Dissotsiatiivne identiteedihäire (DID): sümptomid, põhjused ja diagnoos
Dissotsiatiivne identiteedihäire (DID): sümptomid, põhjused ja diagnoos — kuidas ära tunda mälukaod, mitmed identiteedid, diagnostika ning ravivõimalused ja toe leidmine.
Dissotsiatiivne identiteedihäire (DID) on psüühikahäire, mida varem nimetati mitmekordse isiksusehäireks (MPD). See seisund on loetletud vaimse tervise diagnoosimise käsiraamatus DSM IV (ja kajastub ka uuemates diagnostilistes juhendites). DID kuulub dissotsiatiivsete häirete alla ning tema kohta on palju arutlusi ja vastuolusid — uuringud ja kliinilised vaatlused ei ole kõiki küsimusi lõplikult lahendanud.
Sümptomid
DID iseloomustavad peamiselt järgmised tunnused:
- Kahe või enama selgelt eristuva identiteedi või isiksuseseisundi olemasolu. Need „identiteedid“ võivad erineda nime, ealise käitumise, mälestuste, eelistuste või isegi häältoonide ja kehakeele poolest.
- Ärilised mälulüngad või korduvad perioodid, mil inimene ei mäleta olulisi isiklikke andmeid, sündmusi või oskusi — oluliselt rohkem kui tavaline unustus. See hõlmab nii lühemaid kui pikemaid amneesiaepisoode.
- Dissotsiatiivsed sümptomid võivad ilmneda koos tugevate meeleolumuutuste, ärevuse, depressiooni, isiksusehäire tunnustega ja enesevigastamise või enesetapumõtetega.
- Mõnel inimesel esinevad ka depersonaliseerumise ja derealiseerumise episoodid (tundmatus iseenda või välise maailma suhtes), kuid need võivad kuuluda ka eraldi dissotsiatiivsetesse häiretesse.
Lisaks kirjeldavad paljud patsiendid väliselt „seansse“, kus erinevad identiteedid kontrollivad käitumist või mille käigus tekivad muutused eelistustes, oskustes ja meenutustes. Sümptomid võivad olla väga erineva raskusega ja sagedusega.
Põhjused ja riskitegurid
Peamine riskitegur DID-i tekkeks on varajane ja korduv trauma, eriti lapsepõlve raske emotsionaalne, füüsiline või seksuaalne väärkohtlemine ning püsiv hooletusse jätmine. Dissotsiatsioon on sageli kohanemisstrateegia — laps „lahutab“ raskeid kogemusi oma teadlikust mälust, et tulla toime talumatute tunnetega.
Muud võimalikud mõjutajad:
- Varased kaotus- või hülgamiskogemused
- Intensiivne stress ja pikaajaline väärkohtlemine
- Bioloogilised ja neuroloogilised tegurid, mis muudavad stressi ja mälu töötlemist
- Teatud keskkonna- ja kultuurilised mõjutused, mis võivad mõjutada sümptomite väljendumist
Täpne tekkemehhanism ei ole täielikult selge ja valdav teooria rõhutab traumapõhist selgitust koos psühholoogiliste ning mõningatel juhtudel bioloogiliste mõjutajatega.
Diagnoos
DID-i diagnoos põhineb põhjalikul kliinilisel intervjuul, anamneesi kogumisel ja sümptomite vaatlusel. Arstid ja psühholoogid peavad esmalt välistama sümptomeid põhjustavad muud tegurid:
- meditsiinilised seisundid (nt teatud neuroloogilised haigused)
- retseptiravimite või narkootikumide mõju — näiteks kui sümptomid on põhjustatud narkootikumidest või ravimireaktsioonidest
- meditsiinilised haigused või ainevahetushäired (haigused), mis võivad sarnaseid mäluhäireid või käitumismuutusi tekitada
- teesklemine või võltsimine tähelepanu või materiaalse kasu saamise eesmärgil (malingering)
- laste puhul tuleb eristada ka kujuteldavate sõprade mängimist ja normaalset arengulist käitumist
Diagnostilised vahendid võivad hõlmata struktureeritud küsitlusi, psühholoogilisi teste ja mõnikord neuroloogilisi uuringuid. Paljudel DID-patsientidel esineb ka kaasnevaid psüühikahäireid, mis muudab diagnoosi keerukamaks.
