Esindajatekoja jaotuse muudatusettepanek (1789) — Apportionment Amendment
1789. aasta Kongressi jaotuse muudatusettepanek — ratifitseerimata põhiseaduse artikkel, mis oleks määranud esindajatekoja suuruse pärast iga kümneaastast rahvaloendust; ajalooline õiguslik erand.
Kongressi jaotuse muudatusettepanek (algselt pealkirjaga artikkel I) on Ameerika Ühendriikide põhiseaduse muudatusettepanek. See oli üks kaheteistkümnest Ameerika Ühendriikide põhiseaduse "muutmisartiklist", mille 1. kongress kiitis heaks 25. septembril 1789. aastal. Need saadeti ratifitseerimiseks mitme osariigi seadusandjatele. Kui see võetaks vastu, kehtestaks see valemi, mille alusel määratakse kindlaks esindajatekoja sobiv suurus pärast iga põhiseadusega nõutavat wikt:decennial census. See on ainus kaheteistkümnest muudatusettepanekust, mida ei ole vastu võetud, sest seda ei ole ratifitseerinud piisavalt palju osariike, et see saaks põhiseaduse osaks.
Ajalooline taust
1789. aasta muudatusettepanekud koostati selleks, et täpsustada ja täiendavalt reguleerida riigi põhiseadusest tulenevaid õigusi ja toimimist. Konkreetne "kongressi jaotuse" ettepanek oli mõeldud selleks, et viia sisse kindel ja etteaimatav reegel, kuidas jagada saadikukohti osariikide vahel, tuginedes igakümnendale rahvaloendusele. Selle ettepaneku põhieesmärk oli vähendada kongressi suvalisust esindajate arvu määramisel ja tagada korduv, nüütil põhinev arvutus.
Sisu ja võimalik mõju
Muudatusettepanek sisaldas detailset meetodit, mille järgi pärast iga kümneaastast rahvaloendust arvutatakse, kui palju esindajaid peaks iga osariik saama. See oleks asetanud esindajatekoja suuruse ja osariikide esinduste jaotuse põhiseaduslikult kindlaks määratud matemaatika alusele, mitte üksnes kongressi õigusaktile. Praktikas oleks selline muudatus vähendanud kongressile kuuluvaid otsustusruume ja teinud esindatuse muutused automaatsemaks.
Oluline on märkida, et selle muudatusettepaneku mittesaatmine ei jätnud esindatuse küsimust reguleerimata: kongress on ajapikku vastavaid seadusi vastu võtnud ja Ühendriikide põhiseaduse muudatused — eriti 1868. aasta 14. muudatus — mõjutasid arvestuse põhimõtteid, näiteks nõudes, et esindajate jaotamisel arvestatakse kogu elanike arvu (mis kaotas varasema kolme viiendiku arvestuse tähenduse). Kaasaegne tööjaotus põhineb seadustel ja arvutusmeetoditel, millest tähtsaim on alates 1941. aastast kasutuses oleva "Method of Equal Proportions". Lisaks on 1911. aasta seadusega riiklikult fikseeritud esindajatekoja suuruseks 435 liiget (välja arvatud ajutised kõrvalekalded, nt Alaska ja Hawaii lisamisel).
Praegune staatus
Kuna kongress ei seadnud selle ratifitseerimiseks tähtaega, on kongressi jaotuse muudatusettepanek tehniliselt veel osariikide menetluses. Selle muudatuse vastuvõtmiseks on nüüd vaja veel 27 riigi ratifitseerimist. Teine 1789. aasta muudatusettepanek ("teine artikkel") algsest 12-st ratifitseeriti lõpuks 1992. aastal. Sellest sai kahekümne seitsmes muudatusettepanek.
Miks see on oluline tänapäeval?
- See ettepanek tutvustas mõtet, et esindajatekoja suurus võiks olla põhiseaduslikult reguleeritud ja automaatselt muutuv vastavalt rahvastikuandmetele, vähendades poliitilist manipuleerimist.
- Kuigi see konkreetne muudatusettepanek ei saanud vajalikku ratifitseerimist, on apportionment ehk saadikukohtade jagamine jäänud oluliseks demokraatia küsimuseks, mis mõjutab esindatust, hääleõiguste kaalu osariikide vahel ja poliitilist võimu jaotust.
- Tehniliselt võib ettepaneku vormi ja idee uuesti esile tuua, kuna see on endiselt menetluses — muudetud ajalooline dokument, mis näitab, kuidas asutajate põlvkond püüdis lahendada esindatuse praktilisi probleeme.
Kui lugeja soovib uurida täpsemalt muudatusettepaneku algset sõnastust, ratifitseerimisajalugu või tänaseid apportionment’i meetodeid, pakub õigusajaloo kirjandus ning Ameerika Ühendriikide Kongressi ja rahvaloenduse ametite arhiivid põhjalikku materjali ja allikaid.
