1948. aasta Palestiina sõda

Taust

Juudi asula

Alates 1881. aastast hakkasid Euroopa juudid suurel hulgal Palestiinasse kolima. Need uued sisserändajad asusid piirkonda peamiselt juudi rahvusluse, nn sionismi lipu all. Selle natsionalistliku liikumise eesmärk oli juudi riigi loomine. Kuigi alguses olid suhted Palestiina araablaste ja Euroopa juutide vahel sõbralikud, muutusid nad juutide arvu kasvades üha kibedamaks.

Palestiina natsionalism ja suur ülestõus

Esimese maailmasõja ajal olid araablased ja juudid Osmanite impeeriumi võimu all. Impeeriumi nõrgestamiseks hakkasid tema vaenlased (Suurbritannia ja Prantsusmaa) pakkuma maad impeeriumi osades asuvatele rahvastele vastupanu osutamise eest osmanitele. See hõlmas Palestiina pakkumist erinevatele araabia liidritele (sealhulgas Saudi Araabia Husayni perekonnale). Samal ajal pakkusid britid kontrolli Palestiina üle juudi riigile, mida veel ei olnud olemas. Kuigi see tegevus ei toonud midagi kaasa, soodustas see siiski juutide suuremat liikumist Palestiinasse, samuti hirmu, et palestiinlased võivad kaotada piirkondliku kontrolli. 1936. aastal, reageerides juudi elanikkonna kasvule, juhtisid Palestiina araablased relvastatud ülestõusu brittide ja juutide vastu Palestiinas. Mäss, mida juhtis mufti ja Araabia Kõrgemate Komiteede juht Hajj Amin al-Husayni, oli esimene suuremahuline Palestiina rahvustunde väljendus. Kuigi see lõppes sellega, et britid ja juudid surusid ülestõusu maha, tõestas 1939. aasta valge raamat, et see oli mõjukas vastupanuliikumine. 1939. aasta valge raamatu kohaselt võisid juudid saata vaid 75 000 sisserändajat 5 aasta jooksul ja eesmärk oli anda Iisrael üle Palestiinale. Selline olukord, kaks üksteisega Palestiina pärast konkureerivat kultuuri, püsis kogu Teise maailmasõja vältel. Selle konflikti lõppedes oli Briti mandaat Palestiinas peaaegu lõppenud ja piirkonna rahvad soovisid sellele küsimusele lahendust.

ÜRO resolutsioon

1947. aastal andsid britid Palestiina konkureerivate rahvaste küsimuse ÜRO-le. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Palestiina erikomitee ülesanne oli lahendada kahe rühma vaheline vägivallaküsimus ja kohelda mõlemaid pooli õiglaselt maa jagamisel. 29. novembril 1947 kuulutati välja jaotuskava. Palestiina jagatakse eraldi juudi ja araabia riikideks, mis on ligikaudu võrdse suurusega. Jeruusalemm jääks iseseisvaks linnaks, mida juhiks ÜRO. Lõpuks lahkusid britid 1948. aasta maiks Palestiina mandaadist. Esialgu toetas seda plaani suurem osa rahvusvahelisest kogukonnast (sealhulgas nii USA kui ka NSVL) ja ka jišuv. Palestiina araablased, samuti Egiptuse, Liibanoni, Süüria, Iraagi, Saudi Araabia ja Transjordaania (praegune Jordaania) riigid vaidlesid plaani vastu ja nõudsid uut, araabia riigi ja tunnustatud juudi vähemusega riiki. Kui sellega ei nõustutud, läksid need riigid sõjategevusse, tõstes armeed, et võidelda uue Iisraeli riigi vastu.

Relvajõud

Juudi kogukond (Iisrael pärast 15. maid 1948)

Võttes arvesse oma hiljutist staatust, oli jišuvil tegelikult üks kõige paremini organiseeritud ja hästi relvastatud sõjavägi selles piirkonnas. See vägi langes Haganahi, ühtse riigiarmee ja armee, millest sai kaasaegne Iisraeli kaitsevägi (IDF), kontrolli alla (üleminek toimus 1948. aasta mai lõpus). Mai keskpaigaks oli Iisraeli riik kutsunud kokku 35 000-liikmelise armee. Sõja jätkudes juulis tõusis see arv 65 000-ni. Sõja lõpuks oli Iisrael edukalt koondanud ja relvastatud 96 441 meest, et võidelda palestiinlaste ja araabia riikide vastu. Lisaks sellele oli Iisrael ainulaadne selle poolest, et tal oli välja töötatud strateegiline plaan ja lihtne juhtimissüsteem. Kaitseministri David Ben-Gurioni juhtimisel võis Iisraeli riik loota ühtsete juhtide ja plaaniga vägedele.

