Septimius Severus (145–211) Rooma keiser 193–211 ja dünastia rajaja

Severus (Lucius Septimius Severus, 11. aprill 145 pKr - 4. veebruar 211) oli Rooma keiser aastatel 193-211 pKr. Severus sündis Leptis Magna's Aafrika provintsis. Severus oli sündinud aafriklasena ja mõned portreed näitavad teda sellisena. Aastal 187 abiellus ta Süüriast pärit Julia Domnaga.

Noore mehena tegi Severus edusamme Marcus Aureliuse ja Commoduse valitsemise ajal. Severus haaras võimu pärast keiser Pertinaxi surma 193. aastal nn viie keisri aastal. Pärast ametisoleva keisri Didius Julianuse võimult kõrvaldamist veretu kiiresti riigipöördega võitles Severus oma rivaalide, kindralite Pescennius Nigeri ja Clodius Albinuse vastu. Niger sai 194. aastal Issuse lahingus lüüa ja Albinus kolm aastat hiljem Lugdunumi lahingus.

Pärast oma võimu kindlustamist pidas Severus lühikese sõja Partia impeeriumi vastu, rüüstades 197. aastal nende pealinna Ktesifoni. Aastal 202 võitles ta Aafrikas Garamantide vastu, vallutas lühiajaliselt nende pealinna Garama ja laiendas radikaalselt impeeriumi lõunapiiri.

Oma valitsemisaja lõpus võitles ta Kaledoonias piktide vastu ja tugevdas Hadrianuse müüri Suurbritannias. Severus suri 211. aastal Eboracumis, talle järgnesid tema pojad Caracalla ja Geta. Koos oma poegade pärimisega rajas Severus Severuse dünastia, mis oli impeeriumi viimane dünastia enne kolmanda sajandi kriisi.

Varased aastad ja karjäär

Severus kasvas üles Leptis Magnas, mis oli üks tähtsamaid linnu Põhja-Aafrikas. Tema perekond kuulus kohalikusse mandaadi- ja kaubanduseliiti; isa oli Publius Septimius Geta. Noore mehena omandas Severus rooma hariduse ja alustas poliitilist-karjääri, teenides erinevates administratiivsetes ja sõjalistes ametites. Tema abielu Julia Domnaga (187) oli poliitiliselt tähtis: Julia kujunes peagi mõjukaks nõunikuks, kultuuripatrrooniks ja hiljem emaks, kes mängis olulist rolli Severuse ja tema poegade valitsemise ajal.

Võimuletõus ja kodusõjad

193. aasta «viie keisri aasta» lõi olukorra, kus mitmed isikud nõudsid keisri tiitlit. Severus kasutas ära oma sõjalist tuge ning kindlustas toetuse peamiselt armeest ja preetoriaanide leegionilt. Ta alustas kontrollitud rännakut Rooma suunas ning kõrvaldas poliitilisi rivaale. Peamised vastased olid Pescennius Niger ja Clodius Albinus, kelle vastu Severus viis läbi kaks otsustavat lahingut (Issuse 194 ja Lugdunumi 197), mis kindlustasid tema monopoli keisrivõimul.

Sõjakäigud ja piiripoliitika

Severuse valitsemisaeg oli sõjaliselt aktiivne. Ta suunas tähelepanu idale, kus 197. aastal vallutati Partia pealinn Ktesifon. See näitas tema soovi taastada Rooma mõju Lähis-Idas. Aafrikas toimunud kampaania garamantide vastu (u 202) laiendas kontrolli Lõuna-Liibüa piirkondades ning võimaldas suuremat roomlaste juurdepääsu kõrbeteele ja kaubandusele.

Suurimaks programmiks oli siiski sõjategevus Suurbritannias (208–211), kus Severus püüdis alistada kaledoonlasi (pikte) ja tugevdada Hadrianuse müüri ning rannikualade kaitset. Tema ajastul ehitati uusi kindlustusi ja varustust ning liigutati vägesid püsivamalt piiridele; see süvendas sõjalise võimu tähtsust impeeriumi poliitikas.

Reformid ja valitsemisstiil

Severus muutis rooma valitsemist mitmel olulisel moel. Ta tugevdas sõjaväge nii organisatsiooni kui ka palgasüsteemi kaudu: tõstis legionäride palka, lubas praktilises tähenduses sõduritel perekondi hoida ning suurendas preetoriaanide ja armee lojaalsust keisrile. Tema poliitika suunas ressursside ja auvõimu liikumist senatilt sõjaväele ja keisri büroole, mis vähendas senaatori mõjukust ning muutis administratsiooni enam keskseks.

Administratiivses ja õiguslikus sfääris toetas Severus ka seaduste ja reskriptide väljaandmist, suurendas võimekust provintside juhtimisel ning kindlustas maksekorraldust. Ta soodustas ka ekstreemsete ametikohtade – eriti ordu- ja sõjaväeametnike – määramist, mis mõjutas bürokraatia jaamade struktuuri.

