Edmund Brisco Ford — Briti ökoloogiline geneetik, ökoloogilise geneetika rajaja
Edmund Brisco Ford — Briti ökoloogiline geneetik ja ökoloogilise geneetika rajaja. Uurija ja liblikaspetsialist; Darwini medal ning UNESCO Kalinga auhind tunnustuseks.
Edmund Brisco Ford FRS (23. aprill 1901 - 2. jaanuar 1988) oli Briti ökoloogiline geneetik. Ta oli nende Briti bioloogide seas, kes uurisid loodusliku valiku rolli looduses, üks liidreid. Koolipoisina hakkas Ford huvituma liblikatest (lepidoptera), mis on putukate rühm, kuhu kuuluvad liblikad ja koid. Ta uuris edasi looduslike populatsioonide geneetikat ja leiutas ökoloogilise geneetika valdkonna. Fordile anti 1954. aastal Kuningliku Seltsi Darwini medal. Hiljem, 1968. aastal, sai ta UNESCO Kalinga auhinna teaduse populariseerimise eest.
Tööd ja peamised panused
Ford oli keskne tegelane, kes sidus omavahel geneetika ja ökoloogia, pöörates tähelepanu sellele, kuidas geenide levik ja sagedused muutuvad reaalses looduses. Tema töö rõhutas, et looduslik valik on sageli tugev ja nähtav ka looduslikes populatsioonides ning et geneetilised erinevused populatsioonides võivad olla pikaajalise ökoloogilise tasakaalu ja kohastumise tunnuseks. Ta uuris eriti geneetilist polümorfismi — olukorda, kus sama liigi indiviidid esinevad mitme selgelt eristatava päriliku vormina — ja selgitas, kuidas keskkonnatingimused ja valik hoida või muuta eri vormide sagedusi.
Metoodika ja uurimistöö iseloom
- Välitöö ja kvantitatiivne lähenemine: Ford arendas välja ja kohandas meetodeid, millega mõõta geenisagedusi looduslikes populatsioonides ning hinnata valiku tugevust.
- Fookus liblikatel ja teistel putukatel: tema algne huvi lepidoptera vastu andis tihti uurimisobjekte, millel oli selge väljund — näiteks eri värvuse ja mustri vormide levik ning nende seos keskkonnatingimustega.
- Tõenduspõhine debatt: Ford pühendas palju tähelepanu sellele, et toetada teoreetilisi järeldusi empiriliste andmetega, mis aitasid lahendada vaidlusi geneetilise triivi ja valiku tähtsuse üle looduses.
Mõju ja järglased
Ford mõjutas tugevalt järgmise põlvkonna geneetikuid ja ökolooge, kes jätkasid töö ühendamisel geneetiliste andmete ja ökoloogiliste protsessidega. Tema lähenemine aitas luua aluse, millele rajanesid hilisemad uurimused populatsioonigenetikas, kohastumises ja konservatsioonibioloogias. Samuti aitas tema töö teadusideede populariseerimisel — ta seletas keerulisi geneetilisi ja ökoloogilisi mõisteid selgelt nii kolleegidele kui laiemale publikule.
Autasud ja tunnustus
Lisaks 1954. aasta Kuningliku Seltsi Darwini medalile ja 1968. aasta UNESCO Kalinga auhinnale tunnustati Fordi tööd laiemalt kui olulist panust meie arusaamisse evolutsioonilisest protsessist looduses. Tema töö on olnud tsiteeritud ja kasutatud nii teoreetiliste kui rakenduslike probleemide lahendamisel.
Pärand
Edmund Brisco Fordi pärand on eelkõige metodoloogiline ja kontseptuaalne: ta näitas, kuidas kombineerida täpseid välitööandmeid ja geneetilist analüüsi, et saada usaldusväärseid järeldusi evolutsiooniliste protsesside kohta looduses. Tema panus ökoloogilisse geneetikasse jäi kestvaks ja on aluseks paljudele kaasaegsetele uuringutele, mis käsitlevad kohastumist, polümorfismi ja valiku rolli looduslikes populatsioonides.
Karjäär
Ta spetsialiseerus geneetikale ja nimetati 1939. aastal Oxfordi ülikooli geneetika lektoriks ning oli 1952-1969 geneetika laboratooriumi direktor ja 1963-1969 ökoloogilise geneetika professor. Ford oli üks esimesi teadlasi, kes valiti All Souls College'i liikmeks alates 17. sajandist.
