Margaret of Anjou

Varane elu ja abielu

Margaret sündis 23. märtsil 1430 Pont-à-Moussonis Lotringiamaal. Margaret oli Napoli kuninga René ja Lotringi hertsoginna Isabella teine tütar. Tal oli viis venda ja neli õde ning kolm poolvendat, kes pärinesid tema isa suhetest armukestega. Tema isa, keda rahvasuus tuntakse "hea kuningas René" nime all, oli Anjou hertsog ning Napoli, Sitsiilia ja Jeruusalemma kuningas; teda on kirjeldatud kui "paljude kroonide, kuid mitte kuningriikide meest". Margaret ristiti Toulis Lorraine'is. Oma esimesed aastad veetis ta Tarasconi lossis Rhône'i jõe ääres Provence'is ja vanas kuninglikus palees Capuas, Napoli lähedal Sitsiilia kuningriigis. Tema ema hoolitses tema hariduse eest ja võib-olla korraldas talle õppetunde õpetaja Antoine de la Sale'i juures, kes õpetas tema vendi. Lapsepõlves oli Margaret tuntud kui la petite créature.

23. aprillil 1445 abiellus Margaret Hampshire'is asuvas Titchfieldi kloostris Inglismaa kuningas Henry VI-ga. Henry oli temast kaheksa aastat vanem. Prantsusmaa kuningas ja kuninganna olid vastavalt peigmehe ja pruudi onu ja tädi: Henriku hilisem ema Katariina oli olnud kuningas Karl VII õde, kelle abikaasa Anjou Marie oli Margit isa René õde. Lisaks nõudis Henrik endale Prantsusmaa kuningriiki. Ta kontrollis ka osa Põhja-Prantsusmaast. Kõige selle tõttu nõustus Prantsuse kuningas Margareti abiellumisega oma rivaaliga tingimusel, et ta ei pea andma tavapärase kaasavara ja saab selle asemel inglastelt Maine'i ja Anjou maad. Inglise valitsus, kartes väga negatiivset reaktsiooni, hoidis selle tingimuse inglise avalikkuse eest saladuses.

Margaret krooniti 30. mail 1445 Westminsteri kloostris Canterbury peapiiskopi John Staffordi poolt 15-aastaselt Inglismaa kuningakonsordiks. Teda kirjeldati kui ilusat ja pealegi "juba naist: kirglik ja uhke ja tahtejõuline". Need, kes nägid ette Inglismaa tulevast tagasipöördumist Prantsuse territooriumile, uskusid, et ta mõistis juba praegu oma kohustust kaitsta innukalt krooni huve. Tundub, et ta on pärinud selle vankumatuse oma emalt, kes võitles oma abikaasa nõude kehtestamise eest Napoli kuningriigile, ja oma isapoolselt vanaemalt Yolande Aragonilt, kes tegelikult valitses Anjou'd "mehe käega", pannes provintsi korda ja hoides inglasi eemal. Seega oli ta perekondliku eeskuju ja omaenda jõulise isiksuse tõttu täiesti võimeline saama "krooni eestvõitlejaks".

Poja sündi

Henrik oli rohkem huvitatud religioonist ja õppimisest kui sõjalistest küsimustest ning ta ei olnud edukas kuningas. Ta oli valitsenud vaid mõne kuu vanuselt. Paljusid tema tegusid olid teinud inimesed, kes valitsesid tema asemel. Kui ta abiellus Margaretiga, oli tema vaimne seisund juba ebastabiilne. Selleks ajaks, kui nende ainus poeg, Edward of Westminster, Walesi prints sündis (13. oktoobril 1453), oli Henrik juba täielikult kokku varisenud. Levisid kuuldused, et ta ei olnud võimeline last sünnitama ja et uus Walesi prints oli abielurikkumise tulemus. Paljud ^[who?]on spekuleerinud, et kas Edmund Beaufort, Somerseti 2. hertsog või James Butler, Ormondi 5. krahv oli noore printsi tegelik isa. Mõlemad olid Margareti ustavad liitlased.

Kuigi Margaret oli agressiivselt parteiline ja heitliku temperamendiga, jagas ta oma haritud kasvatuse tõttu oma abikaasa armastust õppimise vastu. Ta toetas ka Cambridge'i Queens' College'i asutamist.

Elizabeth Woodville (sündinud umbes 1437), hilisem Inglismaa kuninganna, kes oli Margareti abikaasa rivaali, kuningas Edward IV tulevane abikaasa, teenis väidetavalt Anjou Margaretit teenistusse teenijatüdrukuna. Siiski on liiga vähe tõendeid, et ajaloolased saaksid seda absoluutse kindlusega kindlaks teha: mitmed Margareti õukonna naised kandsid nime Elizabeth või Isabella Grey.

