Deinosuchus — hiiglaslik kriidiaegne väljasurev alligaatori sugulane

Deinosuchus — hiiglaslik kriidiaegne alligaatori sugulane: kuni 12 m pikk tippkiskja Põhja-Ameerikas, fossiilid, võimeline röövima dinosauruseid, merikilpkonni ja kalu.

Deinosuchus on alligaatori väljasurev sugulane, kes elas 80–73 miljonit aastat tagasi ülemisel kriidiajal (kriidiaeg). See hiiglaslik krokodillilaadne roomaja oli Põhja-Ameerika üheks olulisemaks kaupmehikaks ja tippkiskjaks oma ökosüsteemides.

Avastused ja taksonoomia

Esimesed jäänused leiti Põhja-Carolinast juba 1850. aastatel, kuid perekond sai ametliku nime ja kirjelduse alles 1909. aastal (perekond). Algsed leiud olid killustunud ja ebatäielikud, mistõttu kirjeldused on aja jooksul täienenud. 1940. aastatel ja hiljem koguti rohkem fragmente, kuid üks varajane kolju rekonstruktsioon Ameerika Loodusmuuseumis osutus mõjukaks, kuid teatud detailides ebatäpsuseks.

Deinosuchuse taksonoomia on olnud mitmete arutelude teema: leidude põhjal eristatakse idapopulatsioone ja läänepoolsed vorme, ning Deinosuchus liikide eristamine on jätkuv teaduslik protsess. Mõned autorid on kirjeldanud eraldiseisvaid liike, kuid konsensus puudub ja arutelud taksonoomia üle kestavad.

Suurus ja anatoomia

Deinosuchus oli palju suurem kui ükski tänapäeva krokodill või alligaator: pikkus võis ulatuda kuni umbes 12 m-ni ja kaaluda kuni ligikaudu 8,5 tonni (9,4 lühikest tonni). Väliselt sarnanes ta siiski tänapäevastele krokodillidele ja alligaatoritele — kere oli madal, saba lihaseline ja jäsemed suhteliselt lühikesed.

Tema kolju oli võimas ja hambad olid suured ning tugevad, kohandatud luude purustamiseks ja jämedama saagi pealetungimiseks. Tal olid seljal paksud ja kanged luised plaadid (osteodermid), mis pakkusid kaitset ja andsid kehale iseloomuliku reljeefi. Hambad ei olnud teravad nagu puurimiseks kohandunud lihasööjate oma, vaid pigem paksud ja koonused, sobides purustamiseks (kohandatud hambad).

Eluviis ja toitumine

Deinosuchus oli ilmselt varitsuslik tippkiskja, kes ootas saaki veepiiril või vees ja ründas ootamatutel hetkedel. Ta võis kiskuda suuri dinosauruseid, seda nii noorte kui ka mõnikord täiskasvanud isendite puhul (sellele viitavad mõnel luul leitud hammustuse jäljed ja hammaste kahjustused). Lisaks dinosaurustele toitus Deinosuchus tõenäoliselt ka merikilpkonnadest, kaladest ja muudest vee- ning maismaasaakidest, olles ökoloogiliselt mitmekülgne.

Suured purustamiseks kohandatud hambad ja tugev lõualuu viitavad sellele, et Deinosuchus võis rakendada hammaste ja lõualuu kombinatsiooni, et murda saagi luid ja karpe ning viia alla jämedamad ohvrid. Tema eluviis sarnanes moodsate suurte krokodillide omaga, kuid suuruse tõttu oli ta võimeline haarama palju suuremaid saake.

Levik ja elupaik

Deinosuchuse fossiile on leitud kümnest USA osariigist ja Mehhiko põhjaosast. Ta elas mõlemal pool Lääne-Soome mereteed (tuntud rahvusvaheliselt kui Western Interior Seaway) ning asustas Põhja-Ameerika idaosa rannikualasid ja lääne pool ka sise- ja rannikualasid, kus olid laiad madalaveelised alad, suured jõed ja lahed.

Idapopulatsioonid olid arvatavasti palju arvukamad, kuid läänepoolses elupaigas võisid üksikud isendid saavutada suuremat suurust. Arvamused selle kohta, kas need kohalikud erinevused peegeldavad eri liike või lihtsalt geograafilist varieeruvust, on endiselt lahkarvamusel (liiki puudutav diskussioon).

Kasv, eluiga ja paleobioloogia

Ühe uuringu kohaselt võis Deinosuchus elada kuni umbes 50 aastat. Tema kasvumustrid näivad sarnased tänapäevaste krokodillidega — algne kiire kasv nooruse ajal ning kasv jätkus aeglasemalt täiskasvanueas, kuid periood, mille jooksul ta kasvas suureks, oli märkimisväärselt pikem kui paljudel tänapäevastel krokodillidel. Selline pikk ja jätkuv kasv võimaldas saavutada hiiglaslikke mõõtmeid.

Fossiilid, uurimine ja väljapanekud

Varasemate fragmentaarsete leidude tõttu on Deinosuchuse rekonstruktsioonid aja jooksul paranenud koos uute koljumaterjalide ja täiendavate luude avastamisega. Tänapäeval leidub Deinosuchuse fragmente mitmetes muuseumikogudes ning see on publiku seas populaarne eksponaat, sest tuletab meelde, et krokodillitaolised roomajad olid kriidiajastikul Põhja-Ameerikas olulised kiskjad.

Kuigi paljud üksikasjad tema bioloogiast ja täpsest käitumisest jäävad teadmata, annavad hammastest, koljust ja luumurdudest järeldused palju infot tema toitmisstrateegia ja ökoloogilise rolli kohta. Uued leiud võivad tulevikus selgitada ka liigilist mitmekesisust ja geograafilist jaotust täpsemalt.

Oluline kokkuvõte

• Suurus: kuni ~12 m ja kuni ~8,5 t, oluliselt suurem kui tänapäevased krokodillid.
• Toitumine: varitsuslik tippkiskja — dinosaurused, merikilpkonnad, kalad jm.
• Levik: mitmed Põhja-Ameerika leiukohad (kümme USA osariiki ja Põhja-Mehhiko).
• Uuringud: taksonoomia ja liigiline jaotus on aktiivse teadustöö teema; paleontoloogilised leiud täiustavad pidevalt meie arusaama.

Deinosuchus jääb üheks tähelepanuväärsemaks kriidiaegseks krokodillilaadseks kiskjaks — tema kombineeritud suurus, tugev lõualuu ja laialdane levik teevad temast Põhja-Ameerika muistse rannikumaastiku mõjuka liidri.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Deinosuchus?

K: Millal see esmakordselt avastati?

K: Kui suur oli Deinosuchus?

K: Kust on leitud fossiile?

K: Kas ta oli ühel pool mereteed sagedamini levinud kui teisel?

Otsing