Küünikud (Cynici): antiikne filosoofiasuund, põhimõtted ja ajalugu
Avasta Küünikud — antiikne filosoofiasuund: põhimõtted, elustiil, Diogenes ja Antisthenes ning mõju stoismile ja Rooma ühiskonnale.
Küünikud (kreeka keeles Κυνικοί, ladina keeles Cynici) olid oluline filosoofide rühm, kes kuulusid antiikaja küünilise koolkonna juurde. Nende filosoofia õpetas, et elu eesmärk on elada vooruslikus kooskõlas loodusega. See tähendas kõigi tavapäraste soovide tagasilükkamist: rikkuse, võimu, tervise ja kuulsuse järele pürgimine asendati lihtsa, omandivaba eluga. Voorus (arete) oli nende jaoks ainus tõeline hüve; kõik muu oli ebaoluline või eksitav. Inimesed on arutlevad olendid, seega võisid nad saavutada õnne range harjutamise ja inimesele loomuliku eluviisi abil. Nad uskusid, et maailm kuulub kõigile võrdselt ja et kannatusi põhjustavad valed hinnangud selle kohta, mis on väärtuslik, ning ühiskonda ümbritsevad väärtusetud kombed ja konventsioonid. Paljud neist mõtetest imendusid hiljem stoismi.
Põhimõtted ja praktika
Küünikute õpetuse keskseks ideeks oli eluviis, mis rõhutas iseseisvust, tagasihoidlikkust ja selget eristust loomulikust ning kunstlikust vajadusest. Peamised põhimõtted olid:
- Voorus kui ainus hüve – ainult vooruslik käitumine on tõeliselt hea; materiaalne rikkus ega sotsiaalne positsioon ei anna tõelist õnne.
- Elu kooskõlas loodusega – see mõiste tähendas elamist vastavalt inimesele omastele vajadustele ja mõistuse juhistele, mitte ühiskondlikele harjumustele või soovidele, mis ei ole vajalikud.
- Autarkeia ehk eneseküllasus – sõltumatuse saavutamine väheste asjadega, et vaba olla häirimisest ja hirmust kaotada.
- Anaideia ehk häbematuse ja sotsiaalsete hirmude ületamine – Küünikud tegid sageli provokatiivseid tegusid (näiteks avalikuis käitumine, ebatavaliselt riietumine), et näidata ühiskondlikke hüvesid ja normide alusetust.
- Kriitika hüvesüsteemile – nad avaldasid irooniat ja satiiri, paljastades, kuidas inimesed ekslikult hindavad väärilisi väärtusi.
Ajalooline taust ja tuntud esindajad
Esimene filosoof, kes neid teemasid visandas, oli Antisthenes, kes oli Sokratese õpilane 5. sajandi lõpus eKr. Antisthenes rõhutas vooruse praktilist õppetööd ja isiklikku distsipliini. Talle järgnes Diogenes Sinoopest, kes elas Ateena tänavatel vannis (või suure härrasmehe anumat meenutavas mahutis), viis küünilisuse loogiliselt äärmuseni ja teda hakati pidama küünilise filosoofi arhetüübiks. Diogenes on tuntud teravate ülesastumiste ja provokatsioonide poolest — näiteks otsiti teiste kohta paljastavaid käitumisnorme, et näidata hüve tõelist olemust.
Talle järgnes Teba Krates, kes kinkis suure varanduse, et elada Ateenas küünilises vaesuses. Kratesi koolkond püüdis praktikasse viia Antisthenese teooriaid ning kujundas küünilise liikumise argielulisi vorme. Küünikute ideed levisid koos keiserliku Rooma tõusuga 1. sajandil ning küünikuid võis leida kerjates ja jutlustades kõikjal impeeriumi linnades. Lõplikult kadus see 5. sajandi lõpus, kuigi paljud selle askeetlikud ja retoorilised ideed võeti üle varakristlaste poolt.
Mõju ja pärand
Küünilises liikumises peitunud kriitiline suhtumine ühiskondlikesse normidesse ja rõhk isiklikule voorusele mõjutas oluliselt hilisemaid koolkondi, eriti stoitsismi, mis võttis üle mõne samaealise moraalifilosoofia põhielemendi, kuid kujundas neist süsteemsema ja vähem provokatiivse filosoofia. Samuti võib leida paralleele varakristlikus askeetlikus mõttelaadis, kus keeldumine maailmalikust rikkusest ja keskendumine vaimsele eluviisile olid olulised.
Tänapäeva kontekstis kõlab küünikute eelistus lihtsa ja sõltumatu eluviisi poolest kaasa minimalistlike ja kriitiliste eluhoiakute ideedega: nad kutsuvad üles hindama väärtusi kriitiliselt ning vaatama, kas ühiskondlikud normid ja isiklikud soovid toetavad tõelist heaolu.
Kuigi paljud antiikse küünilisuse konkreetsed vormid olid provokatiivsed ja kohati skandaalsed, jääb nende põhiõpetus — et õnn sõltub ennekõike sisemisest voorusest ja vabadusest sotsiaalsetest kunstlikest vajadustest — antiikse moraalifilosoofia oluliseks osaks.
Tundmatu küünilise filosoofi kuju Kapitooliumi muuseumist Roomas. See kuju on Rooma-aegne koopia varasemast, 3. sajandist eKr pärit kreeka kuju. Rull tema paremas käes on 18. sajandi restaureeritud.
Küsimused ja vastused
K: Kes olid küünikud?
V: Küünikud olid tähtis filosoofide rühm antiikajast pärit küünilise koolkonna esindajad.
K: Milline oli nende filosoofia?
V: Nende filosoofia õpetas, et elu eesmärk on elada vooruslikku elu kooskõlas loodusega, mis tähendas kõigi rikkuse, võimu, tervise ja kuulsuse ihade tagasilükkamist ning kõigest omandist vaba elu.
K: Kuidas nad uskusid, et inimesed võivad saavutada õnne?
V: Nad uskusid, et inimesed võivad saavutada õnne range treeningu ja inimesele loomuliku eluviisi abil.
K: Mida nad arvasid maailma kohta?
V: Nad arvasid, et maailm kuulub kõigile võrdselt ja et kannatusi põhjustavad valed hinnangud selle kohta, mis on väärtuslik, ning ühiskonda ümbritsevad väärtusetud kombed ja konventsioonid.
K: Kes need teemad esimesena välja tõi?
V: Antisthenes esitas need teemad esimesena; ta oli Sokratese õpilane 5. sajandi lõpus eKr.
K: Keda peetakse arhetüüpseks küüniliseks filosoofiks? V: Diogenes Sinopei arhetüüpseks küüniliseks filosoofiks peetakse Diogenest; ta elas Ateena tänavatel vanni, viis küünilisuse oma loogilise äärmuseni.
K: Millal levis küünilisus?
V: Küünism levis koos keiserliku Rooma tõusuga 1. sajandil ning küünikuid võis leida kerjates ja jutlustades kõikjal impeeriumi linnades.
Otsige