Siegbert Tarrasch (Breslau, praegu Wrocław, 5. märts 1862 – München, 17. veebruar 1934) oli saksa arst, väljapaistev male suurmeister ja üks oma aja mõjukamaid maleteoreetikuid. Tema elu ja töö mõjutasid oluliselt 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse malepraktikat ning -õpetust.

Elulugu ja karjäär

Tarrasch sündis Breslau's, Preisimaa Sileesias. 1880. aastal läks ta meditsiini õppima ja omandas lõpuks arsti kutse, pühendudes samaaegselt maletamisele. Ta elas suurema osa oma elust Nürnbergis (Baierimaal) ja hiljem Münchenis. Tarrasch oli sündinud juudina ja astus 1909. aastal kristlusse; isikliku ja poliitilise tausta tõttu puutus ta juba hiljem kokku kasvava antisemitismiga ning oli tundlik 20. sajandi alguse ühiskondlike pingete suhtes.

Isiklikult oli ta patriootlik sakslane. I maailmasõjas kaotas ta ühe poja, mis mõjutas teda tugevalt. Kuigi ta ei olnud aktiivselt poliitikas, tundis ta hilisemal eluajal natsismi algstaadiumis ära antisemitismi ohumärke ja sellest tingitud pingeid oma suhtlusringkonnas.

Malesaavutused

Tarrasch kuulus 1890. aastatel maailma tugevamate maletajate hulka: ta võitis 1890. aastatel rohkem tugevaid turniire kui ükski teine mängija ja saavutas mitmeid tippkohtumisi. Tema vastasseis Venemaa tippmängija Mihhail Tšigoriniga oli eriti tasavägine — tekstides kajastub, et nende partiides oli palju viike (tekstis mainitud 22 viiki).

  • 1914. aasta tugev Peterburi turniiril pääses ta finaalturniirile ja lõpetas tugevas seltskonnas – Laskerist, Capablancast ja Aljechinist järel neljandana.
  • Tarrasch keeldus oma ametlikest kohustustest tingituna algselt väljakutsest Steinitzile, ning lükkas tagasi noore Emanuel Laskeri palve matšiks. See otsus aitas kujundada maailmameistrivõistluste ajalugu: Lasker väljakutsus ja alistas hiljem Steinitzi.
  • 1908. aastal esitas Tarrasch ise väljakutse Laskerile maailma meistritiitlile, kuid sellest matšist ei tulnud tema jaoks edu — ta oli selleks ajaks oma parima mänguperioodi juba üle elanud, kuigi jätkas aktiivselt turniiridel osalemist.

Mängustiil ja teoreetiline panus

Tarrasch kuulus klassikalise malekooli esindajate hulka ning rõhutas avangus ja üldises strateegias centraalseid printsiipe: keskpaiga vallutamine ja säilitamine, kiirre arendamine, ratsionaalne tükimäng ja taktika ning selged positsioonilised plaanid. Tema õpetus põhines üldistelt reeglitel ja lihtsustel, mida ta pidas mängijaile kasulikuks – paljud neist maksimatest jäid maleõpikutesse ja igapäevpraktikasse.

Palju tuntud on ka Tarraschi järgi nimetatud avangud, näiteks Tarrasch Defence kuninganna gambiti vastu. Tema mõtlemine ja kirjutised olid otseseks vastuseks ja seetõttu ka katalüsaatoriks hüpermodernistlike ideede tekkimisele 1920. aastate alguses — vastureaktsioonina tema rangetele klassikalistele põhimõtetele.

Kirjandus ja õppetöö

Tarrasch oli ka mõjukas malekirjanik ja õpetaja. Ta kirjutas mitmeid raamatuid ja artikleid, milles sõnastas oma avangu- ja strateegiateoreetilisi seisukohti ning kogus ja analüüsis hulgaliselt partiisid. Tema kirjutised koondavad ja selgitavad 1890. aastate maleideid ning kujunesid paljudele hilisematele mängijatele lähtepunktiks. Tema tööd pidasid silmas nii harrastajaid kui ka edasijõudnuid ning mõjutasid maleõpetuse kättesaadavust laiemale publikule.

Pärand ja tähendus

  • Tarraschi ideed ja õpetused olid 20. sajandi alguse maleõppe aluseks — tema reeglid avangujaoks ja rõhuasetus positsioonilisele mängule kandusid edasi nii mängijate praktikasse kui ka malekirjandusse.
  • Paljud avanguseeriad ja mõisted, mis on tema nimega seotud, on tänapäevani mängijate repertuaaris ning tema teoreetilised panused on osa malearhiivide põhivarast.
  • Kuigi teda kritiseeriti hüpermodernistide poolt, jääb Tarrasch siiski üheks klassikalise malearusaama põhiliseks esindajaks ja tema kirjutised on endiselt kasutatavad õppematerjalid.

Lõpp

Tarrasch säilitas aktiivsuse maleelu juures pikalt, kuid tema parimad turniiriaastad olid möödanik juba enne esimest maailmasõda; sellest hoolimata jäid tema analüüsid ja kirjutised lahutamatuks osaks maleajaloost. Tema elu, nii isiklikud kaotused sõjas kui ka kokkupuuted sotsiaalsete pingetega 20. sajandi alguses, kujundasid tema viimaseid eluaastaid. Tema rolli malearenduses ja -õpetuses hinnatakse ka täna kui olulist sillapunkti klassikalise ja kaasaegse male vahel. p411