Tekst
Pärast põhiseaduse esimeses artiklis nõutavat esimest loendust on üks esindaja iga kolmekümne tuhande inimese kohta, kuni arv ulatub sajani, pärast mida kongress reguleerib proportsiooni nii, et ei oleks vähem kui sada esindajat ega vähem kui üks esindaja iga neljakümne tuhande inimese kohta, kuni esindajate arv ulatub kahesajani; pärast seda reguleerib kongress proportsiooni nii, et ei oleks vähem kui kakssada esindajat ega rohkem kui üks esindaja iga viiekümne tuhande inimese kohta.
Taust
"Ideaalne" kohtade arv esindajatekojas on olnud vaidluste teemaks riigi asutamisest alates. Põhiseaduse 1787. aasta konvendi delegaadid määrasid esindatuse suhtarvuks ühe esindaja iga 40 000 inimese kohta. George Washingtoni ettepanekul muudeti suhe 1:30 000-le. See oli ainus kord, kui Washington avaldas arvamust konvendi ajal arutatud tegelike küsimuste kohta.
James Madison väitis föderalistis nr 55, et esindajatekoja suurus peab tasakaalustama selle organi võimet õigusloomeks ja vajadust, et seadusandjad oleksid piisavalt lähedased rahvale, et mõista nende kohalikke olusid, et selliste esindajate sotsiaalne klass oleks piisavalt madal, et nad tunneksid kaasa rahvamassi tunnetele, ja et nende võim oleks piisavalt lahjendatud, et piirata nende kuritarvitusi avaliku usalduse ja huvide suhtes.
"... esiteks, et nii väike arv esindajaid on ebaturvaline avalike huvide hoidja; teiseks, et nad ei tunne piisavalt oma arvukate valijate kohalikke olusid; kolmandaks, et nad on võetud sellest kodanike klassist, kes kõige vähem sümpatiseerib rahva massi tunnetega ja kõige tõenäolisemalt püüab püsivalt tõsta väheste arvu paljude mahajäämise arvelt;...".
Anti-föderalistid, kes olid põhiseaduse ratifitseerimise vastu, märkisid, et dokumendis ei ole midagi, mis tagaks, et House'i kohtade arv esindab jätkuvalt väikseid valimisringkondi, kui osariikide üldine elanikkond kasvab. Nad kartsid, et aja jooksul, kui suurus jääb suhteliselt väikeseks ja ringkonnad muutuvad suuremaks, võivad valimise kindlustada vaid tuntud isikud, kelle maine ulatub laiale geograafilisele alale. Samuti kardeti, et kongressi liikmetel ei ole selle tulemusel piisavalt sümpaatiat ja sidet oma ringkonna tavainimestega.
See mure oli ilmne eri riikide ratifitseerimiskonventides, kus mitmed riigid taotlesid konkreetselt muudatusettepanekut, et tagada esindajatekoja minimaalne suurus. Virginia ratifitseerimisresolutsioonis tehti ettepanek,
Üks esindaja iga kolmekümne tuhande inimese kohta vastavalt põhiseaduses nimetatud loendusele või rahvaloendusele, kuni esindajate koguarv ulatub kahesaja inimeseni; pärast seda jätkatakse või suurendatakse seda arvu vastavalt kongressi korraldusele põhiseaduses sätestatud põhimõtetele, jaotades iga osariigi esindajad aeg-ajalt suurema rahvaarvu järgi, kui rahvaarv suureneb [sic].
Anti-föderalist Melancton Smith teatas New Yorgi ratifitseerimiskongressil, et,
Kindlasti peaksime põhiseaduses fikseerima need asjad, mis on vabaduse jaoks olulised. Kui miski kuulub selle kirjelduse alla, siis on see seadusandja arv.
Föderalistid, kes toetasid põhiseaduse ratifitseerimist, rahustasid ratifitseerimise vastaseid, nõustudes, et uus valitsus peaks kohe tegelema föderalistide vastaste muredega ja kaaluma põhiseaduse muutmist. Kindlustus, et neid küsimusi käsitletakse esimeses kongressis, oli uue valitsemisvormi ratifitseerimiseks hädavajalik.
Õigusloome ja ratifitseerimise ajalugu
Muudatusettepanek, millega kehtestati valem esindajatekoja sobiva suuruse ja esindajate asjakohase jaotuse määramiseks osariikide vahel, oli üks mitmest põhiseaduse muudatusettepanekust, mille esitas esimesena 8. juunil 1789. aastal esindajat James Madison Virginiast. Madisoni esialgne kavatsus oli järgmine,
I artikli 2. jao3. punktist jäetakse välja järgmised sõnad: "Esindajate arv ei tohi ületada ühte iga kolmekümne tuhande kohta, kuid igas osariigis peab olema vähemalt üks esindaja, ja kuni sellise loenduse tegemiseni;" ja selle asemele lisatakse järgmised sõnad: "Esindajate arv ei tohi ületada ühte iga kolmekümne tuhande kohta, kuid igas osariigis peab olema vähemalt üks esindaja, ja kuni sellise loenduse tegemiseni: "Pärast esimest tegelikku loendust on üks esindaja iga kolmekümne tuhande kohta, kuni arv ulatub-, mille järel kongress reguleerib proportsiooni nii, et arv ei ole kunagi väiksem kui- ega suurem kui-, kuid igal osariigil on pärast esimest loendust vähemalt kaks esindajat; ja enne seda".
