Ühishagi (kollektiivhagi) — määratlus, ajalugu ja rahvusvahelised näited

Ühishagi (kollektiivhagi): selge määratlus, ajalooline ülevaade ja rahvusvahelised näited — USA, Brasiilia, Hiina ja Euroopa praktikad ning mõju tarbijakaitsele.

Ühishagi (tuntud ka kui kollektiivhagi või esindushagi) on kohtuvaidluse liik, kus üks või mitu isikut esindavad kohtu ees suuremat rühma kannatanuid või õiguste omanikke. Sellise hagi eesmärk on koondada ühes menetluses sadu või tuhandeid sarnaste nõuetega isikuid, et teha menetlus tõhusamaks ja vältida identsete üksikjuhtumite korduvat käsitlemist.

Mis on ühishagi ja kuidas see toimib

Ühishagi korral nimetatakse esindaja(t) – inimene või organisatsioon, kes esindab kõiki hagiulatusesse kuuluvate isikute huve. Menetluse põhietapid on tavaliselt järgmised:

• hagi algatamine ja selle hõlmatusgrupi määratlemine;
• kohtu etapp, kus otsustatakse, kas asja võib käsitleda ühishagina (nn sertifitseerimine või grupi tunnustamine);
• hoiatuste või teavituste edastamine rühmaliikmetele ning valikuvõimaluse andmine (opt-in või opt-out süsteemid erinevates jurisdiktsioonides);
• kogukahju või tõendite ühisosa uurimine ja otsuse või kokkuleppe menetlemine;
• kahju hüvitamise jagamine või kohtuotsuse täitmine gruppi kuuluvate isikute vahel.

Süsteemid võivad erineda: näiteks Ameerika Ühendriikides on levinud opt-out-mehhanism (paljud kohtud rakendavad Federal Rule of Civil Procedure 23 põhimõtteid), kus rühmaliikmed on automaatselt kaasatud, kui nad ise ei loobu. Mõnes Euroopa riigis ja teistes õigussüsteemides eelistatakse opt-in lahendust või piiranguid, kus ainult kirjalikult liitunud isikud saavad olla hagi osaks.

Ajalugu ja areng

Kollektiivse esinduse ideel on õigusajaloolised eellased: nimelt kasutati Inglismaal juba 13. sajandist nn „grupi kohtuvaidlusi“, kus inimrühmad said koos kohtusse pöörduda. Tollal lihtsustas grupimenetlus praktiliselt asjaajamist, sest reisimine oli aeglane ja kohtunikud külastasid linnu harva. 18. sajandil hakkasid levima individuaalsed kohtuasjad ning grupimenetlused mõneti tagaplaanile jääma.

20. sajandil arenes kollektiivhagi kaasaegses tähenduses tugevalt Ameerika Ühendriikides, kus see muutus oluliseks vahendiks tarbijakaitse, keskkonna-, väärtpaberite ja tööõiguse valdkondades. Samas on kollektiivhagi kasvanud ka mujal maailmas: 1991. aastal võttis Hiina vastu tsiviilkohtumenetluse seaduse, mis võimaldas ühishagisid; Brasiilias on ühishagisid kasutatud laialdaselt nii keskkonna-, tarbija- kui ka finantsõiguse vaidlustes. Paljud Euroopa riigid on samuti reforminud õigusraamistikke, et võimaldada tarbijaorganisatsioonide või esindusorgani esindushagisid.

Rahvusvahelised näited ja riikide lähenemised

• Ameerika Ühendriigid: Kollektiivhagi on seal tugevalt juurdunud ning reguleeritud nii liidul kui osariikidel. Sageli kasutatakse seda suurte tarbija- ja väärtpaberivaidluste lahendamiseks. Hõlmab võimalust suuri rahalisi hüvitisi või masssettlements (suured kokkulepped).
• Brasiilia: Ühishagisid on esitatud tööstuste, pankade ja teiste organisatsioonide vastu ning neid on kasutatud keskkonna-, tootedefektide ja valereklaami juhtumites. Praktikas võivad kohtunikud määrata ka väiksemaid üksikhüvitisi, mis erineb mõnikord USA tavast suurte summadega kokkulepeteks.
• Hiina: 1991. aasta tsiviilkohtumenetluse seadus lõi võimaluse ühishagideks, andes ruumi grupikäitumisega seotud nõuete ühiseks menetlemiseks.
• Euroopa: Paljud riigid on järk-järgult avanud teid kollektiivse kaitse poole. Tarbijakaitseorganisatsioonid võivad üha enam esindada tarbijaid ning Euroopa Liit on samuti samm-sammult arendanud reegleid kollektiivse õiguskaitse tugevdamiseks.

Millistes valdkondades kasutatakse ühishagi kõige enam

• tarbijakaitse ja valereklaam;
• tootedefektide ja tootmisvigadega seotud kahjunõuded;
• keskkonnakahjud;
• väärtpaberite- ja investorikahjud (suurte börsiskaudsete juhtumite puhul);
• konkurentsiõigus (antitrust) ja hinnakokkuleppude vaidlused;
• tööõiguslikud küsimused, kui suur arv töötajaid nõuab sarnaseid hüvitisi.

Eelised ja puudused

Eelised

• tõhusus: kohturessursside kokkuhoid ja üksikjuhtumite kordamise vältimine;
• juurdepääs õigusele: väikeste kahjude puhul, mis üksikult ei õigustaks kohtumenetlust, annab kollektiivhagi võimaluse saada hüvitist;
• süsteemne lahendamine: sarnaste nõuete korraga lahendamine aitab ühtlustada kohtupraktikat.

Puudused ja riskid

• võimalik litigatsiooniline kuritarvitus ja ülemäärased kokkulepped, mis ei pruugi grupi liikmete huve täielikult kaitsta;
• komplekssus: sertifitseerimine, teavitamine, hüvitiste jaotamine ja kokkulepete kinnitamine võivad olla aeganõudvad;
• üksi- või väikssummaliste nõuete puhul võib osade kannatanute tegelik kasu jääda piiratud.

Protseduurilised tunnused

Tüüpiliselt vajab kollektiivhagi:

• tõendit, et rühmaliikmete nõuded on piisavalt sarnased (nt ühine õiguslik või faktipõhine küsimus);
• pädevat esindajat, kellel ei ole huvide konfliktrühmadega ja kes kaitseb grupi huve adekvaatselt;
• reeglite järgimist teavituste, liitumis- või loobumisvõimaluste ning kokkulepete kinnitamise osas.

Kokkuvõte

Ühishagi on oluline tööriist massprobleemide, tarbija- ja keskkonnakahjude ning muude laiade kahjunõuete efektiivseks lahendamiseks. Kuigi selle levik ja menetluslikud reeglid erinevad riigiti, on maailmas nähtav tendents kollektiivse õiguskaitse tugevdamiseks — eriti tarbijate huvide kaitsmisel. Samas nõuab kollektiivhagi hoolikat regulatsiooni, et tagada õiglane hüvitis grupi liikmetele ja vältida süsteemi väärkasutust.

Küsimused ja vastused

K: Mis on ühishagi?

K: Kust pärineb ühishagi?

K: Mis oli ühishagi eelkäija?

K: Millal muutusid individuaalprotsessid tavalisemaks?

K: Kuidas määratakse Brasiilia ühishagide puhul kahjutasu?

K: Kas peale Hiina ja Brasiilia on veel teisi riike, kus seda tüüpi kohtuasju kasutatakse?

Otsing