Glenn Miller

Varajane elu ja karjäär

Miller sündis Clarindas, Iowa osariigis. Tema vanemad olid Mattie Lou (sünd. Cavender) ja Lewis Elmer Miller. 1915. aastal kolis Milleri pere Missouri osariigis asuvasse Grant City'sse ja ta hakkas mängima linna orkestris. Alguses mängis ta kornetit ja mandoliini, kuid 1916. aastaks läks ta üle tromboonile. 1918. aastal kolis Milleri perekond Colorados asuvasse Fort Morganisse, kus Miller läks keskkooli. Oma lõpuaastal asutas ta koos mõne klassikaaslasega bändi. Nad mängisid "tantsubändi muusikat". Selleks ajaks, kui Miller 1921. aastal keskkooli lõpetas, oli ta otsustanud saada professionaalseks muusikuks.

1923. aastal astus Miller Colorado Ülikooli Boulderis, kuid suurema osa ajast veetis ta koolist eemal. Ta mängis esinemisi ja kontserte. Koolis ei läinud tal hästi. Ta jättis kooli pooleli ja otsustas alustada karjääri professionaalse muusikuna. Hiljem õppis ta Joseph Schillingeri juures ja komponeeris "Moonlight Serenade". 1926. aastal tuuritas Miller mitme ansambliga, lõpuks sai ta hea koha Ben Pollacki ansamblis Los Angeleses. Selles ansamblis mängides kirjutas Miller mitu muusikalist arranžeeringut ja kirjutas koos Benny Goodmaniga ka oma esimese kompositsiooni "Room 1411". 1928. aastal abiellus ta New Yorgis Helen Burgeriga. Esialgu oli ta ansambli peamine tromboonisolist. Kuid kui liitus teine tromboonimängija, sai Miller vähem soolosid. Sel hetkel otsustas ta, et peaks olema peamiselt helilooja. 1920. aastate lõpus kirjutas ja avaldas ta lauluraamatu.

1930ndate alguses oli Miller tromboonimängija, arranžeerija ja helilooja ansamblis The Dorsey Brothers. Miller komponeeris 1934. ja 1935. aastal laulud "Annie's Cousin Fannie", "Dese Dem Dose", "Harlem Chapel Chimes" ja "Tomorrow's Another Day". 1935. aastal alustas ta Briti bändiliidri Ray Noble'i jaoks Ameerika orkestrit. Selles bändis mängis ta esiklarnetit üle nelja saksofoni. Hiljem kasutas ta seda koosseisu oma ansamblites.

Glenn Miller moodustas oma esimese ansambli 1937. aastal. Bänd lagunes pärast viimast kontserti Ritz Ballroomis Bridgeportis, Connecticutis, 2. jaanuaril 1938. aastal.

Edu aastatel 1938-1942

Miller heidutas end ja naasis New Yorki. Ta mõistis, et bändil peab olema teistest bändidest erinev "heli". Ta otsustas, et klarnet ja tenorsaksofon mängivad koos meloodiat, samal ajal kui kolm teist saksofoni mängivad harmooniat. Miller palkas saksofonisti nimega Wilbur Schwartz, kuid lasi tal hoopis sooloklarnetit mängida. See oli ainulaadne, sest see ei tuginenud korduvatele motiividele, nagu teised ansamblid.

Milleril olid töötajad, kes kirjutasid ja arranžeerisid bändi jaoks laule. Need olid Jerry Gray, Bill Finegan, Billy May ja George Williams.

Bluebird Records ja Glen Island Casino

1938. aasta septembris alustas Miller ansambel salvestusi Bluebird Records'ile. Cy Shribman, tuntud idaranniku ärimees, hakkas bändi rahastama. 1939. aasta kevadel esines bänd Meadowbrook Ballroomis Cedar Grove'is, New Jersey's ja Glen Island Casino'is New Rochelle'is, New Yorgis. Glen Islandil osales 1800 inimest Pärast seda muutus bänd palju populaarsemaks. Bändi salvestus "Tuxedo Junction" müüs esimesel nädalal 115 000 eksemplari.

10. veebruaril 1942 sai Miller "Chattanooga Choo-Choo" eest kuldplaadi. "Chattanooga Choo Choo" esitas Milleri orkester koos oma lauljate Gordon "Tex" Beneke, Paula Kelly ja vokaalgrupiga Modernaires. Teised lauljad selles orkestris olid Marion Hutton, Skip Nelson, Ray Eberle, Kay Starr, Ernie Caceres, Dorothy Claire ja Jack Lathrop.

