Seleukos I Nikator ("Seleukos — võitja") (u. 358 eKr – 281 eKr) oli üks Aleksander Suure kaaslastest ja kindralitest, kelle võim ja pärand kasvas pärast Aleksandri surma diadokide (järglaste) võimuvõitluses. Algul Aleksandri alluvuses teeninud ning ratsaväe ja jalaväe komandörina tuntud Seleukos sai omaelu jooksul basileuse (kuninga) tiitli ja rajas suure Seleukiidide impeeriumi, mis hõlmas suurt osa Aleksandri vallutustest Lähis-Idas ja Kesk-Aasias.

Varane karjäär ja esialgne positsioon pärast Aleksandri surma

Pärast Aleksandri surma 323. aastal eKr alustasid tema väejuhid (diadokid) laialdast võimuvõitlust. Alguses toetas Seleukos Aleksandri regenti Perdikkast ja sai 323. aastal kaaslaste (Aleksandri eliitratsaväe) ülemaks Babüloonias. Diadokide pinged ja sõjalised vastasseisud järgnesid kiiresti.

Võimuvõitlus ja põgenemine

322.–321. aastatel eKr puhkenud "diadokia sõjad" viisid mitmete juhtide, sealhulgas Perdikkase, kukutamiseni. Perdikkas kaotas toetuse ja teda mõrvati osaliselt ka Seleukose ja teiste osalejate vandenõus umbes 321–320 eKr. Samal ajal määrati Seleukos 321. aastal Babüloni satraaviks Antipateri võimu all. Ent kiiresti tekkis uus vastasseis: Antigonus Monophthalmus (Antigonus Üksisilmsus) sundis Seleukost Babülonist põgenema.

Tagasitulek ja raja rajamine

Seleukos naasis Babüloni alles 312. aastal eKr Ptolemaiose sõjalise toetuse abil — seda kuupäeva peetakse sageli Seleukiidide ajastu alguseks. Pärast tagasitulekut algas systemaatiline laienemine ida suunas: Seleukos hõivas ja konsolideeris Pärsia, Meedia ja mitmeid teisi Aleksandri vallutatud maid.

"Alati naaberrahvaid varitsedes, relvade poolest tugev ja nõukogus veenev, omandas ta [Seleukos] Mesopotaamia, Armeenia, "Seleukiidide" Kappadookia, Persis, Parthia, Baktria, Araabia, Tapuuria, Sogdia, Arakosia, Hüürkaania ja teised naaberrahvad, mille Aleksander oli alistanud, kuni Induse jõeni, nii et tema impeeriumi piirid olid Aleksandri järel kõige ulatuslikumad Aasias. Seleukosele allus kogu piirkond Früügia jõest kuni Induseni".

- Appianus, Süüria sõjad

Ida laienemine ja leping India keisriga

Seleukose ambitsioonid viisid teda kuni Indiani. Pärast paar aastat kestnud läbirääkimisi ja sõjalisi kokkupõrkeid sõlmis ta umbes 305–303 eKr rahu India Maurja dünastia rajaja Chandragupta Mauryaga. Rahulepingus andis Seleukos tõenäoliselt ära või tunnustas Chandragupta kontrolli ulatuslike idaalade üle Induse orus. Vastutasuks sai ta umbes 500 sõjaelevantidest koosneva varustuse, mis osutus hiljem otsustavaks suurtel lahingutel (näiteks Ipsos 301 eKr ja Korupedium 281 eKr).

Sõjad Antigonose ja teise diadoki vastu

Seleukose osalus Antigonose vastu lõi aluse Seleukiidide võimule Lähis-Idas ja Kesk-Aasias. Tema roll ja alliansid, eriti ega Ptolemaioselt saadud toetus, aitasid temal kujundada piirkondlikku tasakaalu: Antigonose ja tema järeltulijate mõju nõrgenes, samal ajal kui Seleukos sai kontrolli üle laia idamaiselt ala.

Linnade rajamine, administratsioon ja kultuuriline mõju

Seleukos asutas palju uusi linnu, mis olid tähtsad nii sõjaliselt kui administratiivselt ja kultuuriliselt. Kõige olulisemad neist olid Antiookia (ligikaudu 300 eKr) ja eelkõige Seleukia Tigrise ääres (u. 305 eKr). Viimane sai kiiresti Seleukiidide impeeriumi pealinnaks ning Hellenistliku kultuuri ja idamaise halduse keskuseks, mistõttu Babülon aegamisi kaotas oma poliitilise tähtsuse.

Seleukose poliitika sisaldas kreeka-süüria ja kreeka-pärsia segatud haldusmeetodeid: ta asutas kolooniaid (muuksed linnad), edendas kreeka keelt ja kultuuri, kuid kasutas ka kohalikke satrape ja administratiivseid süsteeme, et tagada tõhus valitsemine mitmekesises impeeriumis.

Surm ja järeltulijad

Seleukose lõpupäevad olid traagilised: pärast Lysimachose langemist Korupediumi lahingus 281 eKr suundus Seleukos Euroopa eesmärgiga laiendada oma mõju Traakias ja Makedoonias. Traakias mõrvas teda aga 281 eKr Ptolemaios Ceraunus, kes oli saavutanud varjupaiga Seleukiidide õukonnas. Seleukose surm katkestas tema ambitsioonid Euroopa vallutamiseks ja muutis võimutasakaalu piirkonnas. Tema järel valitses impeeriumi ajal algselt poeg Antiokhos I.

Pärand

  • Seleukose valitsemine pani aluse ühele suurimale hellenistlikule riigile — Seleukiidide impeeriumile —, mis püsis mitmesugustel kujul kuni Rooma ja Parthia laienemiseni.
  • Tema linnad, eelkõige Antiookia ja Seleukia, muutusid mitmekultuurilisteks keskusteks, kus Hellenistlikud ja idamaise traditsioonid põimusid.
  • Diplomaatiline leping Chandraguptaga näitas Seleukose valmisolekut kompromissiks, mis aitas stabiilsust idapiiril ja andis tema vägedele strateegilise eelise.

Seleukos I Nikator oli nii sõjapoliitiline kui ka administratiivne tegija, kelle tegevus kujundas Pärsia ja Lähis-Ida ajalugu järgnevatel sajanditel. Tema asutatud dünastia ja linnad jätsid püsiva jälje hellenistlikule maailmale ning tema pärand on oluline osa Aleksandri-järgsest ajaloost.