Teise maailmasõja ajal levis laialdaselt väide, et natsid valmistasid seepi koonduslaagrites hukkunud juudi inimeste kehade rasvast. See lugu põhines osaliselt tunnistustel, osaliselt sõjaeelsel ja sõjaaegsel kuulujutustikul ning ka teadlikul hirmutamisel, mida laagriülemused ja propagandistid võisid ära kasutada.
Yad Vashem Memorial ja paljud holokaustiuurijad on rõhutanud, et ei ole olemas veenvat tõendit, et natside poolt toimus massiline, tööstuslik inimrasvast seebi tootmine laagerlahterites. Yad Vashem on toonud välja, et osa kuulujuttudest oli mõeldud laagrivangide hirmutamiseks ning et suures plaanis sellist tootmist dokumenteeritud ei ole. Samas tuleb eristada täielikku eitust ja ajalooliselt dokumenteeritud üksikjuhtumeid.
Uurimused ja arhiivid näitavad, et lisaks kuulujuttudele on olemas ka tõendid väiksemate, katse- või laboratoorset laadi juhtumite kohta. Näiteks on kirjeldatud juhtumeid, kus anatoomiliste katsete ja uurimiskavade raames on inimkudesid kasutatud rasva või aineproovide saamiseks, ning on säilinud üksikuid esemete- või proovikogusid, mida on uuritud. Need juhtumid olid tavaliselt lokaalsed ja teaduslikult või rutiinselt põhjendatud, mitte laialdane tööstuslik tootmine.
Olulised punktid, mida ajaloolased rõhutavad:
- Tõendid põhinevad eri liiki allikatel: vabaduse tunnistused, saksa ametlikud dokumendid, uurimisasutuste raportid ja post-sõjaaegsed analüüsid.
- Paljud vangide kirjeldused ja kuulujutud peegeldasid äärmist hirmu ja traume ning ei pruugi kajastada tootmise ulatust või iseloomu täpselt.
- On dokumenteeritud üksikuid katse- või laboritoiminguid, kuid need ei tõenda, et toimus massiline seebitootmine hukkunud inimeste rasvast kogu koonduslaagrite süsteemis.
Arvestades ainet, mis puudutab inimeste väärkohtlemist ja holokausti, on oluline eristada täpselt, mida arhiivid ja tõendid ütlevad, ning mida toetavad vaid tunnistused või kuulujutud. Kaasaegsed ajaloolased ja muuseumid (nt Yad Vashem) baseerivad järeldusi hoolikalt läbivaatatud allikatel ning rõhutavad, et kuigi natside kuritegude mõjusid on üliväga raske ära hinnata, ei toeta olemasolev teaduslik ja arhiivind evidenciaalsus väidet ulatuslikust inimrasvast seebi tööstuslikust tootmisest.
Kokkuvõte: Kuulujutt, et natsid massiliselt valmistasid seepi hukkunud juutidest, on laialt levinud ja traagiline osa sõjaajaloost, kuid ajaloolised uurimised näitavad, et suurtootmine sellel alusel ei ole dokumenteeritud. Samal ajal on olemas tõendeid üksikjuhtumite ja laborikatsete kohta, mis näitavad, et inimkehadest teatud situatsioonides radu kasutati — see teema nõuab aga ettevaatlikku ja täpset lähteallikate uurimist.
