Umberto Eco (5. jaanuar 1932 – 19. veebruar 2016) oli itaalia kirjanik, semiootik, filosoof ja keskaja ajaloo uurija ning üks silmapaistvamaid kaasaegseid humaniste. Ta õpetas Bolognas ning oli rahvusvaheliselt tuntud nii akadeemiliste teoste kui ka ilukirjanduslike romaanide autorina.
Varane elu ja haridus
Eco sündis 1932. aastal Põhja-Itaalias, linnas Alessandrias. Üliõpilasena õppis ta peamiselt filosoofiat, ajalugu, kirjandust ja kasvatusteadusi ning keskendus eriti keskaja filosoofiale ja semiootikale. Ta lõpetas oma õpingud 1954. aastal doktoritööga Thomas Aquinuse teemal, mis andis aluse tema hilisemale uurimistööle teksti tõlgenduse ja tähenduse küsimustes.
Akadeemiline ja ajakirjanduslik tegevus
Enne ülikooliõpetajana töötamist tegutses Eco ka ajakirjanduses ning kirjastusmaailmas, kirjutades esseesid ja kolumne erinevatele väljaannetele. Tema teadustöö keskendus semiootikale – tähisüsteemide uurimisele –, teksti tõlgendusele, kultuuri ja massimeedia analüüsile. Tema teoreetilised teosed on mõjutanud nii keeleteadust, kirjandusteadust kui ka kommunikatsiooniuuringuid; tuntud näidetena võib nimetada teoseid nagu Opera aperta ja A Theory of Semiotics.
Kirjanduslik looming
Eco saavutas laialdase rahvusvahelise tuntuse 1980. aastal ilmunud romaaniga "The Name of the Rose" (Roosi nimi), mis ühendab detektiiviloo elemendid, keskaja ajaloo ja filosoofilised mõtisklused. Romaanist tehti nii menukas mängufilm kui ka teleseriaaliadaptatsioon. Hilisemates romaanides — näiteks Foucault' pendel, Baudolino, La misteriosa fiamma della regina Loana ja Il cimitero di Praga — jätkas ta ajaloo, vandenõuteooriate ja tekstuaalse mängulisuse uurimist.
Isiklik elu ja pärand
Aastal 1962 abiellus ta. Eco oli tuntud avaliku intellektuaalina, kes osales kultuuriväitluses, pidas loenguid üle maailma ja oli mitmete ülikoolide aukülikooliõppejõud. Tema töö ühendab ranged teoreetilised lähenemised ja laiaulatusliku kultuurilise silmaringi, mistõttu on ta jätnud püsiva jälje nii humanitaarteadustele kui ka laiemale lugejaskonnale.
Umberto Eco suri 19. veebruaril 2016 Milanos. Tema teosed ja mõttekäigud jätkavad mõju avaldamist kirjanduse, semiootika ja kultuuriuuringute valdkonnas.