Erinevused ja kaasuvad häired
DID-i tuleb eristada teistest dissotsiatiivsetest häiretest (näiteks depersonaliseerumine-derealiseerumine), posttraumaatilisest stressihäirest (PTSD), teistest isiksushäiretest ja neuroloogilistest häiretest, sh ajutalitluse kahjustustega seotud seisunditest. Kõrge on ka kaasnevuse tase: sageli diagnoositakse samaaegselt sümptomeid nagu depressioon, ärevushäired, PTSD ja ainekasutus.
Ravi ja juhtimine
Teraapia on peamine ravimeetod. Raskusastmest ja patsiendi vajadustest sõltuvalt kasutatakse erinevaid lähenemisi:
- Traumafookustatud psühhoteraapia: pikaajaline, faasipõhine ravi, mis algab ohutuse ja stabiliseerimisega, jätkub traumamälestuste töötlemisega ja lõppeesmärgiks on identiteediosade integreerimine või parema koostöö saavutamine identiteediosade vahel.
- Kognitiiv-käitumuslik teraapia (CBT) ja muud tugiteraapiad võivad aidata ärevuse, depressiooni ja enesevigastamise vähendamisel.
- EMDR (silmade liikumisega desensibiliseerimine ja ümbertöötlus) võib mõnel juhul aidata traumamälu töötlemisel.
- Ravimid ei ravi DID-i ennast, kuid neid kasutatakse sageli kaasuvate sümptomite (nt depressioon, ärevus, unehäired) leevendamiseks.
- Hüpnoos ja sugestioon võivad mõnedel juhtudel olla kasulikud, kuid neid kasutatakse ettevaatlikult, sest valesti juhitud hüpnoos võib sümptomeid halvendada.
- Kiireloomulistes olukordades (nt enesevigastamise risk) võib olla vajalik lühiajaline haiglaravi või intensiivne turvaplaan.
Prognoos ja paranemisvõimalused
Prognoos on individuaalne. Paljudel inimestel, kes saavad pikaajalist ja spetsialiseeritud ravi, on sümptomite vähenemine ja elukvaliteedi paranemine võimalik. Varajane sekkumine, turvaline ravikeskkond ja traumaajalugu arvestav teraapia parandavad prognoosi. Samas võivad mõnedel inimestel sümptomid püsida või kulgeda kroniliselt, eriti kui trauma jätkub või ravi ei toimu.
Millal otsida abi
Otsi professionaalset abi, kui:
- on korduvad mälulüngad või „aegude“ vahetumine, mis mõjutavad igapäevaelu, tööd või suhteid,
- kogu elu on seotud traumaatiliste meenutuste, enesevigastamise või enesetapumõtetega,
- perekond või lähedased märgivad sageli märgatavaid isiksuse- või käitumismuutusi.
Psühhiaater või traumaspetsialist saab alustada hindamist ja suunata sobivasse raviprogrammi. Lähedaste toetamine, psühhoharidus ja turvastrateegiad on samuti olulised.
Kokkuvõte
Dissotsiatiivne identiteedihäire on keeruline ja sageli traumaga seotud seisund, mille puhul inimene kogeb mitmeid eristatavaid identiteete ja olulisi mälulünki. Täpne diagnoos nõuab hoolikat uurimist, et välistada meditsiinilised ja ainega seotud põhjused ning teesklemine. Ravi keskendub traumapõhisele psühhoteraapiale, kaasuvate sümptomite ravimisel ning patsiendi turvalisuse ja toimetuse parandamisel.
Definitsioonid
DSM IV kasutab DID-ist rääkides mõisteid "identiteet", "isiksuseseisundid" ja "alternatiivsed identiteedid" ning teised inimesed kasutavad sama asja all mõistet "alterid". Need sõnad võivad olla segadust tekitavad, kuna kõik ei kasuta sama määratlust. Spetsialistid ei ole kokku leppinud isiksuse konkreetses määratluses; ka teisi mõisteid, sealhulgas dissotsiatsioon ja amneesia, võivad erinevad spetsialistid erinevalt määratleda. DID-ist rääkides tähendab see, et kui öelda, et keegi muudab isiksust või muutub, et isik räägib ja käitub erinevalt ning reageerib tavaliselt teistsugusele nimele.
