Ultramega OK on Ameerika grunge-bändi Soundgarden esimene album. See ilmus 31. oktoobril 1988 SST Records'i kaudu. Pärast 1987. aastal ilmunud EP-de Screaming Life ja 1988. aastal Sub Popi plaadifirma jaoks ilmunud Foppi väljaandmist sõlmis bänd lepingu sõltumatu plaadifirmaga SST ja asus tööle oma esimese täispika stuudioalbumi kallal.
Albumi salvestused toimusid 1988. aastal Seattle'i ringkonnas, kus bänd kasutas tol hetkel tekkinud grunge-liikumise jaoks tuttavaid stuudiotöövõtteid: rammusad kitarririffid, intensiivne rütmikate ja tihedad vokaaliharmooniad. Salvestustes osales bändi tuumkoosseis: Chris Cornell (vokaal, mõnikord kitarr), Kim Thayil (kitarr), Hiro Yamamoto (bass) ja Matt Cameron (trummid). Albumi helikeel on mitmekihiline — seda iseloomustavad nii psühhedeelsed ja klassikalise roki mõjutused kui ka hardcore-punki jõuline otsekohesus, millele lisandub hilisemates lugudes sügavamaid dünaamilisi kõveraid ette näitav eksperimentaalsus.
Heli, kirjutised ja teemad
Ultramega OK ühendab erinevaid muusikalisi mõjutusi: rasked doom- ja klassikalise rocki aktsendid, räigem punkenergiate väljendus ning hetkelik psühhedeelsele mõtlemisele viitav meloodiline lähenemine. Chris Cornellilt tulid tihti tumedad ja introspektiivsed tekstid, mis käsitlevad isiklikke pingeid, ühiskondlikku eraldatust ja sisemisi konflikte. Kitarrimängus on tunda Kim Thayili ainulaadset keelekasutust ja heliotsingut, mis aitas vormida bändi iseloomulikku kõla.
Tuurid ja vastuvõtt
Bänd toetas albumit nii Ameerika Ühendriikide tuuriga kui ka oma esimese välismaise tuuriga. Esialgne kriitikute vastuvõtt oli mitmetähenduslik: mõned kiitsid albumi energiat ja originaalsust, teised pidasid seda veel liigagi katsetavaks ja kohmakaks. Aastatega on Ultramega OK saanud tunnustatud varajase grunge'i dokumendina, mis näitas Soundgardeni ambitsioone ja helilist suveräänsust enne nende kommertslikumat edu 1990. aastate alguses.
Pärand ja tunnustus
1990. aastal pälvis album Grammy auhinna nominatsiooni parima metal-esituse kategoorias, mis tõi bändile täiendavat tähelepanu laiemal muusikamaastikul. Album aitas luua sillad raskema rocki ja alternatiivse muusika vahel ning pani aluse Soundgardeni edasistele, täpsemalt koordineeritud stuudioalbumitele. Tänapäeval vaadatakse sellele plaadile tagasi kui julgele, eksperimenteerivale debüüdile, mille mõju on tunda nii grunge'i kui ka laiemalt alternatiivse rocki arengus.
Kuigi Ultramega OK ei olnud kohe jätkuvalt suur kommertsedu, on see oluline osa Soundgardeni loomingulisest arengust ja muusikalisest identiteedist ning väärtuslik ning mõjukas dokument Seattle'i muusikaskene varajasest perioodist.