Henry VI ja Anjou Margareti abielu on kujutatud sellel miniatuuril Martial d'Auvergne'i illustreeritud käsikirjast "Vigilles de Charles VII".


Titchfieldi klooster 2014. aastal

Dünastiliste kodusõdade algus

Vaenu Margareti ja Yorki hertsogi vahel

Pärast seda, kui Margaret oli Londonist lahkunud ja elas Greenwichis külluslikult, oli ta hõivatud oma väikese poja eest hoolitsemisega ning ei ilmutanud mingeid poliitilise tahte märke, kuni ta uskus, et tema abikaasat ähvardab tagandamine ambitsioonika Richard of Yorki, Yorki 3. hertsogi poolt, kes oli Margaret'i jahmatuseks määratud lordprotektoriks, kui Henry oli aastatel 1453-1454 vaimselt töövõimetu. Hertsog oli usaldusväärne nõudja Inglismaa troonile ning tema protektuuriaja lõpuks olid paljud võimsad aadlikud ja sugulased valmis tema nõuet toetama. Yorki hertsog oli võimas; Henriku nõunikud olid korrumpeerunud; Henrik ise oli usaldav, paindlik ja üha ebastabiilsem; Margaret oli trotslikult ebapopulaarne, karmilt ja vapralt otsustanud säilitada Inglismaa krooni oma järglastele. Kuid vähemalt üks teadlane ei näe Lancastria lõpliku allakäigu allikana mitte niivõrd Yorgi ambitsioonid, kuivõrd Margareti ebamõistlikku vaenulikkust Yorgi vastu ja tema liigset kiindumust ebapopulaarsetesse liitlastesse. Sellegipoolest oli kuninganna Margaret võimas jõud poliitikas. Kuningas Henrik oli tema käes, kui ta tahtis midagi teha.

Margareti biograaf Helen Maurer ei nõustu siiski varasemate ajaloolastega, kes on dateerinud kuninganna ja Yorki vahelist palju räägitud vaenu ajast, mil ta sai kaitsjaameti. Ta oletab, et vastastikune vaenulikkus tekkis kaks aastat hiljem, 1455. aastal pärast esimest St Albans'i lahingut, kui Margaret tajus teda kui väljakutset kuninga autoriteedile. Maurer tugineb sellele järeldusele Margit kingituste tegemise mustri mõistlikule uurimisele; see näitas, et Margit hoolitses väga selle eest, et näidata, et ta soosib 1450. aastate alguses võrdselt nii Yorki kui ka Edmund Beauforti (Somerset). Maurer väidab ka, et Margaret näis nõustuvat Yorgi protektuuriga, ja väidab, et puuduvad olulised tõendid, mis toetaksid pikaajalist arvamust, et ta oli vastutav selle eest, et Yorkistid jäeti pärast Henriku taastumist Suurest Nõukogust välja (vt allpool).

Hiljutine ajaloolane Paul Murray Kendall seevastu väitis, et Margareti liitlastel Edmund Beaufortil (Somerset) ja William de la Pole'il, tollasel Suffolki krahvil, ei olnud raskusi tema veenmisega, et York, kes oli seni üks Henry VI kõige usaldusväärsemaid nõunikke, oli vastutav tema ebapopulaarsuse eest ja juba liiga võimas, et teda usaldada. Margaret mitte ainult ei veennud Henrikut, et ta kutsuks Yorki tagasi oma kuberneri ametikohalt Prantsusmaal ja pagendaks ta selle asemel Iirimaale, vaid ta üritas korduvalt lasta teda mõrvata tema reiside ajal Iirimaale ja tagasi, üks kord 1449. aastal ja teine kord 1450. aastal. Edmund Beauforti (Somerset) ja Suffolki ühine vastutus Maine'i salajase loovutamise eest 1448. aastal ja seejärel ülejäänud Normandia katastroofiline kaotamine 1449. aastal tõi Margaretile ja Henry õukonnale kaasa mässud, magnatide ülestõusud ja nõudmised Margareti kahe tugevaima liitlase süüdistamiseks ja hukkamiseks. Samuti võis see muuta vältimatuks lõpliku lahingu Margareti ja Yorki koja vahel, sest see tegi ilmseks Richardi ohtliku populaarsuse alamkogude seas. Yorki Richard, kes oli 1450. aastal Iirimaalt turvaliselt tagasi pöördunud, astus Henry vastu ja võeti tagasi usaldusväärse nõunikuna. Varsti pärast seda nõustus Henry kutsuma kokku parlamendi, et tegeleda reformikõnedega. Kui parlament kokku tuli, ei võinud nõudmised olla Margaretile vähem vastuvõetavad: mitte ainult ei mõistetud nii Edmund Beaufort (Somerset) kui ka Suffolk süüdi Prantsuse asjade kuritegeliku halva juhtimise ja õiguse õõnestamise eest, vaid Suffolki (nüüdseks hertsog) vastu esitati süüdistus selles, et ta oli kuningale vastuollu astunud Yorki hertsogi vastu. Lisaks sellele sisaldasid esitatud reforminõuded, et Yorki hertsog tunnustataks kuninga esimeseks nõuandjaks, ja alamkoja spiiker tegi, võib-olla rohkem innukalt kui targalt, isegi ettepaneku tunnistada Richard, Yorki hertsog, troonipärijaks. Mõne kuu jooksul oli Margaret aga Henry üle taas kontrolli saavutanud, parlament saadeti laiali, ettevaatamatu spiiker visati vangi ja Richard of York tõmbus esialgu Walesisse tagasi.

