Shōwa periood (昭和時代, Shōwa jidai), tuntud ka kui Shōwa ajastu, oli Jaapani ajastu nimetus (年号,, nengō,, lit. "aastanimi") pärast Taishō ja enne Heisei. See periood algas 25. detsembril 1926 ja lõppes 7. jaanuaril 1989. Selle aja jooksul oli keisriks Shōwa-tennō ((昭和天皇), tuntud ka kui Hirohito (裕仁)

Nengō Shōwa tähendab "säravat harmooniat".

See oli Jaapani uue ajaloo pikim periood või ajastu.

Ülevaade ja taust

Shōwa periood hõlmab nii suurt geopoliitilist pööret (militarism ja ekspansioon 1930. aastatel, sõda ja kaotus), kui ka järgnevat transformatsiooni: alates ühiskondlikust ja majanduslikust kokkuvarisemisest kuni sõjajärgse taastumise ja majandusliku imeni. Perioodi iseloomustasid tugev riiklik mobilisatsioon, sõjaline juhtimine aastatel 1930–1945, seejärel sõjajärgne demokraatlik ümberkorraldus, USA juhitud okupatsioon ning kiire industrialiseerumine ja majanduskasv 1950.–1980. aastatel.

Peamised sündmused ja konfliktid

  • 1931: Mandžuuria sissetung (Mukdeni intsident) ja 1932. aastal Manžukuo rajamine — Jaapani ekspansiooni algus Mandžuurias.
  • 1937: Täiemahuline sõjategevus Hiinas pärast Marco Polo silda (Teine sino-jaapanlaste sõda), millega kaasnesid laialdased sõjakuriteod, sh Nanjingi veresaun (1937–1938).
  • 1940: Jaapani astumine Teljeriiki (Tripartite Pact) ning tihedam koordineerimine Saksamaa ja Itaaliaga.
  • 1941: Rünnak Pearl Harbori lahingulaevadele 7. detsembril ja Jaapani sisenemine Teise maailmasõtta Vaikse ookeani lahinguväljal.
  • 1942–1945: Sõja pöördehetked (nt Midwayi lahing), allakäik ja lõpuks kapituleerumine 1945 pärast Ameerika Ühendriikide tuumarelvade kasutamist Hiroshimale (6. august) ja Nagasakile (9. august) ning Jaapani üldist allaandmist (15. august; ametlik kapituleerumine 2. september 1945).

Okupatsioon ja põhiseaduslikud reformid

Pärast võidukat liitlaste sissetungi ja Jaapani lüüasaamist juhtis Aasia ja Vaikse ookeani sõjajõudude okupatsioonijuhtimisel (SCAP) kindral Douglas MacArthur reformiprotsessi. Okupatsioon (1945–1952) tõi mitmeid suuri muutusi:

  • 1947. aasta Jaapani põhiseadus, mis muuhulgas piiras keisri rolli ja sätestas sõjakässu keelamise (Artikkel 9) — keiser muutus konstitutsiooniliseks sümboliks, mille poliitiline võim vähenes oluliselt.
  • Landireformid, tööõiguse- ja haridusreformid, sõjatehaste ja suurte tööstustrustide (zaibatsu) osaline lõhkumine või ümberkorraldamine.
  • Kriminaalide ja sõjaliste juhtide kohtuprotsessid (Tokyos toimunud sõjatribunali jms).

Majanduslik taastumine ja "majandusime"

1950. aastatest alates koges Jaapan kiiret majanduskasvu, mida nimetatakse sageli "Jaapani majandusimeks". Põhitegurid olid USA sõjalised ja majanduslikud lepingud Külma sõja kontekstis, investeeringud tööstusse, ekspordile orienteeritud poliitika, tehnoloogiline moderniseerimine ning tööjõu kõrge produktiivsus. Olulised verstapostid:

  • 1952: Jaapani suveräänsuse taastamine San Francisco rahulepingu jõustumisega.
  • 1956: Jaapan liitub ÜROga, tugevnedes rahvusvahelisel areenil.
  • 1964: Tokyos toimunud suveolümpiamängud — sümbol majanduslikust taassünnist ja moderniseerumisest.
  • 1970: Osakas toimunud maailmamess (Expo '70) ja 1970. aastate esimesed majanduslikud šokid (õlišokk 1973), mis sundisid ümberkorraldusi energiapoliitikas ja tööstuse struktuuris.

Keiser Hirohito ja tema roll

Hirohito (Shōwa-tennō) oli troonil kogu Shōwa aja. Tema roll sõjaaegses poliitikas on ajalooliselt vaidluste teemaks: ametlikult oli kõrgeim riigipea, samas pärast sõda esitles ta end pigem apoliitilise, sümboolse figuurina. On palju uurimusi ja vaidlusi selle üle, kui suur isiklik vastutus ja teadmised tal sõjalistest otsustest olid. Pärast okupatsiooni lõppu säilis tema positsioon kui riigi sümbol, mis aitas stabiilsust ja järjepidevust riigi taasrajamisel.

Kultuurilised ja ühiskondlikud muutused

Shōwa perioodis toimusid suured demograafilised ja kultuurilised nihked: massiline linnastumine, hariduse laialdane levik, naiste õiguste areng (nõrgem, kuid olulise paranemisega), tarbimiskultuuri tõus ning populaarse meedia — televisiooni ja filmi — laialdane mõju. 1960.–1970. aastate industrialiseerumine tõi kaasa ka keskkonnaprobleeme (näiteks saastumine), mille tulemusena hakati vastu võtma keskkonnakaitsealaseid seadusi ja avalikku diskussiooni.

Shōwa lõpp ja pärand

Shōwa ajastu lõppes 7. jaanuaril 1989 keiser Hirohito surmaga; tema järeltulija Akihito alustas Heisei ajastut. Shōwa pärand on mitmetahuline: see hõlmab nii traagilisi sõjatraumasid ja vastutuse küsimusi kui ka majanduslikku taassündi, demokraatlike institutsioonide tekkimist ja Jaapani positsiooni rahvusvahelisel areenil. Ajaloolased, poliitikud ja ühiskond pole seni täielikult jõudnud üksmeelele kõigi tegurite ja vastutuse tõlgendamisel, mistõttu Shōwa jääb jätkuvalt aktiivse uurimise ja diskussiooni objektiks.

Olulised võtmekuupäevad kokku: 25.12.1926 — Shōwa algus; 2.09.1945 — ametlik kapituleerumine Teises maailmasõjas; 1952 — suveräänsuse taastamine; 7.01.1989 — Shōwa lõpp ja Heisei algus.