Kultuur, arhitektuur ja perekond

Severus oli tuntud oma mälestusmärkide ja ehitustööde poolest. Ta tellis mälestusarhitektuuri nii Roomas (nt lihtsalt tuntud võidukaare ehitustööd foorumis) kui ka sünnilinnas Leptis Magnas, kus ta rajas ja ümber ehitas suuri hooneid — templid, foorumi ning linna infrastruktuuri. Müntidel ja portreedel rõhutati tihti tema päritolu ja sõjalist kuvandit; mõned kujud näitavad afro-karaakternäitajaid, mis rõhutab tema Põhja-Aafrika juuri.

Julia Domna ei olnud pelgalt keisrinna rollis: ta juhtis intellektuaalset meeskonda, toetas filosoofe ja kirjanikke ning tuli sageli kaasa poliitiliste otsuste ja dokumentide koostamise juures. Tema mõju jätkus ka pärast Severuse surma.

Pärand ja järglus

Severuse surma järel 4. veebruaril 211 Eboracumis (tänane York) pärandas ta trooni oma kahele pojale, Caracallale ja Getale, kes algselt jagasid keisrivalitsust. Keisri surm ja järgluse korraldus ei tekitanud aga püsivat rahu: peagi tekkisid sisekonfliktid, milles Caracalla 212. aasta lõpus-käesoleva 211 järel tapsi Geta` (see juhtus 211. aasta lõpus alanud perioodil). Severuse dünastia jätkus Caracalla ja hilisemate järglaste kaudu ning jäi üheks viimaseks suures dünastiaks enne kolmanda sajandi kriisi.

Severuse valitsemine tähistas Rooma suurenenud militariseerimist, tugevamat keskset võimu ja muutust administratiivses praktikas. Tema reformid ja sõjalised jõupingutused tõid lühiajaliselt stabiilsust ja võidurõõmu, kuid ka uued pinged — eriti seoses sõjaväe tähtsuse kasvuga poliitikas — mis mõjutasid impeeriumi edasist arengut.

Kokkuvõte

Taust: Põhja-Aafrika päritolu, Leptis Magna, abiellus Julia Domnaga.
Võim: Keiser 193–211, sai võimule pärast 193. aasta lõhe-aega ja võitles välja oma positsiooni kodusõdadega.
Sõjad: Edu Partia vastu (Ktesifon 197), Aafrika kampaaniad garamantide vastu, sõjategevus Britannias ja piiride tugevdamine.
Reformid: Sõjaväe tugevdamine, administratiivsed ja õiguslikud muudatused, senaadi mõju vähenemine.
Pärand: Severuse dünastia, arhitektuursed tellimused, militariseerumise algus Rooma poliitikas ning pikaajalised mõjud impeeriumi struktuurile.

Hindamine

Tema valitsemise ajal saavutas Rooma impeerium oma suurima ulatuse - üle 5 miljoni ruutkilomeetri.

Gibboni sõnul "ei ole tema julge ambitsioon kunagi oma kindlast kursist kõrvale kaldunud naudingute ahvatlused, ohu tajumine või inimlikkuse tunded".

Ta kindlustas Aafrika, impeeriumi põllumajandusliku baasi, kus ta sündis. Tema võit Partia impeeriumi üle oli mõneks ajaks otsustav. Tema kaasaegsed Cassius Dio ja Herodianus kritiseerisid tema laiendatud ja paremini tasustatud armee poliitikat. Suur sõjaliste kulutuste suurendamine tekitas probleeme kõigile tema järeltulijatele.

Septimius Severuse kaar Leptis Magna juures

Küsimused ja vastused

Küsimus: Kes oli Septimius Severus?

V: Septimius Severus oli Rooma keiser, kes valitses aastatel 193-211 pKr.

K: Kus ta sündis?

V: Ta sündis Leptis Magnas, mis asub Aafrika provintsis.

K: Kellega ta abiellus?

V: Ta abiellus Julia Domnaga, kes oli pärit Süüriast.

K: Mis aastal ta võimu haaras?

V: Ta haaras võimu 193. aastal viie keisri aastal pärast keiser Pertinaxi surma.

K: Kes olid tema rivaalid?

V: Tema rivaalid olid kindralid Pescennius Niger ja Clodius Albinus.
V: Ta võitis Nigerit Issuse lahingus 194. aastal ja Albinust Lugdunumi lahingus kolm aastat hiljem.

K:Milliseid sõjakäike ta veel oma valitsemisajal võitles ?

V: Severus pidas oma valitsemisajal lühikest sõda Partia impeeriumi vastu ja rüüstas 197. aastal nende pealinna Ktesifoni. Aastal 202 võitles ta Aafrikas Garamantide vastu, võttes lühiajaliselt nende pealinna Garama ja laiendades radikaalselt impeeriumi lõunapiiri. Oma valitsemisaja lõpus võitles ta Kaledoonias piktide vastu ja tugevdas Hadrianuse müüri Suurbritannias.