Filmid

Miller ja tema bänd esinesid kahes filmis. Esimene neist oli Sun Valley Serenade (1941) Teine oli Orchestra Wives (1942).

Maaväe õhujõudude orkester: 1942-1944

1942. aastal otsustas Miller liituda sõjategevusega, sest ta oli liiga vana, et end teenistusse kutsuda. Algul astus ta vabatahtlikult mereväe teenistusse, kuid talle öeldi, et teda ei vajata. Seejärel kirjutas Miller armee brigaadikindral Charles Youngile. Ta palus juhatada sõjaväeorkestrit, et ta saaks liitlasvägede meelelahutust pakkuda, ja seekord võeti ta vastu. Ta teenis kapteni auastme ja 1944. aasta augustiks edutati ta peagi majoriks.

Algul paigutati ta Ameerika Ühendriikide armeesse, kuid seejärel viidi üle sõjaväe õhujõududesse. Kapten Glenn Miller teenis 1942. aasta detsembris ohvitserina Maxwelli lennuväebaasis Montgomerys, Alabama osariigis asuvas väljaõppekeskuses. Ta mängis trombooni 15-liikmelises tantsuansamblis Rhythmaires nii baasis kui ka linnas.

Miller moodustas suure marsiorkestri. Ta püüdis moderniseerida sõjaväemuusikat. Mõnele ohvitserile see ei meeldinud, kuid ta jätkas, sest teised juhid toetasid teda. Näiteks kombineeris ta bluusi ja džässi traditsioonilise sõjaväemarsiga. Ta moodustas 50-liikmelise armee õhujõudude orkestri. 1944. aasta suvel viis ta selle Inglismaale, kus ta andis 800 esinemist ja salvestas hulga plaate. Muusikat kasutati American Forces Networki raadiosaadetes meelelahutuseks ja fašismivastaseks propagandaks. Miller rääkis ka raadios. Ühel korral ütles ta:

"Ameerika tähendab vabadust ja ükski vabaduse väljendusvorm ei ole nii siiras kui muusika."

Büst Bedfordi Corn Exchange'i ees, kus Miller mängis Teises maailmasõjas.

Disappearance

15. detsembril 1944 pidi Miller lendama Ühendkuningriigist Pariisi, Prantsusmaale, et mängida sealsetele sõduritele. Tema lennuk startis Claphamist ja kadus üle La Manche'i väina lennates. Lennukis oli veel kaks inimest: Kolonelleitnant Norman Baessell ja piloot John Morgan.

Lennukiga juhtunu kohta on olnud palju teooriaid. Chicago Tribune'i 2014. aasta artikli kohaselt kukkus Milleri lennuk alla, sest sellel oli vigane karburaator.

1945. aasta veebruaris võttis Milleri abikaasa Helen tema eest vastu pronksmedali.

USA armee õhujõudude UC-64


Milleri monument Grove Street'i kalmistul, New Haven, Connecticut

Legacy

Tsiviilbändi pärand

Kui Glenn Miller veel elas, imiteerisid mitmed bändijuhid, nagu Bob Chester, tema stiili. 1942. aastal andis Miller lauljale Mel Tormele nõuandeid laulude kirjutamise kohta.

1950ndate alguseks hakkasid Milleri stiili kopeerima üha rohkem ansambleid.

Milleri pärandvara andis 1946. aastal loa ametlikuks Glenn Milleri "kummitusbändiks". Seda bändi juhtis Tex Beneke, endine tenorsaksofonist ja tsiviilansambli laulja. See sarnanes sõjaväe õhujõudude bändiga, sest selles oli suur keelpilliorkester. Algul kandis see nime "Glenn Miller Orchestra Under the Direction of Tex Beneke", hiljem sai sellest "The Tex Beneke Orchestra".

1953. aastal ilmus film Milleri elust "The Glenn Miller Story". Selle tõttu palus Milleri pärandvara 1956. aastal Ray McKinley'l juhtida uut kummitusbändi. See bänd tuuritab siiani Ameerika Ühendriikides.

Armee õhujõudude ansambli pärand

Pärast Milleri kadumist lasti tema sõjaväe õhuväe ansambel maha võtta ja saadeti tagasi Ameerika Ühendriikidesse. Selle asemele tuli teine ansambel, mida nimetati "314".

Koosseisud

Miller kirjutas vähemalt neliteist laulu, nii üksi kui ka koos teiste inimestega. Veel ühele laulule lisas ta sõnad. Need ja teised laulud salvestati Milleri tsiviilansamblite ja tema sõjaväe õhujõudude bändi poolt.

Seotud leheküljed

• Kalamazoo, Michigan