymond Gosling (15. juuli 1926 – 18. mai 2015) oli Briti biofüüsik, kelle varajane teadustöö röntgendifraktsiooni alal aitas selgitada DNA ruumilist ülesehitust. Gosling tegi oma doktoritöö uurimistööd Maurice Wilkinsi juhitud rühmas Londoni Kings College'is, kus tema pildid ja analüüsid olid olulised esimeste sammudeks, et mõista DNA 3-D struktuuri.
Goslingi esialgne juhendaja oli A. R. Stokes füüsikaosakonnast. Wilkins kirjeldas juba 1950. aastail Goslingi röntgendifraktsioonipilte kui "palju paremaid kui Astbury omad ja peaaegu nagu üksikkristallid", tunnustades nende erakordselt head kvaliteeti.
Koostöö Rosalind Frankliniga ja "Photo 51"
1951. aastal ühendati Goslingi uurimistöö Rosalind Franklini juhitava tööga. Järgnenud kahe aasta jooksul täiustasid nad katteid, kuivatus- ja pildistamistehnikaid ning andmete tõlgendamist, et saada teravamaid ja selgemaid DNA röntgendifraktsiooni kujutisi. Gosling tegi 1952. aastal röntgendifraktsioonipildi, mis sai tuntuks kui "Photo 51". See foto, koos Franklini andmetega, andis väga selgeid märke DNA helicalemsusest ja peamiseid mõõtmeid.
Mida Photo 51 näitas ja miks see oli tähtis
Photo 51 sisaldas karakteristilist ristiku-kujulist mustrit ja kihiridu (layer lines), mis on tüüpilised helicalisele molekulile. Fotolt oli võimalik eristada olulisi parameetreid: heeli läbimõõt ja kordusühiku pikkus (~34 Å) ning signaalid, mis toetavad kahe ahelaga spiraali kontseptsiooni. Need tunnused olid otsustavad niisuguse ruumilise malli ülesehitamisel, mis sobis hiljem Francis Cricki ja James Watsoni väljatöötatud DNA topeltspiraali mudeliga.
Photo 51 nägemine aitas oluliselt kiirendada DNA struktuuri selgitamist. Pildi sisu jõudis teadusringkondadesse kaudselt — üks oluline pöördepunkt oli see, et foto ja Franklini andmed mõjutasid Cricki ja Watsoni tööd, mis omakorda viisid 1962. aasta Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna andmiseni Francis Crickile, James D. Watsonile ja Maurice Wilkinsile.
Avaldamine ja au
Gosling oli koos Franklini kaasautor ühel kolmest 1953. aasta aprillis ajakirjas Nature avaldatud artiklist, mis käsitles DNA topeltspiraali ja röntgendifraktsiooniandmeid. Need kolm lühiväljaannet koos moodustasid olulise teadusliku aluse, millele järgnes laiem arutelu, malli kinnitamine ja bioloogiliste tagajärgede laialdane tunnustamine.
Pärand ja hilisem elu
Pärast King's College'i tööd jätkas Gosling teadustööd ja õppetööd bioloogilise struktuuri ning röntgendifraktsiooni alal. Ta osales hiljem aruteludes ja intervjuudes, kus peegeldas oma rolli 1950. aastate sündmustes ning andis väärtuslikku esmase allikana tagasivaate laboritöö meetoditele ja teadustöö sotsiaalsele kontekstile. Kuigi Nobelipreemia jagati Crickile, Watsonile ja Wilkinsile ning Rosalind Franklin ei saanud selleks ajaks (rohkemate arutelude ja ajaloolise väärtustamise tõttu) samasugust tunnustust, on tänapäeva ajalookirjanduses ja teaduspoliitilises diskursuses rõhutatud nii Franklini kui Goslingi tähtsust DNA-struktuuri avastuse juures.
Raymond Gosling suri 18. mail 2015 Londonis 88-aastaselt. Tema töö röntgendifraktsiooni ja DNA struktuuri algusaegadel jääb oluliseks osaks molekulaarbioloogia ajalukku.