Fordil oli R. A. Fisheriga pikaajaline töösuhe. Selleks ajaks, kui Ford oli välja töötanud oma geneetilise polümorfismi ametliku määratluse, oli Fisher harjunud looduslike kõrgete valikuväärtustega. Talle avaldas kõige suuremat muljet asjaolu, et polümorfism peitis endas võimsaid selektiivseid jõude (Ford tõi näiteks inimese veregrupi). Sarnaselt Fisherile jätkas ta loodusliku valiku ja geneetilise triivi vahelist arutelu Sewall Wrightiga, kelle arvates Ford pani liiga suurt rõhku geneetilisele triivile. Nii Fordi kui ka tema enda töö tulemusena muutis Dobzhansky oma kuulsa teksti kolmandas väljaandes rõhuasetust triivilt selektsioonile.
Ford ennustas, et inimese veregrupi polümorfismid võivad populatsioonis säilida, pakkudes teatavat kaitset haiguste vastu. Kuus aastat pärast seda ennustust leiti, et see on nii, ja lisaks sellele tuvastati AB x AB ristamise uuringuga otsustavalt heterosügootne eelis. Tema peateos oli "Ökoloogiline geneetika", millest ilmus neli väljaannet ja mis avaldas suurt mõju. Ta pani palju aluse hilisematele uuringutele selles valdkonnas ning teda kutsuti konsultandina aitama sarnaste uurimisrühmade loomisel mitmes teises riigis.
Fordi paljudest väljaannetest oli ehk kõige populaarsem raamat sarjast "New Naturalist" esimene raamat "Liblikad". Ford jätkas 1955. aastal ka sama sarja "Koik", olles üks vähestest, kes on kirjutanud rohkem kui ühe raamatu selles sarjas.
Ökoloogiline geneetika
E.B. Ford töötas aastaid geneetilise polümorfismi alal. Polümorfism on looduslikes populatsioonides sagedane; põhijooneks on kahe või enama katkendliku liigi vormi koos esinemine mingisuguses tasakaalus. Niikaua kui mõlema vormi osakaal on suurem kui mutatsioonikiirus, peab põhjuseks olema valik. Juba 1930. aastal arutas Fisher olukorda, kus ühe lokaali alleelide puhul on heterosügoot elujõulisem kui kumbki homosügoot. See on tüüpiline geneetiline mehhanism, mis põhjustab seda tüüpi polümorfismi. Töö hõlmab väliuuringute, taksonoomia ja laboratoorse geneetika sünteesi.
Callimorpha dominula morpha typica laialivalgunud tiibadega. Selle liigi polümorfismi uuris Ford aastaid. Punased mustad tagatiivad, mis ilmnevad lennul, hoiatavad selle mürgise maitse eest . Esitiivad on varjatud, varjates puhkeseisundis tagatiivad. Siin on koi inimese käe peal puhkamas, kuid valvas, ja ta on esitiivad ettepoole nihutanud, et näidata hoiatavat vilkumist.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli E. B. Ford?
V: Edmund Brisco Ford oli Briti ökoloogiline geneetik.
K: Mis oli Fordi eriala?
V: Ford oli Briti bioloogide seas juhtpositsioonil, kes uuris loodusliku valiku rolli looduses ja leiutas ökoloogilise geneetika valdkonna.
K: Mis äratas Fordi teaduslikku huvi?
V: Kooliõpilasena hakkas Ford huvituma liblikatest, mis on putukate rühm, kuhu kuuluvad liblikad ja koid.
K: Kas Ford sai mingeid märkimisväärseid teaduslikke auhindu?
V: Jah, Fordile anti 1954. aastal Kuningliku Seltsi Darwini medal ja hiljem, 1968. aastal, UNESCO Kalinga auhind teaduse populariseerimise eest.
K: Mis on Darwini medal?
V: Darwini medal on mainekas teaduslik auhind, mille annab välja Kuninglik Selts silmapaistvate tööde eest zooloogias, botaanikas ja geoloogias.
K: Mis on Kalinga auhind?
V: Kalinga auhind on rahvusvaheline auhind, mida UNESCO annab üksikisikutele, kes on populariseerinud teadust oma töö kaudu meedias, õpetamise või avalike sõnavõttude kaudu.
K: Mis on ökoloogiline geneetika?
V: Ökoloogiline geneetika on bioloogia valdkond, mis uurib looduslike populatsioonide geneetilist koosseisu ja seda, kuidas keskkonnategurid mõjutavad geneetilist varieerumist.
Otsige