Inimkehadest valmistatud seep
Teise maailmasõja ajal arvasid paljud inimesed, et natsid valmistasid seepi koonduslaagrites hukkunud juudi inimestest.
Yad Vashem Memorial on öelnud, et natsid ei teinud juudi laipadest palju seepi. Yad Vashem ütleb, et natsid kasutasid laagrivangide hirmutamiseks kuulujutte laipadest seebi valmistamisest. Siiski on tõendeid, et uurimisasutused olid välja mõelnud viisi, kuidas inimkehadest suurtes kogustes seepi valmistada.
Stutthofi koonduslaager; ajaloolased arvavad, et siin valmistati väikestes kogustes seepi inimkehadest.
Ajalugu
Esimene maailmasõda
Juba Esimese maailmasõja ajal süüdistasid britid Saksamaad selles, et nad kasutasid inimkehadest saadud rasva toodete valmistamiseks. Aprillis 1917 kirjutas Inglismaal Londonis ilmuv tähtis ajaleht The Times, et sakslased kasutavad oma surnud sõdurite kehasid seebi ja muude toodete valmistamiseks. Alles 1925. aastal teatas Briti välisminister Sir Austen Chamberlain ametlikult, et "laibavabriku" jutt oli eksitus.
Teine maailmasõda
Jutud, et natsid valmistasid sõja ajal koonduslaagriohvrite kehadest seepi, olid levinud. Saksamaal ei olnud Teise maailmasõja ajal piisavalt rasvu seebi valmistamiseks. Seetõttu võttis valitsus seebi valmistamise üle kontrolli.
"Inimese seebi" lood võisid alguse saada sellest, et valitsuse valmistatud seebiplaadid olid tähistatud initsiaalidega "RIF". Mõned inimesed arvasid, et see tähendab saksa keeles Reichs-Juden-Fett. See tähendab inglise keeles "State Jewish Fat". (Saksa akronüümides kasutati "I" ja "J" sageli nagu sama täht, nii et inimesed arvasid, et "RIF" võib tähendada "RJF".)
Tegelikult tähendas "RIF" tegelikult Reichsstelle für Industrielle Fettversorgung. See oli Saksamaa valitsusasutus, mis vastutas sõja ajal seebi ja pesemisvahendite valmistamise ja jagamise eest. (Inglise keeles oli asutuse nimi "National Center for Industrial Fat Provisioning".) RIF-i seep ei olnud väga hea ja selles ei olnud mingit rasva.
Raul Hilberg teatab, et juba 1942. aasta oktoobris räägiti Poolas Lublinis lugusid inimrasvast valmistatud seebist. Sakslased ise teadsid neist lugudest. SS-i juht Heinrich Himmler sai kirja, milles öeldi, et poolakad arvasid, et juudi inimesi "keedetakse seebiks". Kirjas öeldi ka, et poolakad kardavad, et ka neid kasutatakse seebi valmistamiseks. Need lood olid nii laialt levinud, et mõned poolakad keeldusid tegelikult seepi ostmisest. Himmler oli kuulujuttude ja laagrite kehva turvalisuse mõtte pärast nii mures, et ta ütles, et kõik laibad tuleb võimalikult kiiresti põletada või matta.
Nõukogude propagandist Ilja Ehrenburg teatas üldlevinud versiooni sellest loost faktina oma teoses "The Complete Black Book of Russian Jewry":
Belzeci laagri teises osas asus tohutu suur seebivabrik. Sakslased valisid välja kõige paksemad inimesed, mõrvasid nad ja keetsid neist seepi.
- Ehrenburg
Seebivalmistamise tõendid Stutthofis
Nürnbergi kohtuprotsessi ajal ütles Danzigi anatoomilise instituudi laboritöötaja Sigmund Mazur, et Stutthofi koonduslaagri surnukehadest on valmistatud seepi. Ta ütles, et 40 surnukehast kogutud 70-80 kg rasvast võis valmistada rohkem kui 25 kg seepi. Ta ütles ka, et valmis seepi säilitas professor Rudolf Spanner.
Mazur andis retsepti, mis kõlas järgmiselt: "5 kilo inimrasva segatakse 10 liitri vee ja 500 või 1000 grammi naatriumhappegaasi. Seda kõike keedetakse 2 või 3 tundi ja seejärel jahutatakse. Seep ujub pinnale, samas kui vesi ja muu sete jääb põhja. Sellele segule lisatakse veidi soola ja sooda. Seejärel lisatakse värsket vett ja segu keedetakse uuesti 2 või 3 tundi. Pärast jahutamist valatakse seep vormidesse."
Nürnbergi kohtuprotsessil toetasid natside tunnistajad ja Briti sõjavangid Mazuri juttu. (Briti sõjavange oli kasutatud sunniviisiliselt Stutthofi laagri ehitamiseks). Need tunnistajad rääkisid nägemisest:
- Inimrasvast valmistatud väikese koguse seebi valmistamine
- Natsitöötajad Danzigi anatoomilises instituudis, kes kasutavad seda seepi
- Natsitöölised, kes püüdsid leida viisi, kuidas toota inimkehadest suures koguses seepi
Pärast uurimistööd leidis holokausti üleelanud Thomas Blatt vähe tõendeid inimrasvast valmistatud seebi masstootmise kohta. Siiski leidis ta tõendeid selle kohta, et inimrasvast oli eksperimentaalselt valmistatud seepi. Holokausti ajaloolane Robert Melvin Spector nõustub, et natsid "kasutasid Stutthofis tõepoolest inimrasva seebi valmistamiseks", kuid väikestes kogustes.
Oma raamatus "Venemaa sõjas 1941-1945" ütles Alexander Werth, et kui ta külastas 1945. aastal Danzigit vahetult pärast selle vabastamist Punaarmee poolt, nägi ta linna lähedal eksperimentaalset tehast, kus valmistati inimkehadest seepi. Werth ütles, et seda juhtis "saksa professor nimega Spanner" ja "see oli õudne vaatepilt, mille vaadi täis inimpead ja -torsod olid marineeritud mingis vedelikus ja mille ämbrid olid täis heledat ainet - inimseepi".
Sõjajärgne
Pärast sõda, 1955. aastal, lisas Alain Resnais oma holokausti dokumentaalfilmi "Nuit et brouillard" ideed, et natsid valmistasid suures koguses "inimseepi". Pärast sõda rääkisid mõned iisraellased natsismi juudi ohvritest ka heebrea keeles סבון (sabon, "seep").
Peamised holokaustiteadlased arvavad, et idee, et natsid valmistasid suures koguses "inimseepi", on osa Teise maailmasõja folkloorist. Näiteid teadlastest, kes seda usuvad, on näiteks tuntud juudi ajaloolased Walter Laqueur, Gitta Sereny ja Deborah Lipstadt. Teiste seas, kes seda usuvad, on ka Iisraeli heebrea ülikooli professor Yehuda Bauer ja Iisraeli holokaustikeskuse Yad Vashem arhiivi direktor Shmuel Krakowski. Ajaloolane Yisrael Gutman nõustub, et "seda ei tehtud kunagi massiliselt". Ja holokausti ajaloolane Robert Melvin Spector ütleb, et natsid "kasutasid Stutthofis tõepoolest inimrasva seebi valmistamiseks", kuid väikestes kogustes.
Tänapäeval kasutavad holokausti eitajad seda lugu, et panna inimesi kahtlema natside genotsiidis.
Mängi
2009. aasta näidend "The Soap Myth" räägib natsidest, kes valmistavad mõrvatud inimeste kehadest seepi.