Palestiina väed

Erinevalt jishuvist ei olnud palestiinlastel enne sõja algust 1947. aasta lõpus ühtset jõudu. Oli mitu poolsõjalist rühmitust, kuid ei olnud ühtset juhti, struktuuri ega plaani. Al-Husayni ja Araabia Kõrgem Komitee püüdsid anda võitlejatele süsteemi. Siiski ei meeldinud paljudele tema juhtimine ja nad ei pidanud komiteed palestiinlaste hääleks. Siiski lõi al-Husayni edukalt uutest vabatahtlikest ja poolsõjalistest jõududest koosneva, Püha sõjaarmee nime all tuntud räbalate väe. Sellel armeel ja teistel Palestiina võitlejatel puudusid aga kaasaegsed relvad ja varustus. Kuigi al-Husayni nõudis Araabia Liigalt (Araabia enamusrahvaste kogum) suuremat toetust ja kontrolli sõja käigu juhtimiseks, blokeeris Liiga teda.

Araabia Liiga väed

Araabia Liiga riigid, kes ühinesid sõjaga Iisraeli vastu, olid Egiptus, Transjordaania, Iraak, Liibanon ja Süüria (Egiptuse juhtimisel oli väiksem vägi Saudi Araabiast ja Jeemenist). Hoolimata sellest, et Liiga oli neid ühendav, ei olnud sõja alguses ühtegi Liiga ülemat. Iga riik mobiliseeris oma jõud oma eesmärkide saavutamiseks. Seega ei olnud tegemist mitte ühe Liiga väega, vaid vägede kogumiga. Araabia Liiga viimane jõud, Araabia Vabastusarmee, oli 4000 vabatahtlikust koosnev vägi kogu Lähis-Idast, mis tegutses Süürias. Kuigi Araabia Liiga riigid piirasid Iisraeli, tegid nad seda eri riikide koosseisus.

Eesmärgid

Jishuv/Iisrael

Iisraeli sõja eesmärgid põhinesid algselt Haganahi 1946. aasta plaanil, mida juhtis David Ben-Gurion. Plaan nägi ette vägede kiiret koondamist, et võidelda selle vastu, mida armee pidas suurimaks ohuks: sissetungi paljude araabia riikide poolt. Kasutades 1946. aasta plaani, lootis Ben-Gurion kindlustada ÜRO jagamisplaaniga Iisraelile antud maad. Sõja jätkudes muutusid eesmärgid veidi, kui 1948. aasta märtsis võeti kasutusele plaan Dalet (plaan D). Selle asemel, et lihtsalt hoida Iisraelile antud maad, käskis plaan nüüd Iisraeli vägedel töötada araablaste eemaldamiseks juutide kontrolli all olevalt maalt, kaitsta juutide asulaid Araabia Palestiinas ja võtta strateegilise eelise saamiseks araabia maad teatud positsioonidel. Muudatuse võimalikuks põhjuseks on ajaloolane David Tal, kes märgib, et see oli tõenäoliselt vastus palestiinlaste tugevamale vastupanule ja üldisele soovile paigutada Iisraeli väed kõige paremini kaitstavatele positsioonidele. Kuid nagu Tal ka märgib, ei ole see strateegiline plaan kunagi olnud ilma vastuoludeta, eriti selle osa, mis sundis palestiinlasi liikuma.

Palestiina

Palestiinlaste peamine eesmärk, nagu seda väljendas Araabia Kõrgem Komitee, oli ühtse araabia riigi loomine Palestiinas.

Transjordaania/Jordaania

Kuigi Transjordaania oli väliselt nõus ülejäänud Araabia Liiga Araabia riigi loomisega Palestiinas, näib, et see ei olnud Transjordaania lõppeesmärk. Transjordaania protokollide kohaselt oli kuningas Abdullah, Transjordaania Haseemiidi (kuningliku perekonna) monarh, huvitatud sellest, et kasutada sõda ettekäändena Palestiina araablaste allutamiseks Jordaania kontrolli alla. See annaks talle võimaluse hõivata Süüria ja luua Suur-Süüria. See tähendab, et Transjordaania eesmärgid olid näiliselt vastuolus Süüria, Liibanoni, Egiptuse ja palestiinlaste endi eesmärkidega.

Süüria ja Egiptus

Nii Süüria kui ka Egiptus toetasid sarnaselt Transjordaaniaga ühe araabia riigi loomist Palestiinas. Nende põhjendus oli siiski pigem Jordaania leviku peatamine, mida mõlemad riigid kartsid (kui Transjordaania peaks piirkonna vallutama).

