Emmanuel Jean-Michel Frédéric Macron CBE (prantsuse keeles [emanɥɛl makʁɔ̃]; sündinud 21. detsembril 1977 Amiens'is) on prantsuse poliitik, kõrgetasemeline riigiteenistuja ja endine investeerimispankur. Macron on Prantsusmaa 25. ja praegune president alates 14. maist 2017 ning teda kirjeldatakse sageli sotsiaalliberaalina ja tsentristina.
Macron töötas varasemalt riigiteenistuses ja panganduses: pärast lõpetamist teenis ta avalikus sektoris ning liikus seejärel erasektorisse, kus töötas investeerimispanganduses. Tema varasem poliitiline kuuluvus hõlmas aastatel 2006–2009 Sotsiaaldemokraatliku Partei (PS) koosseisu.
François Hollande'i esimese valitsuse ajal määrati Macron 2012. aastal peasekretäri asetäitjaks Élysée palees, kus ta töötas presidendi administratsioonis. 2014. aastal sai temast majandus-, tööstus- ja digiminister Manuel Valls'i teises valitsuses; selles rollis algatas ta ettevõtlust ja tööjõuturu paindlikkust soosivaid reforme, mille eesmärk oli edendada majanduskasvu ja töökohtade loomist.
Ta astus ministrikohalt tagasi 2016. aasta augustis, et valmistuda osalemiseks 2017. aasta presidendivalimistel. 2016. aasta aprillis asutas ta liikumise ja novembris teatas, et kandideerib valimistel En Marche! lipu all, mis kujunes kiiresti märkimisväärseks tsentristlikuks poliitiliseks jõuks. Macron jõudis 2017. aasta valimiste teise vooru ning võitis 7. mail 2017 Marine Le Peni, saades teises voorus umbes 66% häältest. 39-aastasena sai temast Prantsusmaa ajaloo noorim president ja noorim riigipea pärast Napoleon III.
Pärast esimest ametiaega on Macroni presidendiks olemine iseloomustunud ambitsioonika reformipoliitikaga majanduse, tööhõive ja avaliku sektori valdkondades. Tema valitsused on rakendanud tööõiguslikke reforme, ettevõtete maksude ümberkujundusi ja alandanud mõningaid tööjõumakse, et soodustada investeeringuid. Need sammud kohtasid nii toetust kui ka tugevat vastuseisu; 2018.–2019. aastatel toimusid ulatuslikud meeleavaldused ja nn kollavestide liikumine, mis väljendas rahulolematust elukalliduse ja sotsiaalse õigluse küsimustes.
Macron kandideeris edukalt ka teisele ametiajale 2022. aastal ning säilitas positsiooni Presidentina, rõhutades jätkuvalt Euroopa integratsiooni, majandusreformide ja globaalse haarde tähtsust. Tema poliitiline stiil on kombineerinud reformimeelsust, proeuroskeptiliste jõudude vastandumist ning pragmaatilist positsioneerimist nii paremal kui vasakul.
Välispoliitiliselt on Macron esile kerkinud kui tugeva Euroopa suhtes pühendunud liider, kes toetab tihedamat koostööd EL-i liikmesriikide vahel, julgeolekupoliitika tugevdamist ja multilateraalset lähenemist. Ta on olnud aktiivne tegija rahvusvahelistes küsimustes, sealhulgas suhte kujundamisel NATO, Aafrika riikide ja Venemaa–Ukraina konfliktiga seotud teemadel; 2022. aasta Venemaa sissetungi järel Ukrainasse on Macron rõhutanud Euroopa ühtsust ja toetanud sanktsioone ning sõjalist ja humanitaarabi Ukrainale.
Macroni ametiaeg on toonud kaasa ka sise- ja välispoliitilisi vaidlusi: teda on kritiseeritud elitismi ja otsustusvõimu keskendumise eest, teatud reformide sotsiaalsete tagajärgede eest ning kommunikatsiooni ja lähenemise pärast eri sotsiaalsete gruppidega. Samas on tal ka märkimisväärne pooldajaskond, kes hindab tema ambitsiooni moderniseerida Prantsusmaa ja tugevdada selle rolli Euroopas.
Isiklikult on Macron abielus Brigitte Macroniga (neiupõlvenimega Trogneux); nende tutvus ja abielu said palju meedia tähelepanu seoses vanuseerinevusega. Macronil ei ole oma bioloogilisi lapsi, kuid tal on astmepere kaudu perekondlikke sidemeid. Tema taust avalikus teenistuses ja finantssektoris, samuti haridus avaliku ja administratiivse ettevalmistusega, on kujundanud tema lähenemist riigijuhtimisele ja reformidele.
Kokkuvõtvalt on Emmanuel Macron Prantsusmaa kaasaegse poliitika olulisim ja mõjukam figuur: tsentrist, kes on püüdnud ühendada sotsiaalsete ja majanduslike reformide ambitsioone ning tugevdada Prantsusmaa ja Euroopa positsiooni maailmas, samas olles pidevas avalikus ja poliitilises diskussioonis poliitikate tagajärgede üle.