Dissotsiatsioon on sümptom. Enamik inimesi kogeb tavalist dissotsiatsiooni, mille puhul nad lõpetavad tähelepanu pööramise sellele, mis toimub nende ümber. DID-ga inimestel on patoloogiline dissotsiatsioon, mis on palju tõsisem. Sellega kaasnevad mälu- ja tähelepanuprobleemid, mis raskendavad inimestel töötamist, poes käimist ja suhteid teiste inimestega. Igaüks võib dissotsieeruda, kuid mõned inimesed võivad seda teha palju kergemini ja äärmuseni, mis võib olla ebatervislik. Mõned arstid arvavad, et trauma põhjustab dissotsiatsiooni, mida on näha selliste häirete puhul nagu DID.
Märgid ja sümptomid
DSM-IV kohaselt on DID sümptomiteks "kahe või enama erineva identiteedi või isiksuseseisundi olemasolu" (mida sageli nimetatakse "alteriteks"), samuti selliste asjade unustamine, mida inimesed tavaliselt ei unusta. Samuti ei saa sümptomeid põhjustada narkootikumid või tavaline lapsepõlvemäng. Inimesed võivad teatada, et neil on palju teisendeid või ainult paar. Enamikul DID-diagnoosiga inimestel on vähem kui kümme, kuigi mõned on öelnud, et neil on mitu tuhat. DID-diagnoosiga inimesel ei saa diagnoosida muud dissotsiatiivset häiret. Kuna DID-ga inimesed kuulevad erinevate alterite hääli, võidakse seda segi ajada skisofreeniaga. Need kaks probleemi on siiski väga erinevad ja arstid saavad tavaliselt õigete küsimuste abil kindlaks teha, kas patsiendil on DID või skisofreenia. DID diagnoositakse alati selle järgi, mida patsiendid oma arstidele räägivad ja mida arst arvab, et see tähendab. Ei ole olemas objektiivseid teste, mille puhul kasutatakse verd või masinaid, mis võiksid öelda, kas kellelgi on DID. Kuigi inimesed on püüdnud diagnoosida ja uurida DIDi meditsiinilise pildistamise või aju skaneerimise abil.
Diagnoos
DSM kasutab DID diagnoosimiseks järgmisi kriteeriume:
- Vähemalt kaks "erinevat identiteeti", mis vaheldumisi kontrollivad käitumist
- Võimetus meenutada "olulist isiklikku teavet on liiga suur", et seda saaks omistada "tavalisele unustusele".
- Ükski eespool nimetatutest ei ole tingitud aine otsesest füsioloogilisest mõjust või üldisest tervislikust seisundist.
Rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon-10 (ICD-10) kasutab dissotsiatiivse identiteedihäire asemel terminit "mitmekordne isiksusehäire". See klassifitseerib DID jaotises F44.8 "Muud dissotsiatiivsed [teisendus]häired".
Põhjustab
On kaks peamist ideed selle kohta, mis põhjustab DID-i, kuid selle üle, kumb neist on õige, valitseb endiselt lahkarvamus. Traumamudeli kohaselt on DID põhjustatud vanemate või perekonna poolt, kes kuritarvitavad või jätavad oma lapsed hooletusse. Mõned neist lastest eitavad väärkohtlemist või teesklevad, et see toimub kellegi teisega, ja sellest saab lõpuks teistsugune identiteet või alter. Enamik DIDiga diagnoositud inimesi ütleb, et nad mäletavad, et nende vanemad või teised hooldajad on neid lapsena kuritarvitanud. Kui neilt küsitakse nende lapsepõlve kohta, ütlevad DIDiga patsiendid suurema tõenäosusega, et neid on kuritarvitatud või hooletusse jäetud kui inimesi, kellel on mõni muu diagnoos. Siiski vaidlustatakse mõte, et DID areneb välja lapsepõlves, sest lapsepõlvemälestused ei ole väga usaldusväärsed ja ei ole selge, kas väärkohtlemine tegelikult toimus. Kuigi DID on diagnoositud lastel, on põhjust arvata, et diagnoos on tingitud pigem vanemate ja arstide kui väärkohtlemise mõjust. Lapsepõlves esineva DID kohta ei ole piisavalt häid teaduslikke tõendeid, et olla kindel, et DID on tegelikult põhjustatud väärkohtlemisest või millestki muust.
