Peter Lalor (1827–1889) — Eureka Stockade'i juht ja Victoria poliitik
Peter Lalor (1827–1889) — Eureka Stockade'i juht, kes mõjutas Austraalia demokraatiat; teekond Iirimaalt kullakaevuriks ja tõus Victoria mõjukaks poliitikuks.
Peter Lalor (5. veebruar 1827 - 9. veebruar 1889) oli Eureka Stockade'i mässu juht, mis oli üks väheseid vägivaldseid proteste Austraalias ja mida paljud pidasid demokraatia alguseks Austraalias. Hiljem sai temast Victoria osariigi tähtis poliitik.
Lalor sündis Iirimaal Queens County's Tenakillis suures perekonnas, mis oli aktiivne Iiri poliitikas. Tema isa Patrick esindas Queens County'i alamkojas. Peter sai hariduse Dublinis ja temast sai ehitusinsener. Kuna Iirimaal valitsesid poliitilised rahutused ja tal avanes võimalus saada rikkaks Austraalia kullaväljadel, lahkus ta koos oma venna Richardiga Iirimaalt ja läks 1852. aastal Austraalias asuvasse Victoriasse. Nad töötasid Melbourne'i ja Geelongi vahelise raudtee ehitamisel. 1853. aastal läks Peter Ovens Riverisse kulda otsima ja Richard läks tagasi Iirimaale, kus temast sai hiljem parlamendi liige. Peter Lalor alustas Melbourne'is veini ja tubaka müüki, kuid otsustas 1854. aastal minna Ballaratisse kulda otsima. Ta lõi laagri Eureka Lead'ile, East Ballarat'ile, kus asus palju Iirimaalt pärit kaevureid.
Eureka mässu taust ja juhtimine
Ballarati kullaväljade kaevurid olid pikka aega pahased valitsuse kehtestatud licence'i ehk kaevurilubade maksmise ja politsei rünnakute üle. Kaevuritel polnud laiemat esindatust ja nad nõudsid õiglast kohtlemist, hääleõiguse laienemist ning kontrolli maksude üle. Sellest tekkinud rahulolematus koondus Ballarat Reform League'i ja teiste rühmituste kaudu, mille seas sai Lalorist üks tuntumaid juhte.
1854. aasta detsembris juhtis Lalor väikest relvastatud kaevurite rühma, kes ehitasid ajutise kindlustuse, mida hakati nimetama Eureka Stockade'iks. Lalor organiseeris kaitset ja osales relvastatud vastasseisus võimudega. Vastuolu eskaleerus 3. detsembril 1854, kui ametivõimud ründasid laagrit. Lühikeses, kuid verises kokkupõrkes sai Lalor haavata — tema paremat kätt tabati ja see tuli hiljem amputeerida. Mäss lõppes võimu kiire võiduga, paljud kaevurid hukkusid või said vigastada ning mitmeid mehi arreteeriti.
Tagajärjed ja poliitilised reformid
Pärast lahingut algasid kohalikus avalikkuses laialdased arutelud ja solidariteet kaevuritega. Mitmed kahtlusalused juhtisid kohtupidamisi, kuid süüdistused kõrgetes kuritegudes, sealhulgas reetmises, langetati osaliselt maha ja avalik sümpaatia viis poliitiliste muudatusteni. Mõned peamised tulemused olid kaevurite lubade süsteemi reformimine, miners' right ehk kaevuriõiguse sisseviimine, mis andis kaevuritele teatud poliitilisi õigusi, ja üldine surve laiemate demokraatiliste reformide suunas Victoria osariigis.
Lalori osa mässus tõi talle rahva seas kuulsuse; kuigi ta oli algselt populistlik liider, kujunes tema hilisem poliitiline käitumine konservatiivsemaks. Ta ei jäänudki eluaegseks rebeliks, vaid astus ametlikku poliitikasse.
Käik poliitikas ja pärandus
Peale Eureka sündmusi alustas Lalor ametlikku poliitilist karjääri Victoria parlamendis. Ta teenis mitu hooaega osariigi seadusandlike kogu liikmena ning kogus samm-sammult võimu ja mõjukust. 1880. aastatel valiti ta Legislative Assembly esimeheks (Speakeriks), rolli, mida ta täitis mitmeaegselt ja milles ta oli tuntud distsiplineeritud ja vahel konservatiivsete seisukohtade poolest.
Isiklikult oli Lalorist saanud ka maaomanik ja ärimees — paljud nägid tema muutumist oluliseks osaks establishment'ist, mis tekitas mõne kriitiku hinnangul vastuolu tema varasema mässumeelse kuvandiga. Tema elutöö ja roll Eureka sündmuses on aga loonud püsiva koha Austraalia poliitilises mälus: Eureka lipp ja mäss peetakse siiani oluliseks sümboliks võitlusest laiemate demokraatlike õiguste eest.
