Need valimised toimusid asepresident George H. W. Bushi (vabariiklane) ja Massachusettsi kuberneri Michael Dukakise (demokraatlik) vahel. Bush kasutas ära head majandust, stabiilset rahvusvahelist olukorda ja president Ronald Reagani populaarsust, korraldades agressiivset kampaaniat. Samal ajal kannatas Dukakise kampaania mitmete eksimuste tõttu, sealhulgas suutmatus kaitsta end Bushi rünnakute eest. See võimaldas Bushil võita märkimisväärse rahvahääletuse ülekaaluga; samas võitis valimiskolleegiumi ülekaalukalt. Alates 1988. aasta valimistest ei ole ükski kandidaat suutnud saavutada või ületada Bushi võitnud valijahäälte arvu või rahva häälte arvu.

Asepresident GeorgeH.W. Bush võitis valimised 426 valijahäälega. Massachusettsi kuberner Michael Dukakis sai 111 valijahäält. Lloyd Bentsen sai 1 valijahääle Lääne-Virginia ebausaldusväärse valija poolt.

Kontekst ja peamised teemad

Valimised toimusid 8. novembril 1988. Aastal oli Ameerika Ühendriikides suhteliselt tugev majandus ja külma sõja lõpp hakkas paistma horisondil — olukord, mida Bush oskuslikult kasutas. Tema kampaania rõhutas jätkusuutlikkust ning seostas end positiivselt Ronald Reagani kahe presidendiajaga, mis paljude valijate jaoks tähendas stabiilsust. Bushi kuulsamad lubadused hõlmasid näiteks tuntud fraasi „Read my lips: no new taxes”, mis hiljem tema presidendiperioodi jooksul probleemiks osutus.

Dukakis üritas keskenduda poliitikatele nagu majandus- ja tervishoiupoliitika ning juhtimiskvaliteet, kuid tema kampaaniat kurnasid nii taktikalised vead kui ka efektiivsed vasturünnakud. Republikanide kampaania kasutas intensiivset ründevõtet, sealhulgas rünnakuid Dukakise kriminalipoliitikale (kuulsa Willi Hortoniga seotud reklaamkampaania näitel) ja meediakajastusi, mis kujutasid Dukakist ebapiisavalt tugevana rahvusliku julgeoleku küsimustes (nt tankipildi jaotus, mis kahjustas tema mainet).

Kampaania ja debatid

  • Vabariiklaste taktika: Bushi meeskond kasutas hästi rahastatud reklaame ja ründas Dukakise positsioone—eriti kuritegevuse ja julgeoleku teemadel.
  • Demokraatide reageerimine: Dukakis püüdis pehmendada ründekampaania mõju, kuid ei suutnud piisavalt veenvalt vastata mõnele isikupõhisele rünnakule või oma poliitiliste otsuste selgitamisele.
  • Vice-presidendivalik ja debatt: Bushi asevalimiskaaslane oli Dan Quayle; Dukakise asevalimiskaaslane oli senator Lloyd Bentsen. Asepresidendidevahelises debatis jäi meelde Bentseni terav vastus Dan Quaylele („Senator, you're no Jack Kennedy”), mis oli üks debati kuulsamaid hetki.

Tulemused

Valimiskolleegiumi tulemused jagunesid selgelt: Bush sai 426 valijahäält, Dukakis 111 ning ühe valija hääle sai presidendikandidaadina erandlikult Lloyd Bentsen, kui üks Lääne-Virginia valija otsustas hääletada teisiti (nn ebausaldusväärne ehk „faithless elector”). Rahvahääletuses võitis Bush umbes 48,9% häältest, Dukakis umbes 45,6% — edumaa oli rahvahääletuses küllaltki korralik, kuid mitte absoluutne mandaat.

Mõju ja järelmõjud

1988. aasta valimiste tulemus tähistas Reaganilt päritolu poliitilise fraktsiooni ja konservatiivse poliitika jätkumist veel ühe ametiaja võrra. Bushi presidendiaeg tõi kaasa sündmusi, mis mõjutasid rahvusvahelist poliitikat — sealhulgas külma sõja lõpp ja Lähis-Ida konfliktid — ning tema hilisem poliitika (sh maksusõnavõtud) muutis osa tema populaarsusest.

Tulevikku vaadates on huvitav märkida, et kuigi keegi pärast 1988. aastat ei ole valimiskolleegiumis kogunud Bushi 426 häält, on rahvahääletuses hiljem (demograafilise kasvu ja osalusmustrite tõttu) saanud mõni kandidaat rohkem absoluutseid hääli kui Bush (näiteks on 21. sajandi kandidaadid saanud suuremad häältesummad numbriliselt). 1988. aasta valimised on seega oluline näide sellest, kuidas strateegia, meedia ja sotsiaal-poliitilised küsimused võivad määrata valimistulemuse nii rahvahääletuses kui valimiskolleegiumis.