Lastetus: põhjused ja tüübid — vabatahtlik vs tahtmatu

Lastetus tähendab lapse puudumist või võimetust last saada; seda võib mõista nii isikliku valiku kui ka meditsiinilise probleemi tähenduses. Lapse saamata jätmine on muutunud 20. sajandi teisest poolest paljude ühiskondade jaoks sagedasemaks — alates 1970. aastatest on lasteta inimeste osakaal paljudes riikides kasvanud, mida mõjutavad nii sotsiaalsed, majanduslikud kui ka meditsiinilised tegurid. Lastetust võib jaotada kaheks: vabatahtlikuks ja tahtmatuks.

Vabatahtlik lastetus

Vabatahtlik lastetus on olukord, kus inimene või paar otsustab teadlikult lapsi mitte saada. Seda nimetatakse mõnikord ka lapsevabaks olemiseks. Otsuse põhjused on mitmekesised ja sageli isiklikud:

• Tsölibaat — teadlik seksuaalvahekorra puudumine või pühendumine vallalisele eluviisile.
• Ei soovi saada last (vaata ka Childfree kontseptsiooni).
• Majanduslikud kaalutlused — raha või stabiilse sissetuleku puudumine laste kasvatamiseks.
• Karjäär ja haridus — soov keskenduda tööle või õpingutele.
• Keskkonna- ja ühiskondlikud kaalutlused — mure maailmaolukorra, ülerahvastatuse või kliimamuutuse pärast.
• Tervis või pärilikud riskid — soov vältida geneetiliste haiguste edasiandmist.
• Puudub sobiv partner või ei sobi praegune elukorraldus laste kasvatamiseks.

Vabatahtlik valik võib olla täiesti rahuldust pakkuv ja teadlik otsus, kuid mõnikord kaasneb sellega ka sotsiaalne surve või valikute ümberhindamine elus muutuste tõttu.

Tahtmatu lastetus (meditsiiniline viljatus)

Tahtmatu lastetus ehk meditsiiniline viljatus on olukord, kus paar ei saa rasestuda hoolimata regulaarsetest kaitsmata vahekordadest ühe aasta jooksul (alla 35-aastastel) või kuue kuu jooksul, kui naine on üle 35. Selle põhjused võivad olla naise või mehe poolsed, ühised või jääda selgitamata (selgitamata viljatus).

Peamised tahtmatu lastetuse põhjused:

• Naise poolt: ovulatsioonihäired (näiteks polütsüstilised munasarjad), munajuhade ummistused (põletikud, endometrioos), emaka anomaaliad, hormonaalsed häired ja vanusest tingitud munarakkude arvulise ja kvalitatiivse vähenemise mõju.
• Mehe poolt: madal seemnerakkude arv, halb liikuvus või ebanormaalne vorm (morfoloogia), sperma kvaliteeti mõjutavad hormonaalsed probleemid, varikoceel jt.
• Infektsioonid ja sugulisel teel levivad haigused: võivad kahjustada reproduktiivorganeid (nt klamüüdia põhjustatud tüsistused).
• Elustiili ja keskkonna tegurid: suitsetamine, liigne alkoholitarbimine, narkootikumid, ülekaal või alakaal, tugev stress ja teatud tööalased kokkupuuted kemikaalide/kiirgusega.
• Meditsiinilised ja kirurgilised põhjused: varasemad operatsioonid kõhuõõnes, pahaloomuliste haiguste ravi (nt keemiaravi, kiiritus) või kroonilised haigused (diabeet, autoimmune haigused).
• Selgitamata viljatus: mõnel paaril ei leita põhjust hoolikate uuringute järelki; sellisel juhul võib abi saada viljatusravi kaudu.

Diagnoos ja ravi

Kui rasestumine ei õnnestu, on mõistlik pöörduda arsti poole. Tavapärane diagnostika hõlmab:

• seemneanalüüsi (mehe uuring),
• naise hormonaalset analüüsi ja ovulatsiooni kinnitamist,
• munajuhade läbivaatust (näiteks hüsterosalpingograafia),
• emaka ja munasarjade ultraheliuuringuid.

Ravi sõltub põhjusest ja võib hõlmata:

• elustiili muutusi (kaalu korrigeerimine, suitsetamisest loobumine),
• medikamentoosset ravi ovulatsiooni tekitamiseks (nt klomifeen, letroole),
• kirurgilisi sekkumisi munajuhade või emaka probleemide parandamiseks,
• assisteeritud reproduktsioonitehnoloogiaid (IUI, IVF, ICSI),
• donor-gamete (donorvõtted) või viljastatud muna siirdamine ning vajadusel loote kandmise lahendused (surogaatlus sõltuvalt seadusandlusest),
• adopteerimine kui alternatiivne viis vanemaks saamiseks.

Lisaks meditsiinilisele abile on oluline psühhosotsiaalne tugi: nõustamine, tugigrupid ja paariteraapia võivad aidata toime tulla stressi ja kaotustundega, mis sageli viljatusega kaasneb.

Kuidas vähendada lastetuse riski

• töötada tervisliku eluviisi nimel — tasakaalustatud toitumine, regulaarne liikumine, normaalne kehakaal,
• vältida suitsetamist, liigset alkoholi ja narkootikume,
• kaitsta end sugulisel teel levivate haiguste eest (kondoomide kasutamine, regulaarne testimine),
• kõrvaldada või vähendada kahjulikke kokkupuuteid töökeskkonnas,
• konsulteerida arstiga, kui teil on kroonilised haigused või ravimid, mis võivad viljakust mõjutada.

Oluline on meeles pidada, et lastetus ei ole häbiasi ega isiklik läbikukkumine — see on keeruline probleem, millel on nii meditsiinilised kui sotsiaalsed küljed. Inimestel ja paaridel on erinevad valikud ning toetust ja abi on olemas nii meditsiiniliselt kui sotsiaalselt.