Sõja kulg

1. etapp: kodusõda

Konflikti esimeses osas läksid omavahel vastamisi Yishuv'i väed ja Palestiina Araabia Kõrgemate Komiteede väed. Kodusõda algas kolmepäevaste streikidega 30. novembril 1947. aastal. Seejärel muutus see sissikampaaniaks juudi varustuskärude vastu. Jaanuaris 1948 sisenes Palestiinasse Araabia Vabastusarmee. See kõva vastupanu sundis iisraellasi kohandama oma plaani ja kehtestama Plan Dalet. 5. aprillil käivitas Haganah operatsiooni Nahshon, viieteistkümnepäevase operatsiooni Jeruusalemma suunduvate marsruutide kindlustamiseks, vallutades künkaid mööda peamisi teid. Pärast operatsiooni Nahshon ja väiksemate juudi pealetungide edu hakkas Palestiina vastupanu lagunema.

2. etapp: Araabia Liiga riigid tungivad sisse

Sõja teine osa algas Egiptuse, Iraagi, Transjordaania, Liibanoni ja Süüria vallutamisega 1948. aasta mais. Iga sissetungijõud sisenes Palestiinasse põhimõtteliselt lähimalt piirilt. Selles sõjaetapis domineerisid võitlused Läänekaldal ja Jeruusalemma ümbruses. Juudi väed liikusid Jeruusalemma, et kindlustada linna lääneosa. Selle positsiooni kindlustamiseks püüdsid Iisraeli väed vallutada ka Latruni, mis on Jeruusalemmast põhja pool asuv küngas. See osutus ebaõnnestunuks. Teistes piirkondades olid iisraellased edukamad. Kaks Egiptuse väge, millest üks liikus piki rannikut ja teine üle Negevi Jeruusalemma poole, peatati mõlemad. Iraagi väed lükati tagasi. Kuigi Süüria ja Liibanoni väed tungisid Iisraeli territooriumile, tegid iisraellased vastupealetungi Süüria ja Liibanoni territooriumile. Võitlused lõpetati 11. juunil ÜRO vaherahuga.

3. faas: Iisraeli surve transjordaanide vastu

9. juulil alustasid iisraellased Jordaania vastu uut operatsioonide seeriat Jordani Läänekaldal. Lootus oli lõpetada konflikt sellel rindel, mida iisraellased pidasid kõige paremini väljaõppinud ja relvastatud araabia armee, Transjordaania Araabia Leegioni vastu. Rünnakud olid suures osas edukad ja kuigi teised araabia riigid püüdsid Iisraeli keskendumist Läänekaldale ära kasutada, olid nende edasiminekud väikesed. See sõja etapp lõppes 18. juulil 1948 järjekordse vaherahuga.

faas: Iisraeli surve Egiptuse, Süüria ja Liibanoni vastu.

Kuna jordaanlased olid Läänekaldal kinni, alustasid iisraellased 15. oktoobril veel kahte pealetungi. Need sundisid Egiptuse väed Negevi kõrbest välja ning surusid Süüria ja Liibanoni väed oma riiki tagasi. Pärast neid viimaseid rünnakuid lõppes sõja sõjaline osa. Siiski kulus kuni 7. jaanuarini 1949, et Iisrael lõpetaks lepingute sõlmimise iga sõdiva riigiga.

Tulemused

Sõja käigus sai Iisrael suurel hulgal maad. Kui esialgsed eraldusjooned andsid juudi ja araabia riikidele umbes võrdselt maad, siis 1949. aasta lepinguga anti Iisraelile palju suurem riik, piirates araablaste kontrolli all oleva maa väikese Gaza sektori ja väiksema Läänekaldaga (kui 1947. aastal. Ometi ei kontrollinud neid ükski Palestiina valitsus. Selle asemel kontrollis Egiptus väikest Gaza sektorit ja Jordaania kontrollis Jordani Läänekallast ja Ida-Jeruusalemma. Sõja tagajärgede täiendavaks aspektiks oli Palestiina pagulaskriis. Sõja lõpuks elas umbes 720 000 põgenikku laagrites Süürias, Jordaanias, Liibanonis, Jordani Läänekaldal ja Gaza sektoris. Kuigi suur osa sellest on tingitud sõjaaegsest hirmust, väidavad mõned ajaloolased, nagu James Gelvin, et Iisraeli poliitika Plan Dalet'is aitas osaliselt sellele kriisile kaasa. See poliitika, mis julgustas Iisraeli vägesid konfiskeerima araablaste vara juudi territooriumil, teravdas pagulasküsimust. 2015. aasta seisuga on nende pagulaste õigus naasta oma endistesse kodudesse või saada hüvitisi endiselt ebakindel.