Air China lend 129 oli rahvusvaheline regulaarlend Pekingist Pusani. 15. aprillil 2002. aastal kukkus liinil olnud Boeing 767-2J6ER Pusan–Gimhae rahvusvahelisel lennuväljal maandumist üritades vastu kõrguvat maastikku. Lennukis oli kokku 166 inimest, kellest 129 hukkus ja 37 sai vigastada ning pääses. Uurimises jõuti järeldusele, et õnnetuse põhi põhjus oli piloodi ja meeskonna viga ning lennu kontrollimatu maandumine maapinna suhtes (tuntud ka kui controlled flight into terrain).

Õnnetuse käik

Lennuk sisenes Gimhae lennujaama lähenemisele keerulistes ilmastikutingimustes: vihm, vähene nähtavus ja tuuleiilid raskendasid maandumist. Uurijate aruande kohaselt jätkas meeskond laskumist alla lubatud kõrguse ega pidanud kinni lähenemisprotseduuridest, mistõttu sattus lennuk kõrgendiku lähedale ja paiskus vastu maapinda enne maandumisrada.

Uurimine ja põhjused

  • Uurimise põhitulemus oli, et õnnetuse põhjuseks oli inimlik viga — meeskonna otsused ja manöövrid ei vastanud standardsetele lähenemis- ja ohutusnõuetele.
  • Olulisteks teguriteks märgiti ebatäielikku meeskonnatööd (crew resource management), halvasti järgitud protseduure ning ilmastikust tingitud raskusi nagu madal nähtavus ja võimalik tuuleiil (wind shear).
  • Õnnetus liigitatakse sageli kui CFIT — kontrollitud lennu sattumine maapinnale, kus lennuk ei olnud tehniliselt rikke tõttu välja lülitatud, vaid meeskonna situatsioonihindamise vea tõttu.

Tagajärjed ja järeldused

See õnnetus oli Air China ajaloo esimene juhtum, kus lennuõnnetuses sai surma suur hulk inimesi, ning seda peetakse ka üheks Lõuna-Korea halvimaks lennuõnnetuseks. Juhtunu tõi kaasa mitmesuguseid parandusmeetmeid ja soovitusi:

  • lennufirmade ja meeskondade koolituse tugevdamine, eriti lähenemis- ja hädaolukorra protseduurides;
  • paremate CRM-protseduuride ehk meeskonnatöö praktikate rõhutamine;
  • juhtumipõhised soovitused lennujaama ja lennujuhteenuse koostöö parandamiseks keerulistes ilmastikuoludes.

Puhver ja inimlikud mõjud

Õnnetusel oli märkimisväärne mõju ohvrite lähedastele, päästetöötajatele ja lennundusühiskonnale. Mitmed ellujääjad ja päästetöötajad said vigastada või kogesid traumaatilisi elamusi. Pärast õnnetust korraldati mälestustalitusi ning anti toetust kannatanutele ja nende peredele.

Kuigi tehnilisi uuendusi ja protseduuriparandusi on lennunduses pidevalt viidud sisse, rõhutab see õnnetus taas inimfaktori ja rangete ohutusprotseduuride olulist rolli lennundusohutuse tagamisel.