Severanid: Rooma keisrid 193–235 ja nende roll kolmanda sajandi kriisis

Severanid: Rooma keisrid 193–235 — Septimius Severuse dünastia tõus, sisepoliitilised pinged ja nende otsustav roll kolmanda sajandi kriisi kujunemises.

Severite dünastia oli Rooma keisridünastia, mis valitses Rooma impeeriumi aastatel 193-235. Dünastia asutas Rooma kindral Septimius Severus, kes tõusis võimule 193. aasta kodusõja ajal, mida tuntakse viie keisri aasta nime all.

Kuigi Septimius Severus taastas edukalt rahu pärast 2. sajandi lõpu rahutusi, häirisid dünastiat ebastabiilsed peresuhted ja pidev poliitiline segadus. See ennustas eelseisvat kolmanda sajandi kriisi. See oli Augustuse asutatud printsipaalide viimane suguvõsa.

Päritolu ja võimuletulek

Severanid olid algselt pärit Põhja-Aafrika Leptis Magnast (Septimius Severuse sünnikoht). Septimius Severus kasutas sõjalist toetust ja propagandat, et konsolideerida võimu pärast 193. aasta segadust ning tugevdada imperaatori autoriteeti, muutes senist aristokraatlikku valitsemismudelit sõjapõhisemaks ja kesksemaks.

Peamised keisrid ja tähtsamad sündmused

• Septimius Severus (valitses 193–211) – tugev sõjaväeline juht, suurendas sõjaväe palka ja soovis kindlustada järjestust, viis läbi mitmeid sõjalisi kampaaniaid Põhja-Aafrika ja Briti territooriumitel ning tõstis oma perekonna auaset.
• Caracalla (Marcus Aurelius Antoninus; kaasvalitseja 198–211, ainuvalitseja 211–217) – andis välja tuntud kodakondsusdekreeti (Constitutio Antoniniana, 212), mis laiendas vabad elanike rooma kodakondsust; tema valitsemist varjutas vägivald ja autoritaarne käitumine (nt vend Geta mõrvatakse 211).
• Geta (kaasvalitseja 209–211) – co-valitseja, keda Caracalla surmasüsteem likvideeris, mis näitab dünastia seesmist pinget.
• 217. aastal mõrvati Caracalla ja järgnes lühiajaline keisrivahetus (nt Macrinus, kes ei kuulunud dünastiasse). See näitas, kui habras võimuvõrk oli, ning sillutas teed Siria haru esindajatele.
• Elagabalus (Heliogabalus) (218–222) – bulkebeleeritud preestrist keiser Süüriast, kelle kultuuriline ja religioosne eksperimentaalne poliitika tekitas Roomas laialdast pahameelt.
• Severus Alexander (222–235) – püüdis taastada tasakaalu, tuginedes tsiviiladministratsioonile ja konsultatsioonile, kuid tema valitsus lõpetas dünastia ning tema mõrv 235 tähistas kolmanda sajandi sõjalis-poliitilise anomaalia algust.

Poliitika, õigus ja administratsioon

Severanid tugevdasid imperaatori võimu: nad andsid suurema rolli sõjaväele, tõstsid preetoriaani ja prokuraatorite tähtsust ning laiendasid bürokraatiat. Dünastia ajal töötasid märkimisväärsed õigusmehed (nt Papinianus ja Ulpianus), kes aitasid kujundada rooma õigust. Caracalla kodakondsuse laiendamine (Constitutio Antoniniana) muutis õiguslikku ja maksustamislikku aluspõhja kogu impeeriumis.

Sõjaväe roll ja majanduslik mõju

Severanite poliitika muutis imperaatorlikku võimu märgatavalt sõjapõhisemaks. Septimius Severus suurendas sõjaväe palku ja privileege ning palus lojaalsust eelkõige läbi väe. See nõudis suuremat rahalist koormust: kulutused sõjaväele kasvasid, maksutase kerkis ja münte devalveeriti, mis aitas kaasa inflatsiooni- ja majandusprobleemidele. Selline militariseerumine nõrgendas pikaajaliselt riigi rahalist ja institutsionaalset vastupidavust, mis oli üks kolmanda sajandi kriisi eeltingimusi.

Peresuhted, idapärane mõju ja naiste roll

Severanite dünastia paistis silma perekonna intriigide ja idapärase kultuurilise mõjuga. Julia Domna, Julia Maesa, Julia Soaemias ja Julia Mamaea — Severanite naised Süüria aristokraatiast — mängisid poliitiliselt olulist rolli, toetades oma perekonda võimus ja juhtides sekkumisi valitsemisse. Nende mõju ja perekondlikud manipulatsioonid aitasid kaasa nii dünastia tugevusele kui ka sisepingeile. Elagabaluse religioossed katsed tõsta idapärast päikesekultust Rooma keskmesse tekitasid vastuolu traditsiooniliste institutsioonidega.

Severanite pärand ja nende roll kolmanda sajandi kriisis

Severanid jätsid mitmekesise pärandi: nad lõid ajutise stabiilsuse ja moderniseerisid osa administratsioonist, kuid samal ajal kiirendasid sõjaväelise jõupositsiooni kasv ja finantsraskused poliitilist ebastabiilsust. Dünastia lõpp 235. aastal ning selle järgne kiire keisrite vahetus ning armee domineerimine riigis on tihedalt seotud kolmanda sajandi kriisi algusega — perioodiga, mida tähistavad sagedased troonivahetused, provintsilist vastupanu, väline surve germaani hõimude ja Sassanidide poolt ning süvenev majanduslangus.

Kokkuvõte

Severite dünastia mõjutas Rooma impeeriumi kulgu: selle algus tõi rahu ja tugevama keskvalitsuse, kuid dünastia ajal kasvanud militarism, peresisene vägivald, majanduslik surve ja ideoloogilised vastuolud lõid aluse pikkajalisemaks kriisiks, mis kulmineerus 3. sajandi jooksul. Severanite aeg toimib silla ja hoiatusena: näidates nii imperaatori tugevuse kui ka selle kuritarvitamise ohtu, mis võib lühikese aja jooksul viia kogu süsteemi destabiliseerumiseni.

Otsing