Kongressi jaotuse muudatusettepanek (algselt pealkirjaga artikkel I) on Ameerika Ühendriikide põhiseaduse muudatusettepanek. See oli üks kaheteistkümnest Ameerika Ühendriikide põhiseaduse "muutmisartiklist", mille 1. kongress kiitis heaks 25. septembril 1789. aastal. Need saadeti ratifitseerimiseks mitme osariigi seadusandjatele. Kui see võetaks vastu, kehtestaks see valemi, mille alusel määratakse kindlaks esindajatekoja sobiv suurus pärast iga põhiseadusega nõutavat wikt:decennial census. See on ainus kaheteistkümnest muudatusettepanekust, mida ei ole vastu võetud, sest seda ei ole ratifitseerinud piisavalt palju osariike, et see saaks põhiseaduse osaks.
Ajalooline taust
1789. aasta muudatusettepanekud koostati selleks, et täpsustada ja täiendavalt reguleerida riigi põhiseadusest tulenevaid õigusi ja toimimist. Konkreetne "kongressi jaotuse" ettepanek oli mõeldud selleks, et viia sisse kindel ja etteaimatav reegel, kuidas jagada saadikukohti osariikide vahel, tuginedes igakümnendale rahvaloendusele. Selle ettepaneku põhieesmärk oli vähendada kongressi suvalisust esindajate arvu määramisel ja tagada korduv, nüütil põhinev arvutus.
Sisu ja võimalik mõju
Muudatusettepanek sisaldas detailset meetodit, mille järgi pärast iga kümneaastast rahvaloendust arvutatakse, kui palju esindajaid peaks iga osariik saama. See oleks asetanud esindajatekoja suuruse ja osariikide esinduste jaotuse põhiseaduslikult kindlaks määratud matemaatika alusele, mitte üksnes kongressi õigusaktile. Praktikas oleks selline muudatus vähendanud kongressile kuuluvaid otsustusruume ja teinud esindatuse muutused automaatsemaks.
Oluline on märkida, et selle muudatusettepaneku mittesaatmine ei jätnud esindatuse küsimust reguleerimata: kongress on ajapikku vastavaid seadusi vastu võtnud ja Ühendriikide põhiseaduse muudatused — eriti 1868. aasta 14. muudatus — mõjutasid arvestuse põhimõtteid, näiteks nõudes, et esindajate jaotamisel arvestatakse kogu elanike arvu (mis kaotas varasema kolme viiendiku arvestuse tähenduse). Kaasaegne tööjaotus põhineb seadustel ja arvutusmeetoditel, millest tähtsaim on alates 1941. aastast kasutuses oleva "Method of Equal Proportions". Lisaks on 1911. aasta seadusega riiklikult fikseeritud esindajatekoja suuruseks 435 liiget (välja arvatud ajutised kõrvalekalded, nt Alaska ja Hawaii lisamisel).
Praegune staatus
Kuna kongress ei seadnud selle ratifitseerimiseks tähtaega, on kongressi jaotuse muudatusettepanek tehniliselt veel osariikide menetluses. Selle muudatuse vastuvõtmiseks on nüüd vaja veel 27 riigi ratifitseerimist. Teine 1789. aasta muudatusettepanek ("teine artikkel") algsest 12-st ratifitseeriti lõpuks 1992. aastal. Sellest sai kahekümne seitsmes muudatusettepanek.
Miks see on oluline tänapäeval?
- See ettepanek tutvustas mõtet, et esindajatekoja suurus võiks olla põhiseaduslikult reguleeritud ja automaatselt muutuv vastavalt rahvastikuandmetele, vähendades poliitilist manipuleerimist.
- Kuigi see konkreetne muudatusettepanek ei saanud vajalikku ratifitseerimist, on apportionment ehk saadikukohtade jagamine jäänud oluliseks demokraatia küsimuseks, mis mõjutab esindatust, hääleõiguste kaalu osariikide vahel ja poliitilist võimu jaotust.
- Tehniliselt võib ettepaneku vormi ja idee uuesti esile tuua, kuna see on endiselt menetluses — muudetud ajalooline dokument, mis näitab, kuidas asutajate põlvkond püüdis lahendada esindatuse praktilisi probleeme.
Kui lugeja soovib uurida täpsemalt muudatusettepaneku algset sõnastust, ratifitseerimisajalugu või tänaseid apportionment’i meetodeid, pakub õigusajaloo kirjandus ning Ameerika Ühendriikide Kongressi ja rahvaloenduse ametite arhiivid põhjalikku materjali ja allikaid.