2011. aasta Atlandi ookeani orkaanihooaeg oli üks aktiivsemaid orkaanihooaegu alates 1851. aastast. Hooaeg algas 1. juunil 2011 ja lõppes 30. novembril 2011. See hooaeg oli "keskmisest kõrgem" — tekkinud oli harjumuspärasest rohkem nimetatud troopilisi tsükloone ja sellega kaasnesid ulatuslikumad mõjud Mandri-Ameerika, Kariibi mere ja Atlandi jõeäärsetele piirkondadele. Sellise aktiivsuse taga olid soojad ookeani pinnavee temperatuurid ja muutuvad atmosfäärilised tingimused, millele aitas kaasa ka kliimasüsteemide varieeruvus nagu La Niña, mis soodustab Atlandi aktiivsust.

See tähendab, et Atlandi ookeani vesikonnas on tekkinud palju troopilisi tsükloneid. Hooaeg algas, kui 29. juunil tekkis troopiline torm Arlene. See tekkis Mehhiko lahes. Seejärel jõudis see Veracruzi kohale. Torm tappis 25 inimest. Kahju suurus oli 223 miljonit dollarit (2011. aastal). Pärast Arlene'i hajumist hakkas arenema palju troopilisi tormi. Enamik neist arenes frontaalsest piirist, ehk tekkisid lagunevate külmade/frondiliste süsteemide juurest, mis muutis mõningad neist suhteliselt lühiajalisteks ja mitteregulaarselt arenevateks tsükloniteks. Mis teeb sellest hooajast erilise, on fakt, et kaheksa esimest nimetatud tormi ei saavutanud orkaanistaatust — see oli sel ajal ainulaadne järjestus.

See rekord lõppes, kui augusti lõpus tekkis orkaan Irene. Irene'ist sai ka esimene suur orkaan (olles Saffir-Simpsoni orkaaniskaalal kolme või kõrgema kategooria). Irene põhjustas ulatuslikke üleujutusi ja tuulekahjusid Kariibi mere saartel ning hiljem USA idaosas, kus kannatada said mitmed osariigid (sh Põhja-Carolina, New Jersey ja New Yorki regioonid), kaasa arvatud laialdased elektrikatkestused ja infrastruktuuri kahjustused. Pärast Irene'i hajumist kerkis orkaan Katia hooaja teiseks suuremaks orkaaniks ning hiljem arenesid ka teised tugevamad süsteemid, näiteks orkaan Rina.

Ajavahemikul 7.–9. septembril oli eriti aktiivne periood, mil korraga eksisteeris kolm troopilist tsüklonit: Katia, Maria ja Nate. Selline samaaegne aktiivsus on tüüpiline hooaja tipuajale (august–september) ning näitab, et merepinnatemperatuurid ja ümbritsevad tingimused olid sel ajal eriti soodsad tsüklonite säilitamiseks. Need sündmused ja üldine aktiivsus sundisid meteorolooge ja kliimaprognoosikeskusi välja andma hoiatusi ja suuniseid; eriti tõsteti esile La Niña tekkimise oht või tugevnemine, mis omakorda mõjutas hooaja üldist iseloomu ning seetõttu väljastati ka La Niña nõuandeid.

Hooaja töötlemisel tuleb esile tuua mitu olulist aspekti:

  • Erinevad tekkemehhanismid: palju torme tekkis frontaalsest piirist või olemasolevatest madalrõhkkondadest, mitte klassikalistest rannikust või troopilistest alevitest, mis andis neile sageli lühema eluea.
  • Regionaalsed mõjud: mõned tormid, nagu Arlene ja Irene, põhjustasid inimohvreid ja märkimisväärseid majanduslikke kahjusid. Lisaks tekitasid tormid üleujutusi ja häireid nii Kariibi mere regioonis kui ka USA idarannikul.
  • Hooaja eripära: varajane järjestus, kus mitmed nimetatud tormid ei jõudnud orkaanini, oli statistiliselt erakordne; siiski muutus olukord augusti lõpus ja septembris, kui tekkisid tugevamad süsteemid.

Kokkuvõttes oli 2011. aasta Atlandi orkaanihooaeg aktiivne mitmel põhjusel: enam torme tekkis kui pikaajaline keskmine, mitmed süsteemid mõjutasid tihedalt asustatud rannikualasid ning hooaja evolutsiooni mõjutasid suuremahulised kliimasüsteemid nagu La Niña. Täpsemate üksikasjade (täpne nimekiri kõigist nimetatud tormidest, täpsed meteoroloogilised andmed ja lõplikud kahjunumbrid) leidmiseks soovitatakse vaadata hooaja ametlikke kokkuvõtteid ja taastusriskide aruandeid.