Dementia praecox: määratlus, ajalugu ja seos skisofreeniaga

Dementia praecox oli ajalooline term, mida esimesena kasutas Bénédict Augustin Morel 1860. aastal, kirjeldamaks noores eas algavat ja sotsiaalselt taanduva patsiendi seisundit, kellel ilmusid dementsuse-sarnased muutused. Moreli kirjelduses oli teismelise taoline haigestumine oluline, sest dementsus oli tol ajal üldiselt seotud vanemaealistega. Termin väljendas arusaama, et tegu on progresseeruva vaimse allakäiguga.

Ajalooline taust ja Emil Kraepelin

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses töötasid psühhiaatriad välja erinevaid klassifikatsioone. Saksa psühhiaater Emil Kraepelin populariseeris termina dementia praecox ja eristas seda haigust maniakaal-depressiivsest ehk tänapäeval tuntud bipolaarse häire kategooriast. Kraepelin rõhutas, et dementia praecox kipub kulgema krooniliselt ja progresseeruvana, ilma selgete remissioonideta, samas kui bipolaarse häire korral võivad esineda selgelt piiritletud episoodid ja taastumine episoodi vahel.

Eugen Bleuler ja skisofreeniaks ümbernimetamine

1911. aastal vaatas Eugen Bleuler terminit ja nähtust kriitiliselt ning pakkus välja uue mõiste — skisofreenia. Bleuler tõi esile, et haiguse kulg ei pruugi olla alati hävitavalt dementsuse sarnane ja et sümptomid võivad olla mitmekesised: mõttekildumine, afektiivne lünk, autismilaadsed tõmbumised ja loosening of associations ehk mõtete ja kõne lõtvumine. Seega asendas skisofreenia terminoloogiliselt dementia praecoxi, rõhutades pigem lõhestatust psüühikas kui vältimatut intellektuaalset langust. Sõna skisofreenia hakkas laiemalt levima 1920. aastatel ja edaspidi on see säilinud kaasaegsetes diagnostilistes süsteemides (ICD, DSM) kuigi kriteeriumid on täpsustunud.

Mida dementia praecox tegelikult tähendas — ja miks see oli eksitav

• Dementsus vs skisofreenia: mõiste dementia praecox vihjas, et tegu on noores eas algava dementsusega. Tänapäevane teadmine näitab, et kuigi skisofreeniaga võivad kaasneda kognitiivsed häired, ei ole see sama mis Alzheimeri-tüüpi dementsus ega tingimata progresseeru sama viisi.
• Prognosid erinevad: osa patsiente taastub osaliselt või elab stabiilse seisundiga aastaid, eriti kui sümptomid on ägedad ja algus hilisem või kui esineb tugev premorbide funktsioneerimise tase.

Tänapäevane arusaam: sümptomid, põhjused ja ravi

Kaasaegne psühhiaatria ei kasuta enam terminit dementia praecox, kuid tuntud on järgmised seosed ja faktid:

• Sümptomid: skisofreeniaga seostatakse tihti positiivseid sümptomeid (hallutsinatsioonid, luulud), negatiivseid sümptomeid (motivatsiooni- ja emotsioonilangus, sotsiaalne taandumine) ja kognitiivseid häireid (tähelepanu, mälu, töömälu ja probleemide lahendamise raskused).
• Põhjused: peetakse mitmefaktoriliseks — geneetiline ettekalduvus, neuroarengu eripärad, neurotransmitterite tasakaalu muutused (nt dopamiini hüpotees), keskkonna- ja sotsiaalsed tegurid ning stressiroll avastamisel.
• Ravi: kaasaegne ravi hõlmab antipsühhootikumide kasutamist ägedate positiivsete sümptomite leevendamiseks, psühhosotsiaalseid sekkumisi (terapia, rehabilitatsioon, töötoetus), pereteraapiat ja haridust stigma vähendamiseks. Varajane sekkumine ja jätkuv tugi parandavad pikaajalist funktsioneerimist.

Erinevus bipolaarse häirega

Kraepelini ajal püüti dementia praecox eristada maniakaal-depressiivsest haigusest sellepärast, et bipolaarse häire puhul on iseloomulik episoodiline kulg ja vaheline taastumine. Tänapäeval teatakse, et eristamine põhineb sümptomite profiilil (nt meeleolu- vs psühhootilised sümptomid), ajaloos ja käitumises, ning mõnikord võib kliniinis olla raske eristada—seetõttu kasutatakse tihti pikaajalist jälgimist ja standardiseeritud diagnostilisi meetodeid.

Prognoos ja ühiskondlik mõju

Skisofreenia kliiniline kulg võib olla väga erinev. Hea prognoosi soodustavad tegurid on hilisem algus, äge ehk plahvatuslik algus, tugev premorbide toime ja afektiivsete sümptomite esinemine. Halbadeks prognoositeguriteks on varajane algus, pikaajaline krooniline kulg ja tugev sotsiaalne isolatsioon. Haigusega kaasneb sageli stigma, mistõttu on oluline ühiskondlik teavitustöö ja patsientide toetamine.

Kokkuvõte

Dementia praecox oli ajalooline termin, mis peegeldas varajast arusaama noores eas algavast psüühikahäirest kui vältimatust intellektuaalsest langusest. Hilisemad teoreetilised ja kliinilised tööd, eriti Eugen Bleuleri töö, viisid selle mõiste asendamiseni terminiga skisofreenia, mis annab kaasaegsemas käsitluses täpsema ja mitmekülgsema pildi haigusest. Tänapäeval käsitletakse skisofreeniat kui kompleksset neuropsühhiaatrilist seisundit, mille ravi ja toetamine põhinevad medikamentoossel ning psühhosotsiaalsel lähenemisel.

Küsimused ja vastused

K: Millal ja kelle poolt kasutati esimest korda mõistet "Dementia praecox"?

K: Milline oli teismeliste seisund, mis inspireeris Morelit kasutama terminit "Dementia praecox"?

K: Millist vaimuhaigust esineb enamasti vanadel inimestel?

K: Millise vaimuhaiguse vastandas Emil Kraepelin "Dementia praecoxile"?

K: Kas bipolaarse häirega inimestel esineb normaalseid episoode?

K: Kas "Dementia praecox'i" inimestel esineb episoode, mille ajal nad tunduvad normaalsed?

K: Millist terminit kasutas Eugen Bleuler "Dementia praecoxi" kirjeldamiseks?

Otsing