Emeriitpaavst Benedictus XVI (ladina keeles Benedictus PP. XVI; saksa: Benedikt XVI; itaalia: Benedetto XVI, sündinud 16. aprillil 1927 Joseph Aloisius Ratzinger) oli katoliku kiriku emeriitpaavst. Ta oli 265. paavst aastatel 2005–2013. Selles ametis oli ta nii katoliku kiriku juht kui ka Vatikani riigi valitseja. Benedictus valiti 19. aprillil 2005 paavstikonklavis pärast paavst Johannes Paulus II surma. Ta pidas oma paavsti ametisseastumismessi 24. aprillil 2005. Ta võttis oma katedraali, Lateraani Johannese peapiiskopi, vastu 7. mail 2005.

Elulugu ja karjäär enne paavstiks saamist

Joseph Ratzinger sündis Baieris Marktlis. Ta õppis teoloogiat ja filosoofiat ning sai tuntuks kui akadeemiline teoloog ja õppejõud ülikoolides nagu Bonn, Münster, Tübingen ja Regensburg. Pikk õppetöö ja avaldatud teosed tõstsid teda sakraalse õppe ja usuõpetuse alase autoriteedina. 1977. aastal nimetati ta kardinaliks ning 1981. aastal sai temast Püha Tooli õigusõpetuse kongregatsiooni (Congregation for the Doctrine of the Faith) prefekt — amet, kus ta töötas katoliku usutunnistuse ja doktriini tõlgendamise eest vastutades kuni paavstiks valimiseni.

Paavstiks olemine (2005–2013)

Benedictuse pontifikaat rõhutas kiriku õpetuse järjepidevust, liturgilist traditsiooni ja teoloogilist dialoogi. Tema paavstiks oleku üheks olulisemaks aktiks oli 2007. aasta motu proprio, millega ta soodustas traditsioonilise latini missa (nn tridentiinilise missapärimuse) laiemat kasutamist. Tema teoloogiliste kirjutiste hulka kuuluvad nii populaarsemad kui ka sügavad akadeemilised tööd, näiteks "Sissejuhatus kristlusesse" ning "Jesus of Nazareth" -triloogia.

Samas tekitasid tema sõnavõtud ja otsused mõnikord tugevat avalikku tähelepanu ja vaidlusi. 2006. aasta Regensburgi loeng ning selle tsitaat maailma religioonide ja islami kohta põhjustasid rahvusvahelisi proteste ja arutelusid. Tema pontifikaadi ajal kerkis ka esile mure ja kriitika seoses seksuaalse väärkohtlemise juhtumite käsitlemisega katoliku kirikus; kuigi Benedictus avaldas kaastunnet ja algatas samme probleemiga tegelemiseks, pälvis ta mõningase kriitika peale selle, kas tehtud sammud olid piisavad ja kiired.

Tagasiastumine ja emerituuri aeg

11. veebruaril 2013 teatas Benedictus oma tagasiastumisest ladina keeles peetud kõnes kardinalide ees. Tema põhjuseks oli "vaimse ja kehalise jõu puudumine", mis tulenes tema kõrgest east. Tema tagasiastumine jõustus 28. veebruaril 2013. Ta oli esimene paavst, kes astus tagasi pärast paavst Gregorius XII 1415. aastat ning esimene, kes astus tagasi omal soovil pärast paavst Celestinus V 1294. aastal. Pärast tagasiastumist kandis ta edasi emeriitstaatuses Tema Pühaduse stiili ning hoidis paavstitiitlit ja valget riietust. Tema järglaseks sai 13. märtsil 2013 paavst Franciscus.

2. mail 2013 kolis Benedictus oma pensioniaja elama renoveeritud Mater Ecclesiae kloostrisse Vatikani territooriumil, kus ta elas tagasiastumiseni järgnenud aastatel. 27. septembril 2020 sai temast vanuse poolest seni elanud paavst — ta oli sel ajal 93-aastane.

Teoloogiline pärand

Ratzingeri teoloogia rõhutas usu ja mõistuse suhet, liturgia tähtsust kristliku elu keskmes ning kiriku õpetuse järjepidevust läbi ajaloo. Ta oli väga viljakas autor ja esseist; tema õppetöö mõjutas paljusid tänapäeva katoliku teolooge. Paljud hindavad teda kui sügavat mõtlejat, teised rõhutavad tema konservatiivset lähenemist kiriku doktriinile.

Surm ja matused

Benedictus XVI suri 31. detsembril 2022 Vatikani Mater Ecclesiae kloostris. Ta oli 95-aastane. Tema matusetalitus toimus Vatikani Püha Peetruse basiilika juures; matusmesse osalesid nii kardinalid, piiskopid kui ka paavst Franciscus, kes juhtis mälestusjumalateenistust. Pärast matusetalitust pandi talle kohane viimne puhkepaik Vatikani piires.

Järeldus

  • Benedictus XVI oli silmapaistev teoloog ja kirikujuht, kelle pontifikaat mõjutas 21. sajandi katoliku kiriku arutelu.
  • Ta jättis jälje nii liturgiliste suuniste kui ka akadeemilise teoloogia valdkonda.
  • Tema tagasiastumine 2013. aastal oli harukordne sündmus Püha Tooli ajaloos ja tõi kaasa uusi arutelusid paavsti rolli ning kiriku juhtimise üle.