Semaforiliin: ajalooline optiline telegraaf ja lipusignalisatsioon

Semaforiliin: põnev ülevaade ajaloolisest optilisest telegraafist ja lipusignalisatsioonist — tehnoloogia, tornid, Chappe'i süsteem ja roll sideajaloo arengus.

Semaforiliin on optiliste signaalide saatmiseks kasutatav seade. Seda nimetatakse ka optiliseks telegraafiks. Levinud süsteemi hulka kuuluvad signaalitornid, millel on spetsiaalsed paigaldised või käes hoitavad lipud. Signaali tähendus määratakse kindlaks elementide, näiteks lippude asukoha järgi. Signaali saab lugeda, kui see on stabiilses asendis. Tänapäevases kasutuses viitab see lipukestega signaalimisele.

Signaaltornid tulid enne elektritelegraafi. Need olid kiiremad kui postiljonide saatmine koos teabega.

Kuidas semaforiliin toimib?

Semaforiliin kasutab nähtavat, tavaliselt mehhaanilist osa (nt varrastega või vardal pööratavad käed, lohud või aknad) või käes hoitavaid lippe, et näidata eelnevalt kokku lepitud positsioone. Iga positsioon või positsioonide kombinatsioon tähistab kindlat tähte, numbrit või lühikest sõnumit. Signaal on loetav alles siis, kui element on stabiilses ja selges asendis ning vastuvõtja asub vaateväljas.

Lühike ajalooline ülevaade

Optilised telegraafid ja semaforid tekkisid enne elektri- ja raudteetelegraafi. Üks kuulsamaid süsteeme oli Claude Chappe’i arendatud semaforivõrk Prantsusmaal (lõpp 18. – algus 19. sajandil), mis võimaldas relayed-signaale edastada suurema kiirusega kui post ja ratsutavad sõnumitoojad. Sarnaseid süsteeme ehitati ka teistes Euroopa riikides ja mereväes, kus olulised olid laevade vaheline või laev-maapealne side.

Erinevad tüübid

• Tornisüsteemid – mäele või telegraafitornide reale paigutatud mehhanilised käed või aknad, mis olid omavahel joondatud liinina.
• Laevasemafor – kahe käes hoitava lippu abil töötab signalisatsioon laevade vahel; see on tuntud ja standardiseeritud mereside vorm.
• Shutter- ja vahetüübid – mõnel süsteemil kasutati pööratavaid või sulguvaid plaate (shutters), et luua erinevaid kombinatsioone.

Kus ja miks semafoori kasutati

Semaforiliine kasutati avalikus administratsioonis, sõjaväes ja merenduses kiire info edastamiseks. Näiteks võidi teatada lahingutegevusest, valitsuse korraldustest, laevaasustest või ilmateatest. Võrreldes postiga oli optiline telegraaf tunduvalt kiirem – õige ilmaga võis sõnum kiiresti ühest linnast teise jõuda, sest signaal päriti torni kaupa edasi.

Eelised ja piirangud

• Eelised: kiire suhtlus line-of-sight tingimustes; sobis pikkade vahemaade ketina (torni kaudu edasi/Ketile).
• Piirangud: sõltuvus nähtavusest (uputus, udus, öö); nõudis hulgaliselt tööjõudu ja hooneid; piiratud privaatsus ja turvalisus (kergesti pealt vaadeldav vaenlase poolt).

Asendamine ja pärand

19. sajandi keskpaigas hakkasid optilisi telegraafe asendama elektrilised telegraafid ning hiljem raadio- ja kaabliside, mis ei sõltunud nähtavusest. Siiski jäi lipusemafoor merendusse ja hädaolukordadesse, sest see on lihtne, sõltumatu elektrist ning annab võimaluse koheseks visuaalseks edastuseks laevade vahel. Semaforipositsioone kasutatakse muuhulgas ka õppe- ja patrulltegevustes ning ajaloolistes rekonstruktsioonides.

Kokkuvõte

Semaforiliin oli tähtis samm sideajaloos: see tõi kaasa palju kiirema ja organiseerituma teabeedastuse võrreldes traditsiooniliste postivõrgustikega. Kuigi tehnoloogia on arenenud, on optiline signalisatsioon jätnud selge jälje nii militaar- kui merenduspraktikasse ning selle põhimõtteid kasutatakse ka tänapäeval teatud erijuhtudel.

Küsimused ja vastused

K: Mis on semafoorijoon?

K: Kuidas edastati teavet enne elektritelegraafi kasutuselevõttu?

K: Kes leiutas optilise telegraafi?

K: Mida tähistab inimene, kes hoiab käes kahte semaforilippu?

K: Kuidas loetakse signaale stabiilselt positsioonilt?

Otsing