Verine lepitamine: mormoonide õpetus, ajalugu ja tagajärjed

Verine lepitamine oli 19. sajandi keskpaigas välja kujunenud õpetus, mis oli osa mõnede mormoonide (Latter-day Saint liikumise) varajasest teoloogiast. See õpetus väitis, et teatud rasked patud — eriti mõrv või mõnel juhul ka tõsine reetmine usu vastu — on nii rängad, et üksnes süüdlase enda veri võib tagada tema pattude täieliku lunastamise. Sellest vaimustusest ja õpetusest jäid tuntud jäljed liikumise ajaloos.

Algus ja õpetus

mormoonide kiriku õpetuses jõudis verine lepitamine esile nii põhimõttelise teoloogilise teooriana kui ka mõnede juhtide kõnedes ja julgustustes. Brigham Young rääkis 1850. aastatel avalikult ideest, et teatud patte ei pruugita paturohkuse tavalise pihtimise ja Kristuse lepitusega täielikult kustutada, ning et sellistel juhtudel võib nõuda „õiguse” taastamiseks karistust, mida mõningad tõlgendasid sõna-sõnalt. Mõned ajaloolased arvavad, et idee võis ulatuda tagasi ka Joseph Smithi aega, kuid selle täpne päritolu ja tõlgendused on teadlaste seas vaidlustatud.

Õpetust nimetati sageli „vere eest vere eest” karistuseks. Praktikas tähendas see asjaolu, et mõne juhtumi puhul võidi seda ideed kasutada õigustamaks vägivallatsemist või kohutust, mille eesmärk oli kõrvaldada või karistada neid, keda peeti erandlikult süüdi. Mõnikord viidi see idee kaugemale ning seda kasutati mitte ainult mõrvade, vaid ka näiteks kirikust tagakiusamise, lahkumise või isegi rassipõhise abielu vastu suunatud sanktsioonide õigustamiseks.

Ajaloolised tagajärjed ja näited

Veresüüte ja selle pooldajate retoorika mõjutasid otseselt või kaudselt ka poliitilist ja sotsiaalset käitumist Utahis. Aastakümneid tegutsesid piirkonnas nii ametlikud kui ka poolametlikud väeüksused ja paraadipositsioonid, sealhulgas laskurkorpused, mille olemasolu ja tegevus aitas kaasa õigushõlmamisest kõrvalekalduvatele lahendustele. See poliitiline ja sõjaliselt laetud keskkond aitas luua olukorra, kus vägivallal oli realistlik oht eskaleeruda.

Üks kõige traagilisemaid ja laialdasemalt teadaolevaid juhtumeid, millele verise lepitamise ideoloogiat tihti seostatakse, on Mountain Meadowsi veresaun (1857). Seal hukkusid Baker–Fancheri vankrirongist pärit emigrandid — arvatavalt üle 100 mehe, naise ja lapse. Tegemist oli keeruka sündmusega, kus osalesid kohalikud mormoonidest militsionäärid ja mõnes arvestuses ka kohaliku eeldatavad indiaaniabilised. Juhtumi uurimisel ja hilisemates ajaloolistes tõlgendustes on palju vastuolusid: mõned rõhutavad religioosset retoorikat ja verise lepitamise mõju, teised näevad selles peamiselt territoriaalset, sõjalist ja poliitilist konteksti. Üks süüdistatavatest, John D. Lee, mõisteti lõpuks 1877. aastal süüdi ja hukkati.

Vastukajastused, ümberhindamine ja tänane seis

Verine lepitamine ei olnud kunagi ametlikult kiriku igavene ja püsiv poliitika, vaid pigem teatud ajalooliste juhtide ja kogukonna segmentide tõlgendus ja retoorika. Aja jooksul — eriti 20. sajandil — on mormoonide kirik avalikult ja selgelt võtnud vastu seisukoha, et vägivald ei kuulu kiriku õpetusse ega saa olla pattude lunastamise vahend. Tänapäeva Suurtöö (The Church of Jesus Christ of Latter-day Saints) õpetus rõhutab Kristuse lunastust kui ainus tõeline ja täielik pattude kustutamise viis ning lükkab tagasi igasuguse õpetuse, mis õigustab tapmist või muul viisil füüsilist karistamist usupõhise lunastuse nimel.

Samas leidub väiksemaid eraldunud rühmitusi ja fundamentalistlikke gruppe, kes on ajaloolist õpetust või selle tõlgendusi mõnikord hoidnud või esile tõstnud. Kuid need grupid ei esinda tänapäevast ametlikku kiriku seisukohta ja nende teoloogia või praktika on sageli kirikust lahknenud.

Miks see on oluline teada?

Verine lepitamine on oluline teema, sest see näitab, kuidas religioosne retoorika ja ajutised poliitilised tingimused võivad viia ohtlike tõlgenduste ja traagiliste tegudeni. Õpetuse uurimine aitab mõista Latter-day Saint liikumise ajaloolisi pingeid, regionaalset ajalugu ja laiemalt seda, kuidas religioossed ideed võivad omandada konkreetseid sotsiaalseid ja poliitilisi tagajärgi.

Tänapäeval on küsimus rohkem ajalooline ja õppetundide otsimine: enamik kaasaegseid mormoone ja kiriku juhtkonda taunib ja eirab vägivalla õigustamist ning rõhutab rahu, seaduskuulekust ja Kristuse armu kui keskset lepituse allikat.   

Küsimused ja vastused

K: Mis on veresüütamine?

K: Kes jutlustas esimesena verega lepitamisest?

K: Mis on vere eest verekaristus?

K: Kas vere eest lepitust kasutati ainult vägivaldsete kuritegude puhul?

K: Millist mõju avaldas veresüütuse idee Utahile?

K: Mis on Mountain Meadows'i veresaun?

K: Kas enamik mormoone usub ikka veel veresüütamisse?

Otsing