Philip Showalter Hench — Nobeli laureaat, kortisooni ja reumatoloogia pioneer

Philip Showalter Hench (28. veebruar 1896 – 30. märts 1965) oli tuntud Ameerika Ühendriikide arst ja reumatoloogia pioneer, kelle töö aitas avada uue ajastu põletikuliste liigesehaiguste ravis. Hench sai 1950. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiinipreemia koos oma kolleegidega Edward Kendalliga ja Tadeus Reichsteiniga, tunnustamaks avastusi seoses neerupealiste koore hormoonidega ja nende bioloogiliste mõjudega. Auhind anti eelkõige tänu kortisooni leidmisele ja selle edukale kasutamisele reumatoidartriidi raviks.

Elulugu ja haridus

Hench õppis esmalt ülikoolis Lafayette'i kolledžis Eastonis, Pennsylvanias. Tema arstikoolitus sai alguse teenistuses Ameerika Ühendriikide sõjaväe meditsiinikorpuses ning ta lõpetas meditsiiniõpingud Pittsburghi ülikoolis. Pärast meditsiinikraadi omandamist suundus ta kliinikusse, kus hakkas keskenduma sisehaigustele ja hiljem reumatoloogiale.

Teadustöö ja töö Mayo kliinikus

1923. aastal asus Hench tööle Mayo kliinikus, kus ta arendas välja oma uurimis- ja kliinilise töö karjääri. Seal töötas ta koos teiste teadlaste ja arstidega, sealhulgas Edward Calvin Kendalliga, et uurida neerupealiste koore hormoone ja nende mõjusid organismile. Kendall oli iseseisvalt isoleerinud mitmeid neerupealise koore ühendeid, samas kui Šveitsi keemik Tadeus Reichstein töötas nende ühendite keemilise struktuuri ja sünteesi kallal.

Hench viis läbi kliinilisi katseid, mis näitasid, et neerupealiste koore hormooni ehk hormooni — tuntud laiemalt kui kortisoon — süstimine või manustamine võib mõnel patsiendil põhjustada reumatoidartriidi sümptomite kiiret ja märkimisväärset leevenemist. Need esialgsed tulemused olid väga julgustavad ja aitasid määratleda kortisooni terapeutilist kasutust põletikuliste haiguste ravis.

Mõju, tähtsus ja pärand

Henchi ja tema kolleegide töö tõi esile kortisooni otsustava rolli põletiku või immuunsüsteemi aktiveerituse allasurumisel ning pani aluse tänapäevasele süsteemsele steroidravile.
Töö tulemused aitasid kujundada reumatoloogia kui eriala arengut ja andsid arstidele uusi ravivõimalusi patsientidele, kelle elu kvaliteet varem tugevalt kannatas.
Kuigi kortisoon ja teised glükokortikoidid osutusid äärmiselt tõhusaks, toodi hiljem välja ka pikaajaliste steroidravi kõrvaltoimed, mistõttu tänapäeval kasutatakse neid ravimeid hoolikalt ning sageli koos teiste ravitaktikatega.

Hench jätkas oma tööd Mayo klinikul ning andis olulise panuse nii kliinilisse praktikasse kui teadusuuringutesse, kuni oma surmani 30. märtsil 1965. Tema töö ja koostöö teadlastega üle maailma jätsid püsiva jälje meditsiini ajaloos ning tema panus reumatoloogia arengusse jääb märkimisväärseks.

Varane elu ja haridus

Ta õppis Lafayette'i kolledžis Eastonis, Pennsylvanias. Lafayette'is omandas ta 1916. aastal bakalaureusekraadi. Pärast seda teenis ta USA armee meditsiinikorpuses ja reservkorpuses, et lõpetada meditsiiniline väljaõpe. Ta omandas 1920. aastal Pittsburghi ülikoolis doktorikraadi meditsiinis. Pärast meditsiinidiplomi saamist veetis Hench aasta praktikandina Pittsburghi St. Francis'i haiglas. Seejärel sai temast Mayo Sihtasutuse stipendiaat.

1928. ja 1929. aastal õppis Hench Freiburgi ülikoolis ja Münchenis von Mülleri kliinikus.

Meditsiiniline karjäär

Hench alustas oma karjääri Mayo kliinikus 1923. aastal. Ta töötas reumaatiliste haiguste osakonnas. Aastal 1926 sai temast selle osakonna juhataja. Mayo kliinikus töötades tegeles Hench peamiselt artriitiliste haigustega. See viis teda uskuma, et steroidid vähendavad haiguse põhjustatud valu. Selle aja jooksul leidis biokeemik Edward Calvin Kendall mitmeid steroidid, mis on loodud neerupealise koore poolt. Pärast mitmeaastast tööd otsustasid Hench ja Kendall kasutada ühte neist steroididest reumatoidartriidiga patsientidel. Hüpoteesi testimine lükkus edasi, sest ühend E sünteesimine oli kulukas ja aeganõudev ning Hench teenis Teise maailmasõja ajal sõjaväes. Katsed viidi edukalt läbi 1948. ja 1949. aastal. Steroidi, mida nad kasutasid, nimetati toona ühendiks E. Hiljem sai see tuntuks kortisoonina.

Hench, Kendall ja Šveitsi keemik Tadeus Reichstein said 1950. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna "oma avastuste eest, mis on seotud neerupealise koore hormoonidega, nende struktuuri ja bioloogilise mõjuga". Alates 2010. aasta auhindadest on Hench ja Kendall ainsad kaks Nobeli preemia laureaati, kes töötasid Mayo Clinicuga. Oma karjääri jooksul oli Hench üks Ameerika Reumaliidu asutajaliikmeid. Ta oli selle president 1940. ja 1941. aastal.

Hench on saanud ka Heberdeeni medali (1942), Laskeri auhinna (1949), Passano fondi auhinna (1950) ja Crissi auhinna. Lafayette'i kolledž, Washingtoni ja Jeffersoni kolledž, Western Reserve'i ülikool, Iirimaa riiklik ülikool ja Pittsburghi ülikool andsid Henchile aukodaniku tiitli.

Küsimused ja vastused

K: Kes on Philip Showalter Hench?

V: Philip Showalter Hench oli Ameerika arst.

K: Millal sai Hench Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna?

V: Hench sai Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna 1950. aastal.

K: Kellega jagas Hench Nobeli preemiat?

V: Hench jagas Nobeli preemiat oma Mayo kliiniku kolleegi Edward Calvin Kendalli ja Šveitsi keemiku Tadeus Reichsteiniga.

K: Mille eest sai Hench Nobeli preemia?

V: Hench sai Nobeli preemia hormooni kortisooni leidmise ja selle kasutamise eest reumatoidartriidi raviks.

K: Kus Hench ülikoolis õppis?

V: Hench käis ülikoolis Lafayette'i kolledžis Eastonis, Pennsylvanias.

K: Kus Hench sai arstikoolituse?

V: Hench sai arstikoolituse Ameerika Ühendriikide sõjaväe meditsiinikorpuses ja Pittsburghi ülikoolis.

K: Milline oli Henchi ametikoht Mayo kliinikus?

V: Hench oli Mayo kliiniku reumatoloogia osakonna juhataja.