Dissotsiatiivne identiteedihäire (DID) on psüühikahäire, mida varem nimetati mitmekordse isiksusehäireks (MPD). See seisund on loetletud vaimse tervise diagnoosimise käsiraamatus DSM IV (ja kajastub ka uuemates diagnostilistes juhendites). DID kuulub dissotsiatiivsete häirete alla ning tema kohta on palju arutlusi ja vastuolusid — uuringud ja kliinilised vaatlused ei ole kõiki küsimusi lõplikult lahendanud.

Sümptomid

DID iseloomustavad peamiselt järgmised tunnused:

  • Kahe või enama selgelt eristuva identiteedi või isiksuseseisundi olemasolu. Need „identiteedid“ võivad erineda nime, ealise käitumise, mälestuste, eelistuste või isegi häältoonide ja kehakeele poolest.
  • Ärilised mälulüngad või korduvad perioodid, mil inimene ei mäleta olulisi isiklikke andmeid, sündmusi või oskusi — oluliselt rohkem kui tavaline unustus. See hõlmab nii lühemaid kui pikemaid amneesiaepisoode.
  • Dissotsiatiivsed sümptomid võivad ilmneda koos tugevate meeleolumuutuste, ärevuse, depressiooni, isiksusehäire tunnustega ja enesevigastamise või enesetapumõtetega.
  • Mõnel inimesel esinevad ka depersonaliseerumise ja derealiseerumise episoodid (tundmatus iseenda või välise maailma suhtes), kuid need võivad kuuluda ka eraldi dissotsiatiivsetesse häiretesse.

Lisaks kirjeldavad paljud patsiendid väliselt „seansse“, kus erinevad identiteedid kontrollivad käitumist või mille käigus tekivad muutused eelistustes, oskustes ja meenutustes. Sümptomid võivad olla väga erineva raskusega ja sagedusega.

Põhjused ja riskitegurid

Peamine riskitegur DID-i tekkeks on varajane ja korduv trauma, eriti lapsepõlve raske emotsionaalne, füüsiline või seksuaalne väärkohtlemine ning püsiv hooletusse jätmine. Dissotsiatsioon on sageli kohanemisstrateegia — laps „lahutab“ raskeid kogemusi oma teadlikust mälust, et tulla toime talumatute tunnetega.

Muud võimalikud mõjutajad:

  • Varased kaotus- või hülgamiskogemused
  • Intensiivne stress ja pikaajaline väärkohtlemine
  • Bioloogilised ja neuroloogilised tegurid, mis muudavad stressi ja mälu töötlemist
  • Teatud keskkonna- ja kultuurilised mõjutused, mis võivad mõjutada sümptomite väljendumist

Täpne tekkemehhanism ei ole täielikult selge ja valdav teooria rõhutab traumapõhist selgitust koos psühholoogiliste ning mõningatel juhtudel bioloogiliste mõjutajatega.

Diagnoos

DID-i diagnoos põhineb põhjalikul kliinilisel intervjuul, anamneesi kogumisel ja sümptomite vaatlusel. Arstid ja psühholoogid peavad esmalt välistama sümptomeid põhjustavad muud tegurid:

  • meditsiinilised seisundid (nt teatud neuroloogilised haigused)
  • retseptiravimite või narkootikumide mõju — näiteks kui sümptomid on põhjustatud narkootikumidest või ravimireaktsioonidest
  • meditsiinilised haigused või ainevahetushäired (haigused), mis võivad sarnaseid mäluhäireid või käitumismuutusi tekitada
  • teesklemine või võltsimine tähelepanu või materiaalse kasu saamise eesmärgil (malingering)
  • laste puhul tuleb eristada ka kujuteldavate sõprade mängimist ja normaalset arengulist käitumist

Diagnostilised vahendid võivad hõlmata struktureeritud küsitlusi, psühholoogilisi teste ja mõnikord neuroloogilisi uuringuid. Paljudel DID-patsientidel esineb ka kaasnevaid psüühikahäireid, mis muudab diagnoosi keerukamaks.

Erinevused ja kaasuvad häired

DID-i tuleb eristada teistest dissotsiatiivsetest häiretest (näiteks depersonaliseerumine-derealiseerumine), posttraumaatilisest stressihäirest (PTSD), teistest isiksushäiretest ja neuroloogilistest häiretest, sh ajutalitluse kahjustustega seotud seisunditest. Kõrge on ka kaasnevuse tase: sageli diagnoositakse samaaegselt sümptomeid nagu depressioon, ärevushäired, PTSD ja ainekasutus.

Ravi ja juhtimine

Teraapia on peamine ravimeetod. Raskusastmest ja patsiendi vajadustest sõltuvalt kasutatakse erinevaid lähenemisi:

  • Traumafookustatud psühhoteraapia: pikaajaline, faasipõhine ravi, mis algab ohutuse ja stabiliseerimisega, jätkub traumamälestuste töötlemisega ja lõppeesmärgiks on identiteediosade integreerimine või parema koostöö saavutamine identiteediosade vahel.
  • Kognitiiv-käitumuslik teraapia (CBT) ja muud tugiteraapiad võivad aidata ärevuse, depressiooni ja enesevigastamise vähendamisel.
  • EMDR (silmade liikumisega desensibiliseerimine ja ümbertöötlus) võib mõnel juhul aidata traumamälu töötlemisel.
  • Ravimid ei ravi DID-i ennast, kuid neid kasutatakse sageli kaasuvate sümptomite (nt depressioon, ärevus, unehäired) leevendamiseks.
  • Hüpnoos ja sugestioon võivad mõnedel juhtudel olla kasulikud, kuid neid kasutatakse ettevaatlikult, sest valesti juhitud hüpnoos võib sümptomeid halvendada.
  • Kiireloomulistes olukordades (nt enesevigastamise risk) võib olla vajalik lühiajaline haiglaravi või intensiivne turvaplaan.

Prognoos ja paranemisvõimalused

Prognoos on individuaalne. Paljudel inimestel, kes saavad pikaajalist ja spetsialiseeritud ravi, on sümptomite vähenemine ja elukvaliteedi paranemine võimalik. Varajane sekkumine, turvaline ravikeskkond ja traumaajalugu arvestav teraapia parandavad prognoosi. Samas võivad mõnedel inimestel sümptomid püsida või kulgeda kroniliselt, eriti kui trauma jätkub või ravi ei toimu.

Millal otsida abi

Otsi professionaalset abi, kui:

  • on korduvad mälulüngad või „aegude“ vahetumine, mis mõjutavad igapäevaelu, tööd või suhteid,
  • kogu elu on seotud traumaatiliste meenutuste, enesevigastamise või enesetapumõtetega,
  • perekond või lähedased märgivad sageli märgatavaid isiksuse- või käitumismuutusi.

Psühhiaater või traumaspetsialist saab alustada hindamist ja suunata sobivasse raviprogrammi. Lähedaste toetamine, psühhoharidus ja turvastrateegiad on samuti olulised.

Kokkuvõte

Dissotsiatiivne identiteedihäire on keeruline ja sageli traumaga seotud seisund, mille puhul inimene kogeb mitmeid eristatavaid identiteete ja olulisi mälulünki. Täpne diagnoos nõuab hoolikat uurimist, et välistada meditsiinilised ja ainega seotud põhjused ning teesklemine. Ravi keskendub traumapõhisele psühhoteraapiale, kaasuvate sümptomite ravimisel ning patsiendi turvalisuse ja toimetuse parandamisel.