Peter Lalor suri 9. veebruaril 1889. Tema pärand on vastuoluline — ühtlasi rahvusliku demokraatiavõitluse sümbol ja samas mees, kelle poliitilised vaated muutusid aja jooksul konservatiivsemaks. Iga-aastased meenutused ja mälestused Ballaratis hoiavad tema nime ja Eureka sündmuse tähendust elus.
Eureka Stockade
1854. aastal töötasid kaevurid kuldväljadel (piirkonnas, kus kulda leiti) väga vihased kulla kaevandamise litsentsi maksumuse üle. Ballaratis asutasid kaevurid Ballarati reformiliidu ja nõudsid seadusemuudatusi. Lalor oli Reformiliidu esimees. Pärast eriti julma litsentsijahti 30. novembril 1854 kogunesid kaevurid Bakery Hillil, et nõuda, et Liiga teeks midagi, et kaitsta neid politseivägivalla eest. Ükski tavapärastest kõnelejatest ei olnud koosolekul kohal, nii et Lalor astus ette ja pidas kaasahaarava kõne. Mässumeelsed kaevurid heiskasid oma uue Eureka lipu.
Ta pani kaevurid lubama, et nad kaitsevad üksteist ning oma õigusi ja vabadusi. Ta käskis kaevuritel hankida relvad ja olla valmis juhuks, kui politsei ja valitsusväed neid ründavad. Lalorist sai Liiga uus juht. Nad ehitasid ida-Ballaratis asuvasse Eureka'sse väikese kindluse ehk varikatuse. Seda linnust, EurekaStockade'i, ründas 3. detsembril 1854 kell 3:00 hommikul 275 valitsussõdurit. Kakskümmend kaks kaevurit said surma ja Lalor sai raskelt haavata. Sõbrad varjasid teda sõdurite eest ja ta suutis põgeneda. Tema vasak käsi tuli amputeerida.
Poliitika
Pärast Eurekat peideti Lalor Geelongis, kuni politsei ja innukad pearahakütid lõpetasid tema otsimise. Valitsus muutis seadusi ja kullaväljade kaevurid said valida inimesi parlamenti. Lalor valiti 1855. aasta novembris. Demokraatlike muudatuste raames sai Victoria 1856. aastal põhiseaduse ja Lalor valiti uude parlamenti. Tema poliitilised vaated ei olnud nii demokraatlikud, kui Ballarati kaevurid soovisid. Ta oli selle vastu, et igaühele antaks hääleõigus, ja ta soovis, et mõned inimesed parlamendis oleksid ametisse määratud, mitte valitud. Lalor sai mitme kaevandusettevõtte juhiks. Ta toetas isegi tema kaevandustes töötavate kaevurite palgakärpeid. Teda peeti rohkem huvitatud rahast ja võimust kui inimeste õigustest. 1859. aastal vahetas ta oma koha parlamendis teise piirkonda ja ei esindanud enam Ballarati kaevureid.
Jaanuaris 1871 kaotas Lalor oma koha valimistel. Ta sai Clunesi veekomisjoni esimeheks, kelle ülesandeks oli vee hankimine Clunesi linnale. Ta valiti 1874. aastal uuesti parlamenti tagasi. 1875. aastal sai temast peapostimeister (postiteenistuse eest vastutav) ja hiljem kaubandus- ja tollivolinik. Aastatel 1880-1887 oli ta seadusandliku kogu spiiker. Lalori naine ja tütar surid 1887. aastal, ta oli ka diabeeti haigestunud, nii et ta lõpetas spiikriameti, kuid jäi Lõuna-Granti esindajaks kuni oma surmani.
Pärast tema surma on Peter Lalori mälestuseks püstitatud kuju Ballaratis (Sturt ja Dawson Streeti nurgal), tema järgi on nime saanud üks Melbourne'i eeslinn ja tema järgi on nimetatud ka Austraalia parlamendi Lalor-nimeline osakond.
Küsimused ja vastused
K: Millal Peter Lalor sündis?
V: Peter Lalor sündis 5. veebruaril 1827. aastal.
K: Millega tegeles tema isa?
V: Tema isa Patrick esindas Queens'i krahvkonda alamkojas.
K: Kuhu läksid Peter ja tema vend 1852. aastal?
V: 1852. aastal lahkusid Peter ja tema vend Iirimaalt Austraalias asuvasse Victoriasse.
K: Millist tööd nad Austraaliasse saabudes tegid?
V: Austraaliasse saabudes töötasid nad Melbourne'i ja Geelongi vahelise raudtee ehitamisel.
K: Kuhu läks Peter 1853. aastal kulda otsima?
V: 1853. aastal läks Peter Ovens Riverisse kulda otsima.
K: Millise ettevõtte asutas ta Melbourne'is?
V: Ta asutas Melbourne'is veini ja tubakat müüva ettevõtte.
K: Kust ta otsustas 1854. aastal kulda otsida?
V: 1854. aastal otsustas ta minna Ballaratisse kulda otsima.
Otsige