DSM-IV: psüühikahäirete diagnostika ja klassifikatsioon — ülevaade

Ülevaade DSM-IV-ist: psüühikahäirete diagnostika ja klassifikatsioon — koodid, kategooriad, DSM‑IV-TR muudatused ja mõju tänapäevasele diagnoosimisele.

DSM-IV on psüühikahäirete diagnostilise ja statistilise käsiraamatu (DSM) neljas versioon, mis avaldati 1994. aastal. DSM-i koostab Ameerika Psühhiaatriaühing (APA). Varem kasutati väljaannete eristamiseks rooma numbreid (DSM-I, DSM-II, DSM-III, DSM-IV), kuid hilisemates muudatustes ja väljaannetes on kasutusele võetud araabia numbrid (näiteks 5.1, 5.2 jne). Pärast DSM-IV esialgset avaldamist tegid autorid käsiraamatusse täiendusi ja parandusi: viimast redaktsiooni kutsutakse ametlikult DSM-IV-TR (TR = Text Revision), mis ilmus 2000. aastal.

DSM-is loetletakse kõik seisundid, mida APA ametlikult vaimuhaiguseks nimetab. Need seisundid jaotatakse erinevatesse kategooriatesse (näiteks psühhootilised häired, meeleoluhäired, ärevushäired, isiksushäired, sõltuvushäired jpm). Igale diagnoosile on määratud kood — number või numbrite ja tähtede kombinatsioon — mis aitab ühtlustada andmete vahetust, uurimistööd ja tervishoiuarvete vormistamist.

Mis teavet DSM-IV diagnooside juures leidub?

Koos seisundi nimetuse ja koodiga annab DSM-IV ka detailsema info, näiteks:

1. Haiguse sümptomid.
2. Diagnostilised kriteeriumid: nõuded, mis peavad olema täidetud enne haiguse diagnoosimist.
3. Diferentsiaaldiagnoos: teised seisundid, millel on sarnased sümptomid ja mida tuleb enne lõpliku diagnoosi püstitamist välistada.
4. Diagnostilised kaalutlused: lisateave seisundi kohta (nt vanuseline esinemine, sooline esinemine, võimalikud põhjustajad, kaasuvad meditsiinilised seisundid).

DSM-IV struktuur ja multiteljelisus

DSM-IV kasutas viieteljelist (multiaxial) süsteemi, mis aitas diagnoosi kirjeldusele lisada konteksti ja üldist toimivust. Teljed olid:

• Telg I: kliinilised häired (nt depressioon, ärevushäired, skizoafektiivsed häired).
• Telg II: isiksushäired ja vaimupuue (intellektuaalne puue).
• Telg III: üldised meditsiinilised seisundid, mis võivad mõjutada psüühikat.
• Telg IV: psühhosotsiaalsed ja keskkonnaalased probleemid (nt töökaotus, suhteraskused).
• Telg V: Global Assessment of Functioning (GAF) — üldise toimivuse hinnang.

See multitelgeline lähenemine aitas kliinikutel ja uurijatel eristada eri tasandeid ja tuua esile kaasnevad probleemid. DSM-5, mis ilmus 2013. aastal, loobus multiaxial süsteemist ja sidus teabe rohkem ühe diagnoosi kirjelduse juurde.

Kellele DSM-IV on mõeldud ja milleks seda kasutatakse?

DSM-IV on suunatud eelkõige psühhiaatritele, kliinilistele psühholoogidele, perearstidele ja muudele vaimse tervise spetsialistidele. Seda kasutatakse ka teadus- ja epidemioloogilistes uuringutes ning sageli mõnes juriidilises või kindlustuslikus kontekstis, kus on vaja formaalset diagnoosi. Diagnoosikoodid aitavad tervishoiuteenuste eest tasumist ja statistilist aruandlust.

Tähtsamad omadused ja diagnostilised printsiibid

• Diagnostilised kriteeriumid on sageli kirjeldatud punktide (kriteerium A, B, C jms) ja ajakriteeriumiga (nt sümptomid kestavad vähemalt 6 nädalat).
• DSM-IV rõhutas sümptomite kestust, intensiivsust ja mõju igapäevaelule ning sisaldas ka eranditingimusi (nt sümptomid ei tohi olla paremalt seletatavad ainete tarvitamise või muu meditsiinilise seisundiga).
• Paljud diagnoosid sisaldasid ka spetsiifilisi esinemismustreid (nt episoodide sagedus, kroonilisus, ägenemised ja remissioonid) ja raskusastme määranguid.

Muudatused ajas ja kriitika

DSM-i loetelu ja kirjeldused on ajas muutunud: iga uus versioon lisab või eemaldab tingimusi ning kohandab kriteeriume vastavalt teadusuuringutele ja kliinilisele kogemusele. Näiteks varasemates väljaannetes olnud seisundite hulgas oli ka homoseksuaalsus, mis on tänapäeval eemaldatud ja nähtud mittehaigusena — selle eemaldamine toimus juba varem, kuid näitab DSM-i ajaloolist arengut ja ühiskondlikku mõju.

DSM-IV sai kiidusõnu selle praktilise kasutatavuse ja diagnostilise ühtlustamise eest, kuid on ka mitmeid kritiseeritud aspekte:

• Tsentristlik või kultuuriline kallutatus — mõned kriteeriumid võivad kehvasti sobida teistes kultuurikontekstides.
• Kategooriline lähenemine — haigusi kirjeldatakse kui olemas/puudub, mis ei kajasta alati sümptomi spektrit või mõõdetavat raskusastet.
• Medikaliseerimine — kriitikute sõnul võivad mõned normaalsed elu raskused saada meditsiinilise diagnoosi.
• Huvide konfliktid ja farmaatsiatööstuse mõju — diskussioon selle üle, kuidas ravimifirmade huvid võivad mõjutada diagnostilisi definitsioone ja ravisoovitusi.

Suhe rahvusvaheliste klassifikatsioonidega

DSM-IV püüdis olla kooskõlas Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni (ICD) koodidega, kuna mitmes riigis kasutatakse ICD-koode ravimite hüvitamiseks ja statistika koostamiseks. Samas on DSM ja ICD oma struktuurilt ja mõningate diagnoosikriteeriumide poolest erinevad.

Oluline märkus ja hetkeseis

Kuigi DSM-IV oli pikkade aastate jooksul laialt kasutatud ja mõjutanud psüühikahäirete diagnostikat, asendati see ametlikult DSM-5-ga 2013. aastal. DSM-IV-i kriteeriumid ja teljelised kirjeldused on siiski jätkuvalt olulised ajaloolise ülevaate, mõnede pikaajaliste uuringute ja teatud õiguslike või kindlustuslike dokumentide kontekstis.

DSM-IV on olnud oluline samm vaimse tervise diagnostika ühtlustamisel, kuid lähenemine ei ole viga- ega puudusteta. Diagnostika on alati kombinatsioon objektiivsest hindamisest, kliinilisest hinnangust ja kontekstuaalsest teadmisest — hea kliiniline praktika kasutab DSM-i kui ühte tööriista, mitte kõike määravat tõde.

Küsimused ja vastused

K: Mis on DSM-IV?

K: Kuidas on DSMi erinevad versioonid nummerdatud?

K: Mida tähendab TR seoses DSM-IV-ga?

K: Millist teavet sisaldab iga DSM-is loetletud seisund?

K: Kuidas on varasemates DSMides loetletud seisundid aja jooksul muutunud?

K: Kas homoseksuaalsus on kunagi mõnes DSMi väljaandes loetletud vaimuhaigustena?

Otsing