See ja muud Madisoni ettepanekud edastati komiteele, kuhu kuulus üks esindaja igast osariigist. Pärast komisjonist väljumist arutas täiskogu seda küsimust ja võttis 24. augustil 1789 selle ja kuusteist muud muudatusettepanekut vastu. Järgmisena läksid ettepanekud senati, kes tegi 26 sisulist muudatust. 9. septembril 1789 kiitis senat heaks kaheteistkümnest muudatusettepanekust koosneva koondpaketi. Selles muudatusettepanekus muudeti jaotuse valemit, mida tuli järgida, kui esindajatekoja liikmete arv jõudis 100ni.
Ajal, mil see saadeti ratifitseerimiseks osariikidele, oleks kümne osariigi poolthäälega see muudatus jõustunud. See arv tõusis üheteistkümnele 4. märtsil 1791, kui Vermont liitus liiduga. 1791. aasta lõpuks jäi muudatusettepanekust puudu vaid üks osariik. Kuid kui Kentucky sai 1. juunil 1792 osariigi staatuse, tõusis see arv kaheteistkümneni ja kuigi Kentucky ratifitseeris muudatusettepaneku samal suvel (koos teiste üheteistkümne muudatusettepanekuga), jäi sellest üks osariik puudu. Pärast seda ei ratifitseerinud ükski teine osariik seda muudatust. Põhiseaduse osaks saamiseks on vaja veel 27 ratifitseerimist.
Eugene Martin LaVergne, endine advokaat, väidab, et on leidnud tõendeid, et kogu kavandatav õiguste deklaratsioon, sealhulgas see muudatusettepanek, ratifitseeriti Connecticutis 1790. aastal. Seega oleks Kentucky 1792. aasta ratifitseerimisest piisanud, et muudatus oleks täitnud põhiseaduse osaks saamise nõude. LaVergne'i sõnul ei edastatud Connecticuti ratifitseerimist siiski kunagi kongressile tegutsemiseks. LaVergne väitis seda punkti kohtuprotsessis mitme föderaalametniku vastu, kuid kohtuasi jäeti rahuldamata. Ameerika Ühendriikide kolmanda ringkonna apellatsioonikohus kinnitas kaebuse rahuldamata jätmise lühidalt per curiam, millega lõpetati kohtuasi.
Seotud leheküljed
- Ameerika Ühendriikide põhiseaduse muudatuste loetelu
- Neljateistkümnes muudatusettepanek, 2. jagu (millega muudeti artikli I, 2. jagu, 3. klauslit, mida üldiselt tuntakse kolme viiendiku kompromissi nime all).
- Ameerika Ühendriikide kongressi jaotamine
- 1792. aasta jaotamise seadus
- 1911. aasta jaotamise seadus
- 1929. aasta ümberjaotamise seadus
Küsimused ja vastused
Küsimus: Mis on kongressi jaotuse muudatus?
V: Kongressi jaotuse muudatusettepanek on Ameerika Ühendriikide põhiseaduse muudatusettepanek, millega kehtestataks valem, mille alusel määratakse pärast iga põhiseaduse kohaselt nõutavat kümnenda aasta tagust rahvaloendust kindlaks esindajatekoja suurus.
K: Millal kongress selle heaks kiitis?
V: Kongress kiitis selle heaks 25. septembril 1789. aastal.
K: Mitu osariiki peab selle ratifitseerima, et see saaks põhiseaduse osaks?
V: Selle peavad ratifitseerima veel 27 riiki, et see saaks põhiseaduse osaks.
K: Mis juhtus ühe teise 1789. aasta kaheteistkümnest muudatusettepanekust?
V: Üks neist, tuntud kui teine artikkel, ratifitseeriti lõpuks 1992. aastal ja sai tuntuks kahekümne seitsmenda muudatusettepanekuna.
K: Kas kongress määras selle muudatuse ratifitseerimiseks tähtaja?
V: Ei, kongress ei seadnud selle ratifitseerimiseks tähtaega, seega on see tehniliselt ikka veel osariikide menetluses.
K: Mitu artiklit saadeti kokku riikide seadusandjatele ratifitseerimiseks? V: Riikide seadusandjatele saadeti ratifitseerimiseks kaksteist "muutmisartiklit".
Otsige