Kongressi jaotuse muutmine

Tekst

Pärast põhiseaduse esimeses artiklis nõutavat esimest loendust on üks esindaja iga kolmekümne tuhande inimese kohta, kuni arv ulatub sajani, pärast mida kongress reguleerib proportsiooni nii, et ei oleks vähem kui sada esindajat ega vähem kui üks esindaja iga neljakümne tuhande inimese kohta, kuni esindajate arv ulatub kahesajani; pärast seda reguleerib kongress proportsiooni nii, et ei oleks vähem kui kakssada esindajat ega rohkem kui üks esindaja iga viiekümne tuhande inimese kohta.

Taust

"Ideaalne" kohtade arv esindajatekojas on olnud vaidluste teemaks riigi asutamisest alates. Põhiseaduse 1787. aasta konvendi delegaadid määrasid esindatuse suhtarvuks ühe esindaja iga 40 000 inimese kohta. George Washingtoni ettepanekul muudeti suhe 1:30 000-le. See oli ainus kord, kui Washington avaldas arvamust konvendi ajal arutatud tegelike küsimuste kohta.

James Madison väitis föderalistis nr 55, et esindajatekoja suurus peab tasakaalustama selle organi võimet õigusloomeks ja vajadust, et seadusandjad oleksid piisavalt lähedased rahvale, et mõista nende kohalikke olusid, et selliste esindajate sotsiaalne klass oleks piisavalt madal, et nad tunneksid kaasa rahvamassi tunnetele, ja et nende võim oleks piisavalt lahjendatud, et piirata nende kuritarvitusi avaliku usalduse ja huvide suhtes.

"... esiteks, et nii väike arv esindajaid on ebaturvaline avalike huvide hoidja; teiseks, et nad ei tunne piisavalt oma arvukate valijate kohalikke olusid; kolmandaks, et nad on võetud sellest kodanike klassist, kes kõige vähem sümpatiseerib rahva massi tunnetega ja kõige tõenäolisemalt püüab püsivalt tõsta väheste arvu paljude mahajäämise arvelt;...".

Anti-föderalistid, kes olid põhiseaduse ratifitseerimise vastu, märkisid, et dokumendis ei ole midagi, mis tagaks, et House'i kohtade arv esindab jätkuvalt väikseid valimisringkondi, kui osariikide üldine elanikkond kasvab. Nad kartsid, et aja jooksul, kui suurus jääb suhteliselt väikeseks ja ringkonnad muutuvad suuremaks, võivad valimise kindlustada vaid tuntud isikud, kelle maine ulatub laiale geograafilisele alale. Samuti kardeti, et kongressi liikmetel ei ole selle tulemusel piisavalt sümpaatiat ja sidet oma ringkonna tavainimestega.

See mure oli ilmne eri riikide ratifitseerimiskonventides, kus mitmed riigid taotlesid konkreetselt muudatusettepanekut, et tagada esindajatekoja minimaalne suurus. Virginia ratifitseerimisresolutsioonis tehti ettepanek,

Üks esindaja iga kolmekümne tuhande inimese kohta vastavalt põhiseaduses nimetatud loendusele või rahvaloendusele, kuni esindajate koguarv ulatub kahesaja inimeseni; pärast seda jätkatakse või suurendatakse seda arvu vastavalt kongressi korraldusele põhiseaduses sätestatud põhimõtetele, jaotades iga osariigi esindajad aeg-ajalt suurema rahvaarvu järgi, kui rahvaarv suureneb [sic].

Anti-föderalist Melancton Smith teatas New Yorgi ratifitseerimiskongressil, et,

Kindlasti peaksime põhiseaduses fikseerima need asjad, mis on vabaduse jaoks olulised. Kui miski kuulub selle kirjelduse alla, siis on see seadusandja arv.

Föderalistid, kes toetasid põhiseaduse ratifitseerimist, rahustasid ratifitseerimise vastaseid, nõustudes, et uus valitsus peaks kohe tegelema föderalistide vastaste muredega ja kaaluma põhiseaduse muutmist. Kindlustus, et neid küsimusi käsitletakse esimeses kongressis, oli uue valitsemisvormi ratifitseerimiseks hädavajalik.

Õigusloome ja ratifitseerimise ajalugu

Muudatusettepanek, millega kehtestati valem esindajatekoja sobiva suuruse ja esindajate asjakohase jaotuse määramiseks osariikide vahel, oli üks mitmest põhiseaduse muudatusettepanekust, mille esitas esimesena 8. juunil 1789. aastal esindajat James Madison Virginiast. Madisoni esialgne kavatsus oli järgmine,

I artikli 2. jao3. punktist jäetakse välja järgmised sõnad: "Esindajate arv ei tohi ületada ühte iga kolmekümne tuhande kohta, kuid igas osariigis peab olema vähemalt üks esindaja, ja kuni sellise loenduse tegemiseni;" ja selle asemele lisatakse järgmised sõnad: "Esindajate arv ei tohi ületada ühte iga kolmekümne tuhande kohta, kuid igas osariigis peab olema vähemalt üks esindaja, ja kuni sellise loenduse tegemiseni: "Pärast esimest tegelikku loendust on üks esindaja iga kolmekümne tuhande kohta, kuni arv ulatub-, mille järel kongress reguleerib proportsiooni nii, et arv ei ole kunagi väiksem kui- ega suurem kui-, kuid igal osariigil on pärast esimest loendust vähemalt kaks esindajat; ja enne seda".

See ja muud Madisoni ettepanekud edastati komiteele, kuhu kuulus üks esindaja igast osariigist. Pärast komisjonist väljumist arutas täiskogu seda küsimust ja võttis 24. augustil 1789 selle ja kuusteist muud muudatusettepanekut vastu. Järgmisena läksid ettepanekud senati, kes tegi 26 sisulist muudatust. 9. septembril 1789 kiitis senat heaks kaheteistkümnest muudatusettepanekust koosneva koondpaketi. Selles muudatusettepanekus muudeti jaotuse valemit, mida tuli järgida, kui esindajatekoja liikmete arv jõudis 100ni.

Ajal, mil see saadeti ratifitseerimiseks osariikidele, oleks kümne osariigi poolthäälega see muudatus jõustunud. See arv tõusis üheteistkümnele 4. märtsil 1791, kui Vermont liitus liiduga. 1791. aasta lõpuks jäi muudatusettepanekust puudu vaid üks osariik. Kuid kui Kentucky sai 1. juunil 1792 osariigi staatuse, tõusis see arv kaheteistkümneni ja kuigi Kentucky ratifitseeris muudatusettepaneku samal suvel (koos teiste üheteistkümne muudatusettepanekuga), jäi sellest üks osariik puudu. Pärast seda ei ratifitseerinud ükski teine osariik seda muudatust. Põhiseaduse osaks saamiseks on vaja veel 27 ratifitseerimist.

Eugene Martin LaVergne, endine advokaat, väidab, et on leidnud tõendeid, et kogu kavandatav õiguste deklaratsioon, sealhulgas see muudatusettepanek, ratifitseeriti Connecticutis 1790. aastal. Seega oleks Kentucky 1792. aasta ratifitseerimisest piisanud, et muudatus oleks täitnud põhiseaduse osaks saamise nõude. LaVergne'i sõnul ei edastatud Connecticuti ratifitseerimist siiski kunagi kongressile tegutsemiseks. LaVergne väitis seda punkti kohtuprotsessis mitme föderaalametniku vastu, kuid kohtuasi jäeti rahuldamata. Ameerika Ühendriikide kolmanda ringkonna apellatsioonikohus kinnitas kaebuse rahuldamata jätmise lühidalt per curiam, millega lõpetati kohtuasi.

Seotud leheküljed

• Ameerika Ühendriikide põhiseaduse muudatuste loetelu
• Neljateistkümnes muudatusettepanek, 2. jagu (millega muudeti artikli I, 2. jagu, 3. klauslit, mida üldiselt tuntakse kolme viiendiku kompromissi nime all).
• Ameerika Ühendriikide kongressi jaotamine
• 1792. aasta jaotamise seadus
• 1911. aasta jaotamise seadus
• 1929. aasta ümberjaotamise seadus