Salomonide dünastia: Etioopia keisrite ajalugu 1270–1975

Salomonide dünastia: põhjalik ülevaade Etioopia keisrite ajaloost 1270–1975 — pärimus, valitsejad, legend Menelik I ja võimupöörded.

Solomonide dünastia oli keisrite suguvõsa, mis valitses Etioopias alates 1270 kuni 1975. Kuigi ajaloo jooksul esines ka mõningaid valitsejaid, kes ei kuulunud otseselt Solomonide sugupuusse, olid nad enamiku aja jooksul riigi kõrgemaks võimuallikaks ja riikliku legitiimsuse kandjateks.

Keisrid ei alati kasutanud ametlikku isikunime, millega nad olid sündinud, vaid võtsid troonile tõustes endale uue valitsemisenime. Näiteks Solomonide dünastia esimeseks valitsejaks peetav Yekuno Amlak oli sündides tuntud selle nime all, kuid troonile tõustes kasutas ta sageli nime Tasfa Iyassus, mis rõhutas tema rolli kristliku kuningriigi juhina.

Dünastia alguseks peetakse aastat 1270, mil Yekuno Amlak kukutas ja tappis Etioopat varem valitsenud Zagwe dünastia viimase kuninga. Euroopa ajaloolased käsitlevad seda olulisena dünastia algusena, kuid Etioopia traditsioonilises ajalooteadvuses loetakse Solomonide dünastia alguseks hoopis Menelik I—legendaarset kuningat, kes oli Iisraeli kuninga Saalomoni ja Šeba kuninganna poeg. Selle traditsiooni ja kuningliku järeltulijate õiguse aluseks on teos Kebra Nagast, mille järgi Etioopia valitsejad pärinevad Saalomoni järeltulijana.

Peamised etapid ja tähtsamad valitsejad

• Yekuno Amlak (1270) – taastatas Solomoni järeltulijate väidetava valitsemise pärast Zagwe dünastia lõppu ja alustas uue dynastilise järjestuse kehtestamist.
• Amda Seyon I (1314–1344) – tugevdas keskvalitsust, viis läbi sõjalisi kampaaniaid ning laiendas kuningavõimu mõju mitmele piirkonnale.
• Zara Yaqob (1434–1468) – kiriklikud ja administratiivsed reformid, mis tugevdasid riigi ideoloogilist alust ja keskset võimu.
• Lebna Dengel (1508–1540) ja Ahmadi rünnakud – 16. sajandil sattus Etioopia ränga islami võitleja Ahmad ibn Ibrahim al‑Ghazi (tuntud kui Ahmad “Gragn”) rünnakute alla; see tõi kaasa laastavad sõjad ja tugeva välise surve.
• Susenyos I (1606–1632) ja Fasilides (1632–1667) – Susenyos püüdis mõnda aega katoliku usu kasuks, kuid Fasilides tagasi pööras riigi tagasi Etioopia Õigeusu kiriku juurde ja asutas 17. sajandi keskel Gondari kui pealinna, alates millest sai alguse tuntud Gondari arhitektuuri ja kultuuri ajajärk.
• Zemene Mesafint – “Vürstide aeg” (ligikaudu 1769–1855) – keskvõim nõrgenes ja keisrid olid tihti ainult sümboolsed, samal ajal kui võimsad aristokraadid ja sõjaväelised juhid (ratta‑vürstid) kontrollisid eri piirkondi.
• Tewodros II (1855–1868) – tõusis mitte‑täieliku dünastilise päritoluga juhina ja püüdis riiki taasühendada ja moderniseerida; tema surm tähistas lõppu katse‑aegadel, kuid ta on mälestuses kui riigimees, kes alustas moderniseerimise teed.
• Yohannes IV (1872–1889) – tugev sõjaväeline juht, kaitses oma valdusi kohaliku konkurentsi ning ka suhestusväliseid ähvardusi.
• Menelik II (1889–1913) – Shewa haru esindaja, kelle juhtimisel laienes Etioopia lõuna ja lõuna‑läänes; tema võit aadressil Italia vägede üle Adwa lahingus 1896 kindlustas Etioopia iseseisvuse koloniaal‑ajastul ja tõstis riigi rahvusvahelisse maine.
• Zewditu (1916–1930) – naistemonart, valitses tihedas koostöös regendiga ja säilitas traditsioonilise usu rolli riigis.
• Haile Selassie I (regendina 1916–1930, keisrina 1930–1974) – moderniseerimispüüdlused, administratiivne ja haridusreform, rahvusvaheline tegevus (nt League of Nations’ile pöördumine 1936), aga ka vastuolud koduste reformide ja repressioonidega. Aastal 1936 okupeeris Itaalia Etioopia kuni 1941. Haile Selassie naasis võimule pärast itaallaste väljaviimist koos liitlaste abiga.

Muud olulised sündmused

• Itaalia okupatsioon (1936–1941) – osa dünastiajärgsest perioodist, mil Itaalial oli kontroll osa Etioopiast; Haile Selassie ajutiselt pagendas, kuid pärast Teist maailmasõda taastati Etioopia suveräänsus.
• Monarhia lõpp (1974–1975) – 1974. aasta revolutsioonijärgne sõjaväeline nõukogu Derg kukutas Haile Selassie ja 1975 kuulutati ametlikult monarhia lõpp; paljud troonipärijad ja aadel kaasnesid algusega poliitiliste repressioonidega ning vanasse võimustruktuuri lõplik lõhkumine.

Legitiimsus, religioon ja pärand

Solomonide dünastia võim ja legitiimsus tuginesid tugevalt religioonile ja päritolulegensiooni: väitele, et Etioopia valitsejad on Saalomoni ja Šeba kuninganna järeltulijad. See side pühendas keisri kui nii ilmaliku kui ka religioosse autoriteedi. Etioopia Õigeusu kirik mängis dünastia ajal olulist rolli poliitikas, kultuuris ja hariduses. Samuti on seotud müüdiga Arkiantud (Ark of the Covenant) kohalolekust Aksumis — see mõjutas rahvuslikku identiteeti ja kirjeldusi riigi erilisusest.

Solomonide dünastia pärand on mitmetahuline: arhitektuur (nt Gondari paleed), kiriklikud traditsioonid, õigussüsteemi ja valitsemiskorra elemendid, samuti tugev rahvuslik narratiiv, mis kajastus Etioopia püüetes säilitada iseseisvust koloniaalajastu ajal. Kuigi dünastia poliitiline võim lõppes 1975. aastal, on selle mõju Etioopia kultuurilises mälu- ja identiteedis märkimisväärne.

Allolev loetelu annab ülevaate tähtsamatest valitsejatest ja perioodidest, kuid Etioopia ajalugu on rikas ja mitmekihiline ning sisaldab kohalikke eripärasid, mis nõuavad sügavamat käsitlust iga konkreetse ajastu kohta.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Solomonide dünastia?

K: Kas peale Solomonide valitsesid ka teised keisrid?

K: Kas keisrid kasutasid oma õiget nime, kui nad said Etioopia keisriks?

K: Kes oli esimene Saalomoniidide keiser?

K: Millist nime kasutas Yekuno Amlak pärast oma valitsejaks saamist?

Küsimus: Kes oli Euroopa ajaloolaste sõnul selle dünastia esimene valitseja?

K: Kes oli enamiku Etioopia raamatute kohaselt dünastia esimene valitseja?

Otsing