1457. aastal sai kuningriik taas pahandada, kui avastati, et Pierre de Brézé, võimas Prantsuse kindral ja Margareti pooldaja, oli maabunud Inglise rannikul ja põletanud Sandwichi linna. Honfleurist pärit 4000-mehelise Prantsuse väe juhina oli tema eesmärk kasutada Inglismaal valitsevat kaost ära. Linnapea John Drury sai selles rünnakus surma. Pärast seda sai traditsiooniks, mis on säilinud tänapäevani, et Sandwichi linnapea kannab musta rüüd, millega leinatakse seda häbiväärset tegu. Margaret sai koos de Brézé'ga räigete kuulujuttude ja vulgaarsete ballaadide objektiks. Avalik pahameel oli nii suur, et Margaret oli sunnitud suure vastumeelsusega andma Yorki hertsogi sugulasele Richard Neville'ile, 16. Warwicki krahvile, kolmeks aastaks merehoiu volituse. Ta oli juba Calais' kapteni ametikohal.

Lancastria fraktsiooni juht

Vaenulikkus rivaalitsevate Yorki ja Lancastriani rühmituste vahel lahvatas peagi relvastatud konfliktiks. Mais 1455, veidi üle viie kuu pärast seda, kui Henry VI oli paranenud vaimuhaigusest ja Richard of Yorgi protektuuriaeg oli lõppenud, kutsus Margaret kokku suure nõukogu, millest yorkistid jäeti välja. Nõukogu kutsus eakaaslasi kokku Leicesteris, et kaitsta kuningat "tema vaenlaste vastu". York oli ilmselt valmis konfliktiks ja marssis peagi lõunasse, et kohtuda põhja poole marssiva Lancastriani armeega. Lancastrased said 22. mail 1455 toimunud esimeses St Albans'i lahingus purustava lüüasaamise. Edmund Beaufort (Somerset), Northumberlandi krahv ja lord Clifford said surma, Wiltshire põgenes lahinguväljalt ja kuningas Henry võeti Yorki võitnud hertsogi poolt vangi. Märtsis 1458 osales ta koos oma abikaasa ja sõdivate fraktsioonide juhtivate aadlikega Londonis toimunud Armastuspäeva rongkäigus.

1459. aastal jätkusid sõjategevus Blore Heathi lahingus, kus James Tuchet, 5. parun Audley, sai lüüa Yorki armee eesotsas Richard Neville'iga, 5. Salisbury krahviga.

Anjou Margareti kui Inglismaa kuningakonsortsi vapp.

Rooside sõjad

Varajased kampaaniad

Samal ajal, kui Margaret püüdis Šotimaal Lancastriale täiendavat toetust koguda, saavutas tema peamine väejuht Henry Beaufort, Somerseti 3. hertsog, 30. detsembril 1460 Wakefieldi lahingus tema jaoks suure võidu, lüües Yorki hertsogi ja Salisbury krahvi ühendatud armeed. Mõlemad mehed peastati ja nende pead riputati Yorki linna väravatele. Kuna Margaret viibis lahingu toimumise ajal Šotimaal, oli võimatu, et ta andis nende hukkamise käsu, hoolimata levinud arvamusest, et see on vastupidine. Seejärel võitis ta 17. veebruaril 1461. aastal teise St Albans'i lahingu (kus ta ise osales). Selles lahingus võitis ta Richard Neville'i, Warwicki 16. krahvi Yorki väed ja vallutas oma abikaasa tagasi. Pärast seda lahingut andis ta jultunud kättemaksuaktina käsu hukata kaks Yorki sõjavangi, William Bonville, 1. parun Bonville, ja Sir Thomas Kyriell, kes olid valvanud kuningas Henryd, et hoida teda lahingu ajal eemal. Kuningas oli lubanud neile kahele rüütlile puutumatust, kuid Margaret pani talle vastu ja käskis nad hukata peast löömise teel. Väidetavalt pani ta mehed kohtusse, kus tema poeg oli eesistujaks. "Õiglane poeg", küsis ta väidetavalt, "mis surma need rüütlid peavad surema?" Prints Edward vastas, et nende pead tuleb maha raiuda, hoolimata kuninga armuavaldustest.

Viibimine Prantsusmaal

29. märtsil 1461 võitis Lancastria armee Towtoni lahingus hilisema Yorki hertsogi poeg, tulevane Edward IV, kes kukutas kuningas Henriku ja kuulutas end kuningaks. Margaret oli otsustanud oma poja pärandi tagasi võita ja põgenes koos temaga Walesi ja hiljem Šotimaale. Leides tee Prantsusmaale, sai ta liitlaseks oma nõbu, Prantsusmaa kuningas Louis XI, ja tema õhutusel lubas ta läheneda Edwardi endisele toetajale, Richard Neville'ile, Warwicki krahvile, kes oli oma endise sõbraga tülli läinud Edwardi ja Elizabeth Woodville'i abielu tõttu ja otsis nüüd kättemaksu oma poliitilise mõju kaotuse eest. Warwicki tütar Anne Neville abiellus Margareti poja Edwardiga, Walesi printsiga, et kinnistada liit ja Margaret nõudis, et Warwick naaseks Inglismaale, et end tõestada, enne kui ta järgneb. Ta tegi seda, taastades 3. oktoobril 1470 lühiajaliselt Henry VI troonile.

Lõplik lüüasaamine Tewkesburys

Selleks ajaks, kui Margaret, tema poeg ja minia (Anne) olid valmis Warwickile Inglismaale tagasi järgnema, oli olukord taas Yorki kasuks pööratud ning krahv sai 14. aprillil 1471 Barneti lahingus võitnud ja tapetud naasva kuninga Edward IV poolt. Margaret oli sunnitud juhtima oma armeed 4. mail 1471 toimunud Tewkesbury lahingus, kus Lancasteri väed said lüüa ja tema seitsmeteistkümneaastane poeg Edward of Westminster sai surma. Edwardi surma asjaolud ei ole kunagi selgunud; ei ole teada, kas ta tapeti tegelikus lahingus või hukati pärast lahingut Clarence'i hertsogi poolt. Kui ta suri lahingus, oleks ta olnud ainus Walesi prints, kes seda kunagi tegi. Kümne eelneva aasta jooksul oli Margaret omandanud agressiivsuse ja halastamatuse maine, kuid pärast kaotust Tewkesburys ja oma ainsa poja surma oli ta hingelt täiesti murtud. Pärast seda, kui William Stanley võttis ta lahingu lõpus vangi, vangistati Margaret kuningas Edwardi käsul. Ta saadeti kõigepealt Wallingfordi lossi ja seejärel viidi üle turvalisemasse Londoni Towerisse. Henry VI vangistati Tewkesbury järel samuti Towerisse ja ta suri seal 21. mai öösel; tema surma põhjus on teadmata, kuigi kahtlustati regitsiidi. 1472. aastal anti ta oma endise õukonna Alice Chauceri, Suffolki hertsoginna, hoole alla, kus ta viibis kuni lunastamiseni Louis XI poolt 1475. aastal.

Anjou Margareti portreemedaljon, autor Piero da Milano, 1463

Surm

Margit elas Prantsusmaal järgmised seitse aastat kuninga vaese sugulasena. Teda võõrustas Francis de Vignolles ja ta suri tema lossis Dampierre-sur-Loire'is, Saumuri (Anjou) lähedal 25. augustil 1482. aastal 52-aastaselt. Ta maeti oma vanemate kõrvale Angersi katedraali, kuid tema säilmed viidi ära ja hajutati revolutsionääride poolt, kes Prantsuse revolutsiooni ajal katedraali rüüstasid.

Margareti kirjad

Paljud kirjad, mille Margaret kirjutas oma kuninganna-konsortsessiooni ajal, on endiselt säilinud. Üks neist oli kirjutatud Londoni korporatsioonile seoses tema Enfieldi mõisa rentnikele tekitatud vigastustega, mis hõlmasid osa tema mõisamaadest. Teine kiri oli kirjutatud Canterbury peapiiskopile. Margareti kirjad, mis olid tavaliselt pealkirjastatud sõnadega "By the Quene", on koondatud Cecil Monro toimetatud raamatusse, mis avaldati 1863. aastal Camdeni Seltsi jaoks.

Esivanemad

Margaret esineb 1422. aasta Skinners Company raamatute illuminaatoril. See on kantud 1475. aastal Meie Neitsi Maarja vennaskonna nimekirja.