Rituaalne puhtus ja puhastamine: tähendus, ajalugu ja tavad

Rituaalne puhastamine on religioonis või usulises praktikas ette nähtud rituaal, mille abil inimene, ese või paik loetakse puhtaks ehk sobivaks jumalakummarduseks või muuks pühaks tegevuseks. Paljud ususüsteemid nõuavad, et kummardajad, preestrid, pühamud ja rituaalesemed oleksid teatud olukorras rituaalse puhtuse seisundis. Rituaalne puhtus erineb tavalisest füüsilisest puhtusest: see ei ole ainult mustuse eemaldamine, vaid tähenduslik ja sümboolne seisund. Samas peetakse üldiselt kehavedelikke (näiteks veri, sperma, menstruatsiooniveri) ja teatud kehavedelikega seotud olukordi rituaalselt ebapuhtaks.

Ajalooline ja kultuuriline taust

Paljud rituaalid, mis reguleerivad puhtust ja puhastamist, olid tuntud juba ammu enne seda, kui levis haiguste mikroobiteooria. Neid tavasid leiame varastest Lähis-Ida, India, Hiina ja Vahemere piirkonna religioossetest süsteemidest. Mõned autorid, näiteks antropoloog Mary Douglas, on seostanud rituaalseid reegleid ja tabusid puhtuse ja ohu kategooriatega ning kirjeldanud, kuidas need aitavad ühiskondadel korraldada ja tähistada sotsiaalseid piire.

Näited usunditest ja tavadest

• Juudimaal on levinud rituaalne vann mikveh ja kätepesu netilat yadayim, mida nõutakse näiteks enne palvet või pärast kokkupuudet rituaalse ebapuhtusega.
• Islamis on wudu (käte, näo ja jalgade pesemine enne palvet) ja ghusl (täispuhastus pärast teatud situatsioone). Need rituaalid valmistavad ette kummardamist ja loevad inimese rütuaalselt puhtaks.
• Hinduismis on oluline rituaalne pesemine jõgedes (näiteks Ganga) või koduses templis enne puja tseremooniat; samuti on pühad vannid sünni- ja surmajuures.
• Kristluses on küll harjunud rõhutama vaimset puhastumist, kuid korratakse ka rituaalseid pesusid, nt pühitsemised, ristimine ja liturgilised veepihustused.
• Shintos (Jaapanis) on praktikatena misogi (külmas vees rituaalne pesemine) ja temizuya (templi ees käte- ja suuvesi), et eemaldada sage „saatuslik“ või „ebapuhas“ olek enne pühakojas käimist.
• Mõnes teises traditsioonis (nt sikhism, traditsioonilised Aafrika ja Okeaania usundid) on ka lavastatud puhastustseremooniad, mis võivad puudutada nii inimesi kui rituaalobjekte.

Rituaalse ebapuhtuse mõiste ja liigitus

Rituaalne ebapuhtus ei tähenda alati higiplekke või mustust; see on pigem retooriline või sümboolne kategooria, mis takistab inimest täielikult osalemast teatud pühades tegevustes. Tihti eristatakse kolme tasandit:

• Füüsiline ebapuhtus – nähtav mustus, saaste või nakkusoht (näiteks väljaheited, veri).
• Rituaalne ebapuhtus – seisundid, mida usukoodid määratlevad sobimatuks jumalateenistuseks (nt menstruatsioon, sünnitus, surmaga seotud kontakt).
• Moraalne ebapuhtus – käitumise või tabude rikkumisest tulenev seisund, mis nõuab meeleparandust või puhastavat rituaali.

Sümboolne tähendus ja sotsiaalne funktsioon

Rituaalidel on mitu üksteist täiendavat eesmärki: need eraldavad pühad ja profaanse, annavad regulaarsust eluringi sündmustele (sünnitus, abielu, surm), tugevdavad rühma-identiteeti ja reguleerivad intiimsust. Rituaalne puhastus võib toetada ka moraalset korrastatust—see märgib piire, mida ei tohi ületada, ning pakub kõrvalekalde korral taastamisest läbi puhastustava.

Tervis ja nakkuste ennetamine

Kuigi paljud rituaalid tekkisid enne meditsiinilise mikroobiteooria väljakuulutamist, on mõnel neist tõendatud kõrvaltoimeid, mis vähendavad nakkuste levikut (näiteks kätepesu enne söömist või pärast teatud tegevusi). Eraldi igapäevane hügieen ja rituaalne pesemine võisid ajalooliselt vähendada nakkusriske eriti tiheda inimasustusega piirkondades. Samas tuleb eristada rituaalset eesmärki ja teaduslikku hügieeni: rituaalide kujunemine lähtus sageli usulistest ja sotsiaalsetest põhjustest, mitte bakterite teadmisest.

Kaasaegsed muutused ja vaidlused

Kaasaegses maailmas on rituaalsed puhastustavad mitmel moel muutunud. Mõned traditsioonid on säilitanud vanad tavad, teised on neid kohandanud või mitteametlikult asendanud arusaamadega meditsiinilisest hügieenist. Religioonide sees käivad ka arutelud näiteks menstruatsiooni ja selle käsitlemise teemal—paljudes kogukondades püütakse vähendada stigmatiseerimist ja leida lahendusi, mis ühendavad austuse traditsiooni ja inimõigusi.

Praktilised näited ja olukorrad

• Enne templisse minekut käte- ja suu loputamine või riietuse puhastamine.
• Püha ese (nt pühakirjad, liturgilised anumad) puhastatakse ja hoitakse eraldi, et säilitada nende pühadus.
• Pärast sünnitust või surmaga seotud kokkupuudet võivad kehtida puhastus- või karantiiniaegsed reeglid.
• Preestri või rituaalijuhi rituaalne ettevalmistus (võib hõlmata pühasid pesusid, paastu või palveid).

Kokkuvõte

Rituaalne puhtus ja puhastamine on laiahaardeline nähtus, mis hõlmab nii sümboolseid kui praktilisi elemente. Need tavad aitavad defineerida pühadust, reguleerida sotsiaalseid suhteid ja mõnikord pakuvad ka otsest tervisega seotud kasu. Arusaam sellest, mis on „puhta“ ja „ebapuhta“ vahel, sõltub tugevalt kultuurilisest ja religioossest kontekstist ning aja jooksul muutub koos ühiskondade teadmiste ja väärtustega.

Küsimused ja vastused

K: Mis on rituaalne puhastamine?

K: Mis on rituaalne puhastamine?

K: Kas rituaalset puhastamist võib kohaldada ka esemete ja kohtade suhtes?

K: Kas rituaalne ebapuhasus on sama, mis füüsiline ebapuhtus?

K: Millal algas enamik neist puhastusrituaalidest?

K: Milline on seos nende rituaalide ja tabude vahel?

K: Mis on paljudes religioonides kirjeldatud "puhtuse mõõde"?

Otsing