Vene Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei (RSDLP) oli Venemaa poliitiline partei, mis asutati 1898. aastal. Esimene kongress toimus mitmete allikate järgi Minski lähistel ning partei koondaski kokku eri piirkondade sotsialistlikke rühmitusi ja aktiviste, kes toetasid töölisklassi organiseerimist ja marksistlikku programmiga lähtekohti.
RSDLP programmilised alused põhinesid marksismil ja sotsialismil. Parteil oli eesmärk juhtida töölisi poliitiliseks liikumiseks, nõuda maa- ja sotsiaalseid reforme ning lõpuks kukutada tsaariautokraatia. Partei tegutses ebaseaduslikult: korraldati agitatsiooni, organiseeriti miitinguid ja streike, trükiti salajasi ajalehti (näiteks Iskra oli üks algupäraseid väljaandeid), organiseeriti liitusid ja koordineeriti tööliste tegevust. Paljud aktivistid olid korduvalt arestitud, küüditatud Siberisse või sunnitud pagendusse.
1903. aasta teisel kongressil tekkis parteis sügav lõhe, mis andis alguse kaheks peamiseks fraktsioonile: menshevikutele ja bolševikele. Menshevikud pooldasid laiemat, rohkem demokraatlikku ja organiseeritavat parteid ning astusid ettevaatlikuma taktika poolt, rõhutades koostööd laiemate ühiskondlike jõududega; neid nimetati "menshevikuteks". Teised partei liikmed kõnelesid töölisklassi diktatuuri poolt. Neid nimetati "enamlasteks". Menshevikute rühma juhid olid Martov ja Potresov; Plehanov oli varajane vene marksismi teoreetik, kes hiljem triivis menshevikute ridadesse ja mõjutas nende suunda. Bolševike juht ja ideoloog oli Lenin, kes pooldas rangemat distsipliini, vängemat organisatsiooni ning ettevalmistusi otsustavaks revolutsiooniks.
RSDLP mängis olulist rolli suurtes poliitilisi kriisides, eriti 1905. aasta revolutsioonis ning 1917. aasta sündmustes. 1917. aasta veebruari revolutsioon kukutas tsaari, mille järel toimus poliitiline vabaduse laine ja tekkinud võimuvõitluses oli RSDLP fraktsioonidel otsustav osa tööliste ja sovetite (nõukogude) organiseerimisel. 1917. aasta jooksul teravnes fraktsioonide lõhe: Lenin ja enamik bolševikke eraldasid end fraktsioonist ja hakati kasutama nimetust RSDLP(B) — see organisatsioon transformeerus hiljem ja muutus lõpuks Vene Kommunistlikuks Partei, mis võttis vastu kommunistliku erakonna rolli pärast oktoobri revolutsiooni.
Võimu võitnud kommunistid ja nende uus riigiaparaat kasutasid sõjajärgsetes oludes repressiooni: Vene kodusõja ajal ja sellele järgneval perioodil lõpetati mitme opositsioonigrupi tegevus ning RSDLP kui mitmefraktsiooniline organisatsioon kadus avalikust poliitikast. Mõned varasemad sotsiaaldemokraadid liitusid kommunistidega, otsustades toetada uut võimu; teised põgenesid välismaale või sattusid tagakiusamise ja vangistuste objektiks — mõned said poliitvangid, mitmed mõisteti karistustele või represseeriti 1920. aastatel ja hiljem.
RSDLP pärand on keeruline: see pani aluse Venemaa 20. sajandi poliitilisele murdele, tõi marksismi Venemaale kui organiseeritud poliitilise jõu ja mõjutas tugevalt nii bolševike kui ka menshevikute ideoloogiat ja taktikat. Lisaks sisemistele pingetele mõjutas partei arengut ka repressiivne impeeriumi iseloom, pagulaste, vangistuste ja radikaalsete lükkete segu, mis kujundas edaspidiseid kommunistliku ja sotsiaaldemokraatliku liikumise vorme Venemaal ja väljaspool seda.