Dissotsiatiivne identiteedihäire

Definitsioonid

DSM IV kasutab DID-ist rääkides mõisteid "identiteet", "isiksuseseisundid" ja "alternatiivsed identiteedid" ning teised inimesed kasutavad sama asja all mõistet "alterid". Need sõnad võivad olla segadust tekitavad, kuna kõik ei kasuta sama määratlust. Spetsialistid ei ole kokku leppinud isiksuse konkreetses määratluses; ka teisi mõisteid, sealhulgas dissotsiatsioon ja amneesia, võivad erinevad spetsialistid erinevalt määratleda. DID-ist rääkides tähendab see, et kui öelda, et keegi muudab isiksust või muutub, et isik räägib ja käitub erinevalt ning reageerib tavaliselt teistsugusele nimele.

Dissotsiatsioon on sümptom. Enamik inimesi kogeb tavalist dissotsiatsiooni, mille puhul nad lõpetavad tähelepanu pööramise sellele, mis toimub nende ümber. DID-ga inimestel on patoloogiline dissotsiatsioon, mis on palju tõsisem. Sellega kaasnevad mälu- ja tähelepanuprobleemid, mis raskendavad inimestel töötamist, poes käimist ja suhteid teiste inimestega. Igaüks võib dissotsieeruda, kuid mõned inimesed võivad seda teha palju kergemini ja äärmuseni, mis võib olla ebatervislik. Mõned arstid arvavad, et trauma põhjustab dissotsiatsiooni, mida on näha selliste häirete puhul nagu DID.

Märgid ja sümptomid

DSM-IV kohaselt on DID sümptomiteks "kahe või enama erineva identiteedi või isiksuseseisundi olemasolu" (mida sageli nimetatakse "alteriteks"), samuti selliste asjade unustamine, mida inimesed tavaliselt ei unusta. Samuti ei saa sümptomeid põhjustada narkootikumid või tavaline lapsepõlvemäng. Inimesed võivad teatada, et neil on palju teisendeid või ainult paar. Enamikul DID-diagnoosiga inimestel on vähem kui kümme, kuigi mõned on öelnud, et neil on mitu tuhat. DID-diagnoosiga inimesel ei saa diagnoosida muud dissotsiatiivset häiret. Kuna DID-ga inimesed kuulevad erinevate alterite hääli, võidakse seda segi ajada skisofreeniaga. Need kaks probleemi on siiski väga erinevad ja arstid saavad tavaliselt õigete küsimuste abil kindlaks teha, kas patsiendil on DID või skisofreenia. DID diagnoositakse alati selle järgi, mida patsiendid oma arstidele räägivad ja mida arst arvab, et see tähendab. Ei ole olemas objektiivseid teste, mille puhul kasutatakse verd või masinaid, mis võiksid öelda, kas kellelgi on DID. Kuigi inimesed on püüdnud diagnoosida ja uurida DIDi meditsiinilise pildistamise või aju skaneerimise abil.

 

Diagnoos

DSM kasutab DID diagnoosimiseks järgmisi kriteeriume:

• Vähemalt kaks "erinevat identiteeti", mis vaheldumisi kontrollivad käitumist
• Võimetus meenutada "olulist isiklikku teavet on liiga suur", et seda saaks omistada "tavalisele unustusele".
• Ükski eespool nimetatutest ei ole tingitud aine otsesest füsioloogilisest mõjust või üldisest tervislikust seisundist.

Rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon-10 (ICD-10) kasutab dissotsiatiivse identiteedihäire asemel terminit "mitmekordne isiksusehäire". See klassifitseerib DID jaotises F44.8 "Muud dissotsiatiivsed [teisendus]häired".

Põhjustab

On kaks peamist ideed selle kohta, mis põhjustab DID-i, kuid selle üle, kumb neist on õige, valitseb endiselt lahkarvamus. Traumamudeli kohaselt on DID põhjustatud vanemate või perekonna poolt, kes kuritarvitavad või jätavad oma lapsed hooletusse. Mõned neist lastest eitavad väärkohtlemist või teesklevad, et see toimub kellegi teisega, ja sellest saab lõpuks teistsugune identiteet või alter. Enamik DIDiga diagnoositud inimesi ütleb, et nad mäletavad, et nende vanemad või teised hooldajad on neid lapsena kuritarvitanud. Kui neilt küsitakse nende lapsepõlve kohta, ütlevad DIDiga patsiendid suurema tõenäosusega, et neid on kuritarvitatud või hooletusse jäetud kui inimesi, kellel on mõni muu diagnoos. Siiski vaidlustatakse mõte, et DID areneb välja lapsepõlves, sest lapsepõlvemälestused ei ole väga usaldusväärsed ja ei ole selge, kas väärkohtlemine tegelikult toimus. Kuigi DID on diagnoositud lastel, on põhjust arvata, et diagnoos on tingitud pigem vanemate ja arstide kui väärkohtlemise mõjust. Lapsepõlves esineva DID kohta ei ole piisavalt häid teaduslikke tõendeid, et olla kindel, et DID on tegelikult põhjustatud väärkohtlemisest või millestki muust.

DID iatrogeense või sotsiokognitiivse mudeli (SCM) kohaselt tekib DID psühhoteraapia käigus, kui terapeut loob valemälestusi ja patsient veendub, et tal on mitu isiksust. Mõnel patsiendil võib sellistes tingimustes tõenäolisemalt tekkida DID, sest nad on loomulikult tõenäolisemalt nõus, et nende terapeudil on DID suhtes õigus. SCMi toetajad arvavad ka, et patsiendid on näinud DIDi filmides ja raamatutes ning see näitab neile, kuidas DIDiga inimesed peaksid käituma, mis muudab nende käitumist kergemini, kui nad peaksid olema uus alter. Nad ütlevad ka, et DSMi kriteeriumid on ebaselged, mistõttu on raske kokku leppida, kas patsiendil on DID või mõni muu diagnoos.

Keskmine seisukoht ütleb, et trauma võib muuta seda, kuidas aju mäletab asju, mis muudab lihtsamaks mäletada asju, mida tegelikult ei juhtunud. Samuti on väidetud, et varajane trauma võib muuta lapsed tõenäolisemalt kasutama oma kujutlusvõimet, et teeselda, et väärkohtlemist või muid valusaid olukordi ei toimu, ja kui nad vanemas eas teraapiasse satuvad, on terapeutidel lihtsam neid veenda, et neil on DID.

Ravi

Ei ole olemas ühtegi ravimeetodit, mille toimimine oleks teaduslikult tõestatud. Enamik terapeute, kes ravivad DIDiga patsiente, kasutavad mitmeid erinevaid lähenemisviise. Teraapia kestab tavaliselt mitu aastat ja ei toimi alati. Mõned terapeudid püüavad teisendeid vähendada või kõrvaldada, nii et patsiendil oleks ainult üks isiksus, teised aga mitte. ISSTD soovitab kõigepealt parandada patsiendi võimet tulla toime sümptomitega ja elada normaalsemat elu, seejärel püüda tegeleda traumaatiliