Marilyn Monroe (1926–1962): elu, filmid ja kultuuriline pärand
Marilyn Monroe (1926–1962): legendaarne näitleja, laulja ja seksisümbol — elu, filmid ja kultuuriline pärand, mis kujundas 20. sajandi popkultuuri ja jätkab mõju tänapäeval.
Marilyn Monroe (sündinud Norma Jeane Mortenson; 1. juuni 1926 - 4. august 1962) oli USA näitleja, kirjanik, modell, laulja ja filmitegija. Aastatel 1946-1962 tegi ta 44 filmi. Kuulsaks saanud koomiliste "blondide pommide" tegelaskujude mängimisega, sai temast üks 1950. aastate populaarsemaid seksisümboleid ja sümboliseeris ajastu suhtumist seksuaalsusesse. Kuigi ta oli tippnäitleja vaid kümme aastat, teenisid tema filmid tema ootamatu surma ajaks 1962. aastal 200 miljonit dollarit.
Varajane elu
Norma Jeane sündis Los Angeleses ja veetis suure osa lapsepõlvest kasvatuskodudes ja hooldusperedes. Tema isa ei olnud selgelt fikseeritud ja ema, Gladys Baker, võitles vaimse tervise probleemidega, mistõttu Norma Jeane kasvas sageli ebapüsivates tingimustes. 16-aastaselt abiellus ta ilu pärast töö- ja turvalisuse kaalutlustel James "Jim" Doughertyga.
Karjäär ja filmid
Karjääri alustas ta modellina ja 1946. aastal sõlmis lepingu stuudioga, mis viis järk-järgult filmirollideni. Ta oli tuntud nii kergemeelse komöödia kui ka tõsisema rolli eest ning püüdis müütilisest ikoontoost hoolimata näidata oma näitlemisküllust ja sügavust.
Suurimad ja enim tuntud filmid on muunud tüpoloogiliselt tema avaliku kuvandi osaks; tähtsamaid töid on:
- Gentlemen Prefer Blondes (1953)
- How to Marry a Millionaire (1953)
- The Seven Year Itch (1955)
- Bus Stop (1956)
- Some Like It Hot (1959)
- The Misfits (1961)
1950. aastate keskel püüdis Monroe saada rohkem kontrolli oma karjääri üle: 1955. aastal asutas ta oma produktsioonifirma ja hakkas tegema koostööd erinevate režissööride ning näitlemiskoolidega, sealhulgas õppis ta Lee Strasbergi juures Actors Studio’s, et arendada oma näitlejatehnikat.
Isiklik elu
Marilyn Monroe oli abielus kolm korda: Jim Dougherty (1942–1946), jooksuajal kuulusad suhete puhul Joe DiMaggio (1954) ja kirjanik Arthur Miller (1956–1961). Ta ei jätnud järeltulijaid. Tema eraelu oli täis keerukust — ta võitles vaimse tervise ja sõltuvusega ravimitest, samal ajal kui tema isiklikud suhted olid avalikkuse huvi all.
Surm ja järelemõjud
4. augustil 1962 leiti Marilyn Monroe surnuna oma kodust Brentwoodis, Los Angeleses. Surma põhjusena märgiti akuutne barbituraatide üledoos; ametlikult tunnistati juhtumaks "võimalik enesetapp", kuid tema surm on jätnud ruumi mitmesugustele spekulatsioonidele ja vandenõuteooriatele, mida on käsitletud nii meedias kui ka paljudes uurimustes.
Kultuuriline pärand
Marilyn Monroe on üks 20. sajandi tuntumaid popkultuuri ikoone. Tema kujutis, hääl ja manerismid on jätnud sügava jälje moodi, fotograafiasse, reklaami ja filmi. Ta on olnud uurimisobjektiks nii feministlike kui ka sotsiaalse kriitika vaatepunktidest: mõnede jaoks sümbol objektiivistusest ja patriarhaalsest pilgust, teiste jaoks keerukas kunstnik, kes võttis vastu strateegia enda brändimiseks ja eneseväljenduseks.
Monroe kultuuriline mõju hõlmab ka laialdast kommertsialiseerumist (postrid, kunst, muusikalised viited) ning tema elulugu ja surm on inspireerinud lugematuid raamatuid, filme, näidendeid ja teadustöid. Kaasaegses popkultuuris näeb tema mõju nii autori‑ kui ka moemaailmas; kuulsad kunstnikud nagu Andy Warhol kasutasid tema kujutist oma loomingus, mis aitas kinnistada tema staatust sümbolina.
Mäletamine ja tunnustused
Marilyn Monroe on pälvinud postuumselt palju tunnustust ning tema panust filmikunsti ja kultuuri mäletatakse ja tõlgendatakse uuesti igal põlvkonnal. Tema elulugu on jätkuvalt uurimis- ja loomematerjaliks ning tema mõju on näha nii filmiajaloos kui populaarteadlikus väljas.
Märkus: Marilyn Monroe elu oli keeruline segu kuulsusest, kunstilisest ambitsioonist ja isiklikest raskustest. Tema lugu jääb oluliseks nii kaasaegse meedia kriitikas kui ka laiemas ajaloolises mõtestamises.
Biograafia
Marilyn Monroe sündis Norma Jeane Mortensoni või Norma Jeane Bakeri nime all 1. juunil 1926. aastal Los Angeleses, Californias, Ameerika Ühendriikides. Kui ta oli seitsmeaastane, sattus tema ema Gladys (Monroe) Baker Mortenson haiglasse, kui tal diagnoositi raske vaimuhaigus, paranoiline skisofreenia. Norma jäi mitmetesse asenduskodudesse ja Los Angelese Orbude Koduühingusse. Pidev kolimine ühest asenduskodust teise tõi kaasa Norma "lünkliku" haridusliku tausta.
Pärast Norma kuueteistkümnendat sünnipäeva pidid tema kasuvanemad Californiast ära kolima. Et vältida lastekodu või uut asenduskodu, otsustas Norma abielluda. 19. juunil 1942 abiellus Norma James Doughertyga, kuid abielu lõppes, kui mees 1943. aastal astus Ameerika Ühendriikide mereväelastesse. Kuigi tema raske lapsepõlv ja varajane ebaõnnestunud abielu tegid Norma Jeanist tugeva ja vastupidava naise, suurendasid need kogemused ka tema ebakindlust ja puudusi - see, mis kujundas temast lõpuks kahekümnenda sajandi suure traagilise tegelase.
Filmid
Marilyn Monroe sai kuulsaks, mängides 1950ndatel ja 1960ndate alguses paljudes menukates filmides. Ta sai kuulsaks ka fotograafidele modellina ja lauljana oma muusikafilmides. Ükskord laulis ta president John F. Kennedyle "Happy Birthday". See osutus üheks tema viimaseks esinemiseks.
Isiklik elu
Abielud
16-aastane Norma Jeane abiellus 19. juunil 1942 James Doughertyga. Pärast pulmi astus ta mereväe teenistusse. Sel ajal kohtus Norma sõjaväe fotograafi David Conoveriga. Ta alustas karjääri modellina. Ta muutis oma nime Marilyn Monroeks. Ta ja Dougherty lahutasid 13. septembril 1946. aastal.
Monroe abiellus 14. jaanuaril 1954. aastal pesapallitähe Joe DiMaggioga. Abielu kestis üheksa kuud. Ta oli DiMaggioga kohtunud pimekohtingul 1952. aastal filmi "Monkey Business" filmivõtete ajal. Avalikkus jälgis abielu tähelepanelikult. DiMaggio lahkus pesapallist ja Marilyn sai väga kuulsaks. DiMaggio oli kurb, et tema karjäär pesapallitähtedena oli lõppemas, ja oli Marilynile armukade, et teda imetletakse. Ta veetis suurema osa oma ajast televiisorit vaadates ja Monroe pidas seda igavaks. Nad läksid lahku 31. oktoobril 1954. Alates 1961. aastast said nad taas sõpradeks. DiMaggio ütles, et andis Marilynile 10 aasta jooksul iga nädal ühe roosi.
Marilyn abiellus 29. juunil 1956 Arthur Milleriga. Ta astus juudi usku. Ta oli temaga kohtunud filmi "As Young As You Feel" filmimise ajal 1951. aastal. Ta oli mehega väga õnnelik ja nad püüdsid koos lapsi saada. Mariylnil oli endometrioosi tõttu kolm raseduse katkemist. Miller kirjutas filmi "The Misfits" stsenaariumi. Filmivõtete tõttu tekkisid Marilynil ja Arthuril palju probleeme ja nad läksid 20. jaanuaril 1961 lahku.
Death
Ta suri varakult barbituraatide üledoosi tõttu 4. augustil 1962 Brentwoodis, Los Angeleses, Californias, USAs 36-aastaselt.
Filmograafia
- Ohtlikud aastad (1947)
- Scudda Hoo! Scudda Hay! (1948)
- Koori daamid (1948)
- Armastus õnnelik (1949)
- Pilet Tomahawki (1950)
- Asfaldidžungel (1950)
- Kõik Eevast (1950)
- Tulepall (1950)
- Õige rist (1951)
- Kodulinna lugu (1951)
- Nii noor kui sa end tunned (1951)
- Armastuspesa (1951)
- Teeme selle seaduslikuks (1951)
- Kokkupõrge öösel (1952)
- Me ei ole abielus! (1952)
- Ära viitsi koputada (1952)
- Monkey Business (1952)
- O. Henry's Full House (1952)
- Niagara (1953)
- Härrased eelistavad blondi (1953)
- Kuidas abielluda miljonäriga (1953)
- Tagasipöördumatu jõgi (1954)
- Showbusiness ei ole äri nagu showbusiness (1954)
- Seitsmeaastane sügelus (1955)
- Bussipeatus (1956)
- Prints ja showtüdruk (1957)
- Mõnele meeldib see kuum (1959)
- Armastame (1960)
- The Misfits (1961)
- Something's Got to Give (1962 - lõpetamata)
Auhinnad ja nominatsioonid
- 1951 Henrietta auhinnad: Henrietta: Parim noor kassapersonal
- 1952 Fotolavastuse auhind: Kiiresti tõusev täht 1952
- 1952 Fotolavastuse auhind: Eriauhind
- 1952 Look American Magazine Achievement Award: Kõige lootustandvam naisnäitleja 1952
- 1953 Kuldgloobuse Henrietta auhind: Maailma filmi lemmik naine.
- 1953 Kuu kallim (Playboy)
- 1953 Fotolavastuse auhind: Populaarseim naisstaar
- 1954 parima naisnäitleja auhind: "Härrased eelistavad blondi" ja "Kuidas abielluda miljonäriga" eest
- 1956 BAFTA filmiauhinna nominatsioon: Seitsmeaastane sügelus: Parim välisnäitleja filmi eest
- 1956 Kuldgloobuse nominatsioon: Bussipeatuse eest: Parim filminäitleja komöödia või muusikafilmi kategoorias
- 1958 BAFTA filmiauhinna nominatsioon: Prints ja showtüdruk: Parim välisnäitleja filmi "The Prince and the Showgirl" eest
- 1958 David di Donatello auhind (itaalia): Parim välisnäitleja filmi "Prints ja näitlejanna" eest.
- 1959 Kristalltähe auhind (prantsuse keeles): Parim välisnäitleja filmi "Prints ja showtüdruk" eest.
- 1960 Kuldgloobus, parim filminäitleja komöödias või muusikafilmis filmi "Mõnele meeldib see kuum" eest
- 1962 Kuldgloobus, maailma filmi lemmik: Naine
- Täht Hollywoodi kuulsuseteel 6104 Hollywood Blvd.
- 1999. aastal oli ta Ameerika Filmiinstituudi nimekirjas "AFI 100 aastat" kõigi aegade kuuendaks suurimaks naisstaariks... 100 staari.
| Auhinnad ja saavutused | ||
| Eelneb | Kuldgloobuse auhind parima naisnäitleja kategoorias - filmimuusika või komöödia | Järgneb |
filmis "Seitsmeaastane sügelus" (1955)
Otsige