Fiktiivne universum — määratlus, omadused ja näited

Fiktiivne universum: selge määratlus, põhiomadused ja inspireerivad näited ulme- ja fantaasiteostest — juhend kirjanikele, mänguloojatele ja huvilistele.

Fiktiivne universum on väljamõeldud maailm või maailmade kogum, mida autor kasutab ühe või (sagedamini) mitme ilukirjandusliku teose raamistikuna. Selline universum ilmub sageli raamatutes, kuid sobib igasse vormi, kus jutustatakse lugu — näiteks rollimängudes, televisioonis või filmides. Iga ilukirjanduslik teos loob mingisuguse maailma; termin "fiktiivne universum" kasutatakse eriti siis, kui sama maailm moodustab aluse mitmele loole, sarjale või meediumile ning tekivad omavahelised seosed ja korduvad elemendid.

Fiktiivseid universumeid kohtab kõige sagedamini ulme- ja fantaasialugudes, kuid neid võib kasutada mis tahes žanris. Tavaliselt sisaldab väljamõeldud universum reaalsest maailmast eristuvaid elemente: alates autorite loodud linnadest kuni tervete galaktikateni. Sageli on fiktiivses universumis füüsikaseadused, ühiskondlikud reeglid või tehnoloogia muudetud, et võimaldada nähtusi, mida tavapäraselt ei esine — näiteks maagia või kosmosereisid teistele planeetidele. Fiktiivsed maailmad võivad paikneda minevikus, olevikus või tulevikus, olla paralleelmaailmad või isegi metafüüsilised tasandid.

Fiktiivse universumi peamised omadused

• Siseline loogika ja reeglid: universumil on oma seaduspärasused (nt maagia reeglid, tehnoloogia piirangud, füüsikaseadused), mis peavad olema järjekindlad, et säilitada lugejate või vaatajate usutavust.
• Ajalugu ja taustalugu: maailm omab minevikku, sündmuste kronoloogiat, müüte ja legendisid, mis annavad sügavust ja seletavad praeguseid olusid.
• Geograafia ja kosmoloogia: kaardid, mandrid, linnad, planeedid või dimensioonid, samuti nendevahelised suhted.
• Kultuurid ja keeled: religioonid, tavad, õigus, majandus, ühiskonnakorrad ja mõnikord ka keelte või murrete süsteemid.
• Isiklikud ja institutsionaalsed jõud: valitsused, organisatsioonid, liikumised ja tähtsad tegelased, kelle tegevus kujundab maailma arengut.
• Visuaalne ja atmosfääriline identiteet: esteetika — riided, arhitektuur, tehnoloogia disain — mis aitab luua eristatava meeleolu.

Kuidas universumit luuakse (maailmaloome)

Maailmaloome (worldbuilding) on teadlik protsess, kus autor kujundab fiktiivse maailma detaile. Sageli kasutatakse järgmisi tööriistu ja lähenemisi:

• kaardid ja visandid, et paigutada geograafia ja linnad;
• ajateljed ja sündmuste kronoloogiad, et hoida ajalooline järjepidevus;
• dokumentatsioon: sõnastikud, nimeraamatud, ususüsteemide ja tehnoloogia kirjelduse märkmed;
• süsteemne lähenemine maagiale või tehnoloogiale — reeglid, piirangud ja hinnad, et vältida lihtsat "võllumajas kõike lubamatut".

Hea maailmaloome ei pea kõike ette kirjutama lugejale; sageli piisab vihjetest ja konsistentsetest detailidest, mis loovad tunde terviklikust maailmast ning jätavad ruumi lugeja kujutlusvõimele.

Liigid ja näited

Fiktiivseid universumeid on mitut tüüpi:

• Sekundaarmaailmad: täiesti eraldiseisvad universumid (näiteks J. R. R. Tolkieni Keskmaailm).
• Ajalooliselt muudetud maailma- (alternate history) või tulevikumaailmad: kus ajaloolised sündmused võtavad teise käigu või on tehnoloogia arenenud teistmoodi.
• Kosmosed ja ulme-sarjad: suurte galaktikate ja erinevate tsivilisatsioonidega universumid (näiteks tuntud filmide ja seriaalide frantsiisid).
• Jagatud universumid: kus mitu autorit või meediumit kasutavad sama maailma ja selle reegleid (näited: suured koomiksiväljad või meediaplatvormide frantsiisid).

Tuntud näited fiktiivsetest universumitest on väga mitmekesised — alates klassikalistest fantaasiamaailmadest kuni kaasaegsete ulmesarjadeni. Need universumid erinevad ulatuselt, detailide sügavuses ja selles, kui tihedalt kõiki osi omavahel siduda.

Järjepidevus, kannon ja fännimaailm

Tähtis osa fiktiivse universumi haldamisest on järjepidevus — et eraldi teosed ja spin-off’id ei lonkaks üksteisega vastuollu. Mõnikord kehtestab looja või õiguste omanik "kannoni" (ametlikult kehtiv sündmuste ja faktide komplekt), mille piirides teisi lugusid hinnatakse. Fännide lood ja interpreteerimised (fanon) võivad kanoniga kokku puutuda, sageli rikastades maailma, kuid ei pruugi olla ametlikult osa universumist. Üleminekud, retroaktiivsed muudatused (retcon) ja lavastajate või kirjanike otsused võivad universumi piire aja jooksul muuta.

Miks fiktiivsed universumid on olulised?

• nad loovad sügavamat emotsionaalset ja kognitiivset sidet publikuga läbi pikaajalise maailmavaate;
• annavad ruumi ideede ja temaatika uurimiseks väljaspool reaalse maailma piiranguid (sotsiaalsed eksperimendid, eetilised dilemmad jne);
• toetavad mitme teose, erižanri ja meediumi kasutamist sama loo laienemiseks (romaanid, filmid, mängud, rollimängud, koomiksid jne);
• teenivad ka majanduslikku ja kultuurilist eesmärki — frantsiisid, fännikultuur ja kogukonnad tekivad sageli tugevate fiktiivsete maailmade ümber.

Fiktiivne universum ei pea olema ülikompleksselt kirjeldatud, et olla mõjuv — oluline on sisemine loogika, huvitavad karakterid ja selgus selle kohta, millised reeglid maailmas kehtivad. Hästi üles ehitatud maailm aitab lugejal või vaatajal ehitada välja selle maailma pildi, hoida ülespuhutud imestust ja laiemalt nautida lugu.

Küsimused ja vastused

K: Mis on fiktiivne universum?

K: Millistes vormides võib fiktiivseid universumeid kasutada?

K: Mis on fiktiivse universumi eesmärk?

K: Millistes žanrites kasutatakse enamasti fiktiivseid universumeid?

K: Mille poolest erineb fiktiivne universum reaalsest maailmast?

K: Kas füüsikaseadused on väljamõeldud universumis samad kui reaalses maailmas?

K: Millistel ajaperioodidel võib fiktiivne universum paikneda?

Otsing