Golda Meir (hääldatakse [Gol-da My-ear]; heebrea: גולדה מאיר, araabia: جولدا مائير, sündinud Golda Mabovitch, 3. mai 1898 - 8. detsember 1978, aastatel 1917-1956 tuntud kui Golda Myerson) oli Iisraeli riigi neljas peaminister.
Golda Meir sai Iisraeli peaministriks 17. märtsil 1969 pärast töö- ja välisministri ametit. Teda nimetati Iisraeli poliitika "raudseks leediks" (tugevat meelt omav naine) juba aastaid enne seda, kui seda nimetust hakati ütlema Briti peaministri Margaret Thatcheri kohta. Meir oli Iisraeli esimene ja seni ainus naispeaminister. Ta oli maailma kolmas naispeaminister. Tema peaministriperioodi kaks suurimat sündmust olid üheteistkümne Iisraeli sportlase mõrvamine 1972. aasta suveolümpiamängudel ja 1973. aasta Jom Kippuri sõda. Pärast küsimusi tema käitumise kohta sõjas lahkus Meir oma ametist, kuigi leiti, et teda ei saa süüdistada sõjaga seotud probleemides.
Varajane elu ja poliitiline tõus
Golda Mabovitch sündis Kiievis (sel ajal Vene impeeriumis) ja emigreerus perega noorena Ameerika Ühendriikidesse, kus ta kasvas üles Milwaukee's. Noorena liitus ta sionistliku liikumisega ning töötas kogukonna ja heategevusorganisatsioonide juures. 1921. aastal kolis ta koos abikaasa Morris Myersoniga Mandri-Palestiinasse (tol ajal Briti mandaadi perioodil), aitas rajada kibutsit ja tegutses aktiivselt tööliikumises ja sionistlikes organisatsioonides.
Meir tõusis kiiresti poliitilisele areenile tänu oma organiseerimisvõimele, annetekogumise oskustele ja võimele suhelda erinevate rahvastikurühmadega. Ta oli olulisel kohal juudi immigrantide vastuvõtus ja sotsiaalpoliitikas: pärast Iisraeli riigi väljakuulutamist 1948 osales ta riigi ülesehitamises ja oli 1949. aastast alates Iisraeli tööministrina, kus tema vastutusvaldkonnaks oli muu hulgas tööhõive, eluaseme küsimused ja immigratsiooni ühtlustamine.
Suured ametikohad ja rahvusvaheline mõju
Golda Meir oli üks 1948. aasta Iisraeli iseseisvusdeklaratsiooni allakirjutanutest ja tema poliitiline karjäär jätkus kõrgetel kohtadel: ta juhtis tööministrina laiaulatuslikke sotsiaalseid programme, mis aitasid suurel hulgal immigrante riiki integreerida. 1950.–1960. aastatel oli ta ka Iisraeli välissuhete juhtiv figuur, sealhulgas välisministrina, kus ta kujundas suhtluse mitmete riikidega ja esindas Iisraeli välispoliitikat rahvusvahelisel tasandil.
Peaministri amet ja võtmehetked
Peaministrina (1969–1974) seisis Meir silmitsi nii sise- kui väljakutsetega. Tema valitsusajal kujunesid olulisemateks sündmusteks:
- 1972. aasta Müncheni olümpiamängude rünnak — Iisraeli sportlaste mõrvamine tõi esile riigi julgeoleku- ja luureküsimused ning viis hiljem ka karmide vastuseoperatsioonideni.
- 1973. aasta Jom Kippuri sõda — ootamatu rünnak Egiptuse ja Süüria poolt põhjustas raske sõjalise kriisi. Sõja käigus tekkisid küsimused luure- ja valmidustaseme kohta, mis viisid kodumaiste arutelude ja uurimiskomisjonideni.
Kuigi Agranat'i komisjon (uurimiskomisjon pärast sõda) ei leidnud Golda Meirit personaalset süüd võõrriikide vastu suunatud sõjalistes eksimustes, sattus tema juhtimine tugevasse kriitika- ja vastutuse alla. 1974. aasta märtsis astus ta peaministri kohalt tagasi, tunnistades avalikult poliitilist vastutust kriisi tagajärgede eest ja võimaldades poliitilist ümberkorraldust.
Stiil, seisukohad ja pärand
Golda Meir oli tuntud otsekohese ja tugeva juhtimisstiili poolest. Tema avalikku kuvandit iseloomustasid lihtsus, vasaktsentristlik tööpoliitika ja tugev rahvuslik enesekindlus. Ta oli üks väheseid naisi, kes 20. sajandi keskel jõudis riigi juhtpositsioonile, mis tegi temast olulise sümboli naiste poliitilisele osalemisele üle maailma.
Tema pärand on mitmekihiline: paljud tunnustavad teda riigi ülesehitamise, immigratsiooni- ja sotsiaalpoliitika töö eest ning julguse eest kriitilistel hetkedel; teised kritiseerivad tema kõva välispoliitikat ja teatud otsuseid sõjaperioodidel. Ajaloolased ja poliitilised analüütikud käsitlevad teda jätkuvalt nii iroonilise kui ka inspireeriva figuurina läänelike ja lähi-idapoliitika küsimustes.
Viimased aastad ja surm
Pärast poliitikast lahkumist elas Golda Meir tagasihoidlikku elu ja jätkas avalikku esinemist ning kirjutamist. Ta suri 8. detsembril 1978 Jerusalemis. Tema mälestus elab edasi Iisraeli poliitilises mäluarhitektuuris, avalikes monumentides ja ajalookirjanduses.
Oluline: Golda Meiri rolli ja otsuseid hinnatakse ajaloolises perspektiivis laiemalt — tema tegevus peegeldab nii tema aega kui ka Iisraeli kui noore riigi keerukaid väljakutseid.
