Juugendstiil (Art Nouveau) – ajalugu, tunnusjooned ja mõjukad kunstnikud

Ajalugu ja levik

Juugendstiil on rahvusvaheline kunstiliikumine ja -stiil, mis põhineb orgaanilistel vormidel. Selle juured ulatuvad 19. sajandi lõppu ning populaarsuse tippaeg oli fin de siècle’i perioodil (umbes 1890–1905), mille mõju kestis kuni Esimese maailmasõjani. Liikumine tekkis osalt reaktsioonina 19. sajandi akadeemilisele kunstile on — vastandudes stiili jäikusele ja ajaloolisele eklektitsismile, otsiti uue ajastu esteetikat, mis peegeldaks kaasaegsete tehnoloogiate ja linnaelu muutusi.

Juugendstiil levis kiiresti üle Euroopa ja väljaspool seda: Glasgow'st Moskvasse ja Madridi -, kuid selle mõju oli ülemaailmne. Liikumise levikut toetasid ajakirjad, trükised ja kommertsreklaam — eriti plakatoonete ja graafilise disaini kaudu — ning arhitektuurinäited, mis muutsid linnamaastikku.

Tunnusjooned ja vormikeel

Juugendstiili iseloomustab rõhk looduse vormidel, eeskätt lille- ja taimemotiividel, ning voolavatel, kumeratel ja asümmeetrilistel joonel. Stiili tunnusteks on:

• “Whiplash”-kurvid ehk teravad, väänlevad kõverused, mis annavad dünaamilisuse.
• Ornamentika lähtumas loodusest — stiliseeritud lehed, lilled, putukad ja loomamotiivid.
• Ühtne disainifilosoofia: arhitektuurist mööbli, valgustite ja tarbekunstini — kunst peaks olema osa igapäevaelust.
• Uute materjalide ja tehnikate kasutus, näiteks raud, klaas, värviline email ja keraamika, mis võimaldasid keerukamaid vorme.
• Rõhk käsitööle, samas kui paljud juugendstiili ideed levisid ka industriaalsete tootmisvõtete kaudu.

Juugendstiil kajastub laialdaselt kunstis, graafikas, arhitektuuris ja tarbekunstis — näiteks dekoratsioonides, ehtedes, keraamikas ja klaasis. ^p7

Mõjukad isikud ja näited

Liikumise levikut ja populaarsust mõjutasid mitmed eri riikide kunstnikud ja disainerid, kes tõlgendasid stiili oma kohalikus võtmes. Olulised nimed ja näited:

• Alphonse Mucha — tema litograafilised plakatid tõid stiili laiemasse ringi. Kuulus oli tema 1895. aasta plakat näidendi Gismonda reklaamiks, milles peaosas oli Sarah Bernhardt; see kujunes kiirelt sensatsiooniks ja aitas nimetada stiili Pariisis. Alphonse Mucha poolt tehtud töödest sai tihti juugendi sümboliks.
• Hector Guimard — tuntud Pariisi metroo sissekäikude kavandajana, mille orgaanilised rauast elemendid muutusid linnamaastiku ikoonideks.
• Victor Horta — Belgia arhitekt, kelle tööd (nt Brüsseli majad) näitavad juugendstiili arhitektuurilist potentsiaali ja materjalide (raud, klaas) ekspressiivset kasutust. Victor Horta mõjutas otsustavalt Belgia arhitektuuri. ^{lk 37}
• Émile Gallé ja Louis Comfort Tiffany — klaasi- ja mööblidisaini meistrid, tuntud keerukate tehniliste saavutuste ja loodusmotiivide kasutuse poolest.
• René Lalique — juugendstiili ehtekunstnik ja klaasimeister, kes kombineeris uued tehnikad ning materjalid elegantsete ornamentidega.
• Gustav Klimt ja Viσκευήtsionistid — Viini secessioni kunstnikud andsid oma tõlgenduse, kus ornament ja sümbolism ühinesid dekoratiivse pinnaga. ^{lk 34}
• Charles Rennie Mackintosh — Šoti disainer ja arhitekt, kelle töös oli juugendifigeeritusest puhtam, minimalistlikum variant, eriti Glasgow’ koolkonnas.
• Antoni Gaudí — kataloonia modernismi (Modernisme) suurkuju, kelle orgaanilised ja struktuurilised lahendused Barcelonas on tihedalt seotud juugendisuundumusega, kuigi kohalikku traditsiooni tõlgendades.