DID iatrogeense või sotsiokognitiivse mudeli (SCM) kohaselt tekib DID psühhoteraapia käigus, kui terapeut loob valemälestusi ja patsient veendub, et tal on mitu isiksust. Mõnel patsiendil võib sellistes tingimustes tõenäolisemalt tekkida DID, sest nad on loomulikult tõenäolisemalt nõus, et nende terapeudil on DID suhtes õigus. SCMi toetajad arvavad ka, et patsiendid on näinud DIDi filmides ja raamatutes ning see näitab neile, kuidas DIDiga inimesed peaksid käituma, mis muudab nende käitumist kergemini, kui nad peaksid olema uus alter. Nad ütlevad ka, et DSMi kriteeriumid on ebaselged, mistõttu on raske kokku leppida, kas patsiendil on DID või mõni muu diagnoos.
Keskmine seisukoht ütleb, et trauma võib muuta seda, kuidas aju mäletab asju, mis muudab lihtsamaks mäletada asju, mida tegelikult ei juhtunud. Samuti on väidetud, et varajane trauma võib muuta lapsed tõenäolisemalt kasutama oma kujutlusvõimet, et teeselda, et väärkohtlemist või muid valusaid olukordi ei toimu, ja kui nad vanemas eas teraapiasse satuvad, on terapeutidel lihtsam neid veenda, et neil on DID.
Ravi
Ei ole olemas ühtegi ravimeetodit, mille toimimine oleks teaduslikult tõestatud. Enamik terapeute, kes ravivad DIDiga patsiente, kasutavad mitmeid erinevaid lähenemisviise. Teraapia kestab tavaliselt mitu aastat ja ei toimi alati. Mõned terapeudid püüavad teisendeid vähendada või kõrvaldada, nii et patsiendil oleks ainult üks isiksus, teised aga mitte. ISSTD soovitab kõigepealt parandada patsiendi võimet tulla toime sümptomitega ja elada normaalsemat elu, seejärel püüda tegeleda traumaatiliste mälestustega. Viimane samm on kõigi identiteetide ühendamine, et patsient saaks juurdepääsu kõikidele oma mälestustele.
Prognoos
Mõnikord paranevad DIDiga patsiendid ilma igasuguse abita, kuid see ei ole tavaline. Patsientidel, kellel on rohkem diagnoose kui ainult DID, võtab paranemine sageli kauem aega.
Epidemioloogia
Puuduvad suuremahulised uuringud, et teada saada, kui levinud on DID. ISSTD ütleb, et DID esineb 1-3% üldpopulatsioonis ja 1-5% patsientide rühmades haiglates. DID on naistel sagedasem kui meestel, kuid see võib olla tingitud sellest, et DIDiga mehed saadetakse haiglate asemel vanglasse. DIDiga diagnoositud inimeste arv kasvas umbes 200 inimeselt 1970. aastal umbes 20 000 inimeseni 1990. aastatel. Vastavalt ISSTD-le on see tingitud sellest, et arstidel ei olnud piisavalt koolitust ega kogemusi DID-i äratundmiseks. Selle asemel diagnoosisid nad inimestel depressiooni, PTSD või piiritletud isiksusehäire. SCMi toetajad ütlevad, et diagnooside arvu suurenemine tulenes sellest, et väike arv arste diagnoosis suure hulga inimesi ja et suur hulk terapeute hakkas kasutama selliseid psühhoteraapia liike, mis panid inimesi arvama, et neil on DID.
Ajalugu ja kultuur
Enne 1900. aastat arvati, et DID-i põhjustavad vaimud või kummitused, kes kontrollivad inimeste käitumist. Esimest DID juhtumit kirjeldas meditsiinis 1646. aastal Šveitsi arst Paracelsus. DID oli kuni 1970. aastateni väga haruldane. Aastatel 1980-1990 kasvas meditsiinis teatatud juhtumite arv umbes 200-st üle 20 000-ni. 1994. aastal avaldati DSMi 4. väljaanne, milles nimetus muudeti "multiple personality disorder" (mitmekordse isiksuse häire) asemel "dissotsiatiivseks identiteedihäireks" (dissociative identity disorder). DSM muutis ka DIDi diagnoosimise viisi. Samal perioodil kirjutati DID kohta palju teadusartikleid, kuigi pärast 1995. aastat vähenes igal aastal avaldatud artiklite arv. Tänapäeval on DID-i kohta vähe uuringuid.
Kuigi DID on väga haruldane, on palju raamatuid, näidendeid ja filme DID-ga inimestest. Robert Louis Stevenson avaldas 1886. aastal lühikese raamatu "Dr. Jekylli ja Mr. Hyde'i kummaline juhtum", mis oli väga populaarne. Hiljem arvati, et Dr. Jekyll ja Mr. Hyde on näited DID-ga inimestest. The Three Faces Of Eve oli 1957. aastal tehtud film DID-ga naisest. Sybil, populaarne raamat DID-ga naisest, ilmus 1973. aastal. Sellest tehti film 1976. aastal ja teist korda 2007. aastal. 2001. aastal Ameerika ja Kanada psühhiaatrite seas läbi viidud uuringus leiti, et DID diagnoosimise suhtes valitses palju lahkarvamusi ja skeptilisust ning et diagnoos põhineb piisavalt heal teaduslikul tasemel.
Raamat "Dr. Jekylli ja hr Hyde'i kummaline juhtum" rääkis kellestki, kellel oli "lõhestunud isiksus", ja hiljem sai sellest lugu, mida inimesed seostasid DIDiga.
DID õigussüsteemis
Ka juristid ja arstid, kes töötavad seadusega, peavad DID-i väga vastuoluliseks. Alates 1990. aastatest on DID kohtutes üha enam levinud. Inimesed on püüdnud vältida vanglasse sattumist selliste kuritegude eest nagu mõrv ja sarivägistamine, väites, et neil on DID, ning juristid ja kohtunikud on mures inimeste pärast, kes teesklevad, et neil on DID, et vältida vanglasse sattumist. Esimest korda juhtus see 1976. aastal ja sellest ajast alates on enamik inimesi, kes on toime pannud kuriteo, väites, et see oli DID tõttu, sattunud vangi.
Küsimused ja vastused
K: Mis on dissotsiatiivne identiteedihäire (DID)?
V: Dissotsiatiivne identiteedihäire (DID) on psüühikahäire, mille puhul inimene näitab kahte või enamat "identiteeti" või "isiksuse seisundit" ja käitub erinevalt sõltuvalt sellest, milline identiteet on kontrolli all.
K: Kuidas nimetati varem DID-i?
V: Varem nimetati DID-i mitme isiksuse häireks (MPD).
K: Kus on DID loetletud vaimse tervise diagnooside käsiraamatus?
V: DID on loetletud vaimse tervise diagnoosimise käsiraamatus DSM IV.
K: Miks on DID üks kõige vastuolulisemaid psüühikahäireid?
V: DID on üks kõige vastuolulisemaid psüühikahäireid, sest inimesed ei ole ühel meelel selle põhjuste osas.
K: Millised on DID peamised sümptomid?
V: DID peamised sümptomid on see, et inimene näitab kahte või enamat "identiteeti" või "isiksuseseisundit" ja unustab olulisi, isiklikke asju, mida inimesed tavaliselt ei unusta.
K: Millistel asjaoludel ei diagnoosita inimesel DID-i?
V: Isikul ei diagnoosita DID-i, kui sümptomid on põhjustatud narkootikumidest, haigusest või (laste puhul) kujuteldavate sõpradega mängimise teesklemisest.
K: Milliseid muid häireid diagnoositakse enamikul DIDiga patsientidel?
V: Enamikul DIDiga patsientidest diagnoositakse ka teisi psüühikahäireid.
Otsige