William Astbury
William Thomas Astbury FRS (Bill Astbury, 25. veebruar 1898 Longton - 4. juuni 1961 Leeds) oli inglise füüsik ja molekulaarbioloog.
Astbury tegi bioloogiliste molekulide varaseid röntgendifraktsiooniuuringuid. Tema töö keratiini kohta aitas Linus Paulingil avastada alfa-spiraali. Samuti uuris ta 1937. aastal DNA struktuuri ja tegi esimese sammu selle struktuuri väljatöötamisel.
Tee DNA juurde
1937. aastal saatis Torbjörn Caspersson Rootsist talle hästi ettevalmistatud DNA-proovid vasikate tüümusest. Asjaolu, et DNA tekitas difraktsioonimustri, näitas, et sellel oli korrapärane struktuur. Astbury teatas, et DNA struktuur kordub iga 2,7 nanomeetri tagant ja et alused paiknevad tasaselt, üksteise peale laotatuna, 0,34 nanomeetri kaugusel üksteisest. 1938. aastal Cold Spring Harboris toimunud sümpoosionil märkis Astbury, et 0,34 nanomeetri vahe on sama, mis aminohapetel polüpeptiidide ahelates. Tegelikult on DNA B-vormi aluste vahekaugus 0,332 nm.
1946. aastal esitas Astbury Cambridge'is toimunud sümpoosionil ettekande, milles ta ütles: "Üks meie aja suuri bioloogilisi arenguid on arusaam, et tõenäoliselt kõige fundamentaalsem vastastikmõju on see, mis toimub valkude ja nukleiinhapete vahel". Ta ütles ka, et nukleotiidide ja aminohapete vahekaugus valkudes "ei ole aritmeetiline juhus".
Astbury ei suutnud oma andmete põhjal välja pakkuda DNA õiget struktuuri. Kuid 1952. aastal kasutas Linus Pauling Astbury ebapiisavaid andmeid, et pakkuda välja DNA struktuuri, mis oli samuti vale. Sellegipoolest julgustas Astbury töö Maurice Wilkinsi, Raymond Goslingi ja Rosalind Franklini tööd Londoni Kings College'is. Nende röntgenkristallograafia tulemusi kasutasid Francis Crick ja James D. Watson 1953. aastal DNA struktuuri kindlakstegemiseks.