Regionaalsed erinevused

Juugendstiil ei olnud üheselt defineeritud — iga maa ja linn andis sellele oma näo:

• Prantsusmaal esindasid stiili nii graafiline disain kui ka arhitektuurne ornamentika (nt Guimard).
• Belgia näitas stiili arhitektuuris kõige julgemat vormikeelt (Horta).
• Saksamaal aitasid ajakirjad nagu Jugend levitada stiili graafilises kunstis ja disainis.
• Austria-Ungari alal mõjutasid suunda Viinisektsionistid ning Viini olulisemad esitused kandsid sümbolistlikku ja dekoratiivset laadi.
• Skandinaavias ja Šotimaal tekkisid tihti rangemad, funktsionaalsemad tõlgendused, mis sillutasid teed hilisemale modernismile ja funktsionalismile.

Tehnika ja materjalid

Juugendstiili meediumiks olid nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud materjalid: rauast struktuurid, vormglas, email, värvitud klaas, keraamika, portselan ja uus trükitehnika plakatile. Käsitöö olulisus ei välistanud tehasetootmist — paljud motiivid ja vormid levisid masskompositsioonides tänu trüki- ja tööstustootmise arengule.

Langus ja pärand

20. sajandi alguse modernistlike ja funktsionalistlike suundumuste tõus ning Esimene maailmasõda vähendasid juugendstiili populaarsust. Peagi asendus dekoratiivne ornament rõhuasetusega funktsioonil ja lihtsusel. Siiski peetakse juugendstiili oluliseks sillaks klassitsismi ja modernismi vahel — see andis palju ideid ruumilise vormi, materjalikasutuse ja tervikliku disaini kohta.

Juugendstiili mälestised on nüüdseks tunnustatud ka kaitse mõttes: UNESCO on lisanud mitmeid näiteid maailmapärandi nimekirja. Riia ajalooline keskus Lätis, kus leidub "Euroopa parim juugendstiilis hoonete kollektsioon", kanti 1997. aastal nimekirja osaliselt just oma juugendstiilis arhitektuuri kvaliteedi ja kvantiteedi tõttu. Neli Brüsseli linnamaja, mille projekteeris Victor Horta, kanti 2000. aastal loetellu kui "inimliku loomingulise geeniuse teosed", mis on juhtivad näited juugendstiili arhitektuurist ja illustratsiooniks 19. sajandi lõpu ning 20. sajandi alguse üleminekust kunsti ja ühiskonna vaates.

Miks juugendstiil on oluline täna

Juugendstiili tähtsus seisneb selle püüdluses ühendada ilu ja igapäevaelu, rikastada linnaruumi ning katsetada uusi materjale ja tehnikaid. Tänapäeval on juugendstiili hooned ja esemed nii kultuuripärandi väärtus kui ka inspiratsiooniallikas disaineritele, arhitektidele ja kunstnikele, kes otsivad tasakaalu funktsiooni ja dekoratsiooni vahel.

Küsimused ja vastused

K: Mis on juugendfilm?

K: Millal saavutas juugendstiili populaarsus haripunkti?

K: Kuidas te kirjeldaksite juugendstiili?

K: Mis oli selle liikumise loomise eesmärk?

K: Kes seda liikumist oluliselt mõjutasid?

K: Kuhu levis see kogu Euroopas?

Otsing