Victor Horta — Belgia juugendstiili pioneer ja UNESCO-maailmapärandi autor

Victor Horta – Belgia juugendstiili pioneer: avasta tema revolutsiooniline arhitektuur, Hôtel Tassel ja neli UNESCO maailmapärandi pärlit.

Victor, parun Horta (6. jaanuar 1861 – 8. september 1947) oli Belgia arhitekt ja disainer, keda peetakse üheks juugendstiili (Art Nouveau) suurkujuks. John Julius Norwichi sõnul oli ta "kahtlemata Euroopa juugendstiili peamine arhitekt". Horta tööde seas on niiel ammustest tööstuslikest materjalidest — rauast, klaasist ja betoonist — julge konstruktiivne kasutus kui ka peen käsitöö ja kujunduse terviklik liit: fassaadist sisekujunduse, mööbli, vitraaži ja dekoratiivsete detailideni. Tema uuenduslikud ruumilahendused ja orgaanilised kurvid mõjutasid kogu 20. sajandi arhitektuuri arengut.

Elu ja looming

Horta õppis arhitektuuri ja asutas oma büroo Belgias, kus tema töid valmis eriti 1890. ja 1900. aastatel. Tema varajased tellimused olid peamiselt suurlinna linnamajad (maison particulier), mille juures ta töötas välja uue, ruumiliselt avatuma eluruumi kontseptsiooni: keskne trepikoda ja valgusküllased sisehoovid, mille ümber paigutati ruumid ning liikuvust ja valgust rõhutati klaasi ja raudkonstruktsioonide abil. Tema stiil tähistas üleminekut traditsiooniliselt kaunistatud klassitsismilt organilisemale, naturaalsemate vormide ja voolavate joonte kasutusele.

Tuntumad tööd ja pärand

Hôtel Tassel (Brüssel) — sageli nimetatud esimeseks tõeliseks juugendstiili näiteks arhitektuuris; selles hoones ilmneb Horta iseloomulik vabadus kurvide, metallist struktuuride ja avatud planeeringu kasutamisel (Brüsselis).
Hôtel Solvay, Hôtel van Eetvelde ja Maison & Atelier Horta — need ja Hôtel Tassel on tema kõige tuntumate linnamajade hulgas. Nelja tema projekteeritud hoonet tunnustatakse rahvusvaheliselt ka nende säilinud originaalsuse ja detailirohkuse tõttu.
Muud projektid — Horta kavandas lisaks linnamajadele ka elamukomplekse, avalikke hooneid ja sisustuslahendusi; ta kujundas ka palju eritellimusmööblit, vitraaže, mosaiike ja rauatöid, et saavutada terviklik esteetika.

Tunnustused ja hilisem elu

1932. aastal andis Belgia kuningas Albert I Horta arhitektuuriteenuste eest paruni tiitli. Pärast Esimest maailmasõda muutus tema käekiri osaliselt klassitsistlikumaks ja monumentaalsemaks — osa sellest oli tingitud muutunud maitse-eelistustest ning majanduslikest ja tehnilistest oludest. Horta suri 1947. aastal, jättes maha tugeva pärandi modernse arhitektuuri arengus.

UNESCO ja säilitamine

Neli Hortale omistatud linnamaja on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse — see tunnustus rõhutab tema tööde kultuurilist ja ajaloolist väärtust ning vajadust nende säilitamiseks. Paljud Horta hooned on tänu sellele ja kohalikele kaitsealgatustele restaureeritud ning osa neist on avatud avalikkusele kui muuseumid või kultuuriasutused (näiteks tema enda kodu-ateljee, mis tutvustab nii arhitektuuri kui ka originaalse interjööri ja mööblit).

Miks Horta on oluline

Ta lõi stiili, mis ühendas käsitöö ja tööstuslikud materjalid viisil, mis tundus tollal radikaalne.
Horta rõhutas ruumi järjestust, valgust ja liikumist — need printsiibid mõjutavad jätkuvalt kaasaegset arhitektuurikujundust.
Tema terviklik lähenemine (arhitektuur + interjöör + mööbel + dekoratiivkunst) on eeskujuks arhitektuuripraktikatele, mis püüavad saavutada esteetilist ja funktsionaalset ühtsust.

Victor Horta looming pakub täna nii ajaloolist väärtust kui ka inspiratsiooni arhitektidele ja disaineritele üle maailma. Tema hooned Brüsselis on olulised mitte ainult Belgia kultuuripärandi, vaid ka Euroopa arhitektuurilooga seotud vaatamisväärsused.

Elu ja karjäär

Horta tundis lapsepõlvest saadik suurt huvi muusika vastu. Aastal 1873 läks ta Genti konservatooriumi muusikateooriat õppima. Ta eemaldati halva käitumise tõttu. Seejärel asus ta selle asemel õppima Genti Kuningliku Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonda. 1878. aastal lahkus Horta Pariisi. Ta leidis tööd Montmartre'i arhitekt ja disainer Jules Debuyssoni juures. Seal inspireerisid teda impressionistlikud ja pointillistlikud kunstnikud, aga ka raua ja klaasiga töötamise võimalused.

Kui Horta isa 1880. aastal suri, naasis ta Belgiasse ja kolis Brüsselisse. Ta abiellus oma esimese naisega. Ta õppis arhitektuuri Académie Royale des Beaux-Arts'is. Brüsselis sõlmis Horta sõpruse Paul Hankariga. Temast sai tema professori Alphonse Balat'i, Belgia Leopold II arhitekti assistent. Koos projekteerisid nad Laekeni kuninglikud kasvuhooned, mis olid Hortale esimesed tööd, milles kasutas klaasi ja rauda.

1884. aastal võitis Horta esimese Prix Godecharle'i arhitektuuripreemia.

1885. aastaks töötas Horta iseseisvalt. Ta sai tellimuse projekteerida kolm maja. Samal aastal liitus ta ka Belgia Arhitektuuri Keskühinguga. Järgnevatel aastatel osales ta mitmetel avalike tööde konkurssidel. Ta töötas koos skulptoritega (eelkõige oma sõbra Godefroid Devresse'iga) skulptuuride ja isegi hauakambrite kallal. Ta võitis mitmeid auhindu. Ta arvas, et tema valmistatud vormid olid väga praktilised ja mitte kunstilised.

Sel perioodil liitus Horta vabamüürlastega. See andis talle palju kliente, kui ta 1893. aastal naasis majade ja kaupluste projekteerimise juurde.

Horta nimetati 1892. aastal Brüsseli Vabaülikooli arhitektuurigraafika juhatajaks. Ta sai 1893. aastal arhitektuuriprofessoriks. Ta töötas seal kuni 1911. aastani.

Heritage

Paljud Horta hooned hävisid. Mitmed Hortas asunud hooned on aga Brüsselis endiselt püsti. Kõige märkimisväärsemad on Magasins Waucquez, endine kaubamaja, praegune Brüsseli koomiksimuuseum ja neli tema eramut (hôtels), mis kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse:

Hôtel Tassel, projekteeritud ja ehitatud professor Émile Tasseli jaoks aastatel 1892-1893.
Hôtel Solvay, projekteeritud ja ehitatud 1895-1900.
Hôtel van Eetvelde, projekteeritud ja ehitatud 1895 - 1898.
Maison ja Atelier Horta, projekteeritud 1898. aastal, praegu Horta muuseum, mis on pühendatud tema loomingule.