Justus Liebig - saksa keemik, väetise leiutaja ja keemiakooli rajaja

Justus Liebig — saksa keemik, väetise leiutaja ja keemiakooli looja; tema lämmastikuavastused, miinimumseadus ja laboriuuendused mõjutasid põllumajandust ja keemiaõpetust.

Justus Liebig (12. mai 1803 – 18. aprill 1873) oli saksa keemik, kes andis olulise panuse põllumajandusliku ja bioloogilise keemia arendamisse ning töötas orgaanilise keemia korralduse kallal. Tema tööd mõjutasid sügavalt nii teadust kui ka praktilist põllumajandust ja keemiatööstust.

Elulugu ja õppetöö

Liebig oli üks kõigi aegade suurimaid keemiaõpetajaid. 21-aastaselt nimetati ta Alexander von Humboldti soovitusel Gießeni keemiaprofessoriks. Seal rajas ta maailma esimese suure keemiakooli. Ta leiutas keemialaboratooriumi ja kasutas seda õppetöös. Ta asutas ja toimetas juhtivat saksakeelset keemiaajakirja Annalen der Chemie (alguses Annalen der Pharmacie), mis aitas levitada kaasaegset keemiateadust ning andis platvormi uutele uurimustele.

Gießenis ehitas Liebig välja praktiliselt suunatud laboriõppe süsteemi: tudengid töötasid regulaarselt laborites, õppides katsete ja analüüside kaudu. See lähenemine muutis keemiaõpetuse mudelit Euroopas ja Ameerikas ning paljud tema õpilased läksid hiljem ise tuntud teadlasteks ja õppejõududeks.

Teadustöö ja leiutised

Liebig leiutas uued meetodid orgaaniliste materjalide analüüsimiseks. Tema meetodid võimaldasid täpsemalt määrata süsiniku, vesiniku ja lämmastiku sisaldust orgaanilistes ühendites ning olid aluseks tänapäevasele elementeeranalüüsile. Samuti arendas ta välja lihtsamaid ja efektiivsemaid laboriseadmeid — näiteks tuntud klaasist jahuti, mida keemias nimetatakse Liebig'i kondensaatoriks, on tema nime kandev lihtne ja laialt levinud vahend aurustuste ja destillatsioonide juures.

Ta näitas, et taimed vajavad kasvamiseks (lisaks veele ja päikesevalgusele) süsihappegaasi, mineraalaineid ja lämmastikuühendeid. Ta avastas, et lämmastik on oluline taimetoitaine, ja mõistis, et taimede kasv võib olla piiratud konkreetse toitainete nappuse tõttu. Tema miinimumseadus (Law of the Minimum) sätestas, et taime arengut piirab üks oluline mineraal, mida on kõige vähem. See põhimõte on aluseks viljeluse juhtimisele ja väetiste kasutamisele tänini.

Kui teised arvasid, et orgaanilised kemikaalid on täiesti eraldi anorgaanilistest, siis Liebig arvas teisiti:

"...kõigi orgaaniliste ainete tootmine ei kuulu enam ainult organismile. Seda tuleb pidada mitte ainult tõenäoliseks, vaid kindlaks, et me toodame neid oma laboratooriumides. Suhkrut, salitsiini (aspiriini) ja morfiini hakatakse kunstlikult tootma". Liebigi õpikud olid aastaid standardiks.

Lisaks teaduslikele meetoditele töötas ta välja tehnoloogiaid ja protsesse, mis viisid tööstuslike rakendusteni. 1835. aastal leiutas ta hõbetamise protsessi, mis parandas oluliselt peeglite kvaliteeti. Tema meetodid ja ideed mõjutasid nii fotosünteesi aluste uurimist, orgaanilise keemia sünteetilisi võimalusi kui ka tehnilist keemiat.

Põllumajandus, väetised ja tööstus

Liebig oli üks esimesi, kes sidus keemia põllumajandusteadusega ja näitas, et taimede toitained on keemiliselt määratavad ühendid. Tema tööd aitasid tekkida väetisetööstusel: ta kirjeldas üksikute toitainete mõju põllukultuuridele ning propageeris mineraalväetiste kasutamist, mis tõstsid saagikust. Ta tegi ka katselisi katseid, kirjeldades, kuidas eri toitained mõjutavad taimede kasvu ja saaki.

Liebig töötas välja ka veiselihaekstrakti tootmisprotsessi ja asutas ettevõtte Liebig Extract of Meat Company, mis hiljem kaitses kaubamärgi Oxo kaubamärgi veiselihakuubik. Tema idee kontsentreeritud lihast ekstraktist võimaldas odavama ning pikema säilivusajaga toiduaine tootmist, mida hakati laiemalt kasutama nii toiduvalmistamisel kui ka humanitaarabina.

Mõju, tunnustused ja pärand

Liebigi töö oli laiapõhine: tema meetodid elementaaranalüüsis, laboriõppe korralduses ja põllumajanduskeemias kujundasid kaasaegset keemiavaldkonda. Tema juhendamisel koolitatud teadlaste võrgustik levis Euroopas ja Ameerikas, levitades tema meetodeid ja lähenemisi.

• Tunnustused: Liebig'i tööd jälgiti tähelepanelikult Suurbritannias ja talle anti 1840. aastal Kuningliku Seltsi Copley medal. Tema kodumaa nimetas ta 1845. aastal paruniks.
• Kirjandus ja õpikud: tema õpikud ja artiklid olid pikka aega õppe- ja teadusstandardiks; paljud tema tekstid aitasid levitada kaasaegset keemiakeelt ja -mõtteviisi.
• Praktiline pärand: Liebig'i miinimumseadus ja rõhuasetus keemilistel toitainetel aitasid luua moodsa väetisetööstuse ning parandasid põllumajanduse tootlikkust üle maailma.

Justus Liebig suri 1873. aastal, jättes maha märkimisväärse teadusliku ja haridusliku pärandi. Tema töö sidus laboritöö ja praktilise rakenduse ühtseks lähenemiseks ning aitas keemiat kujundada nii teaduse kui ka ühiskonna teenistusse.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Justus Liebig?

K: Mida ta leiutas?

K: Milliseid avastusi ta tegi?

K: Mida ta arvas orgaanilistest kemikaalidest?

K: Millist mõju avaldas tema töö?

K: Millal suri Justus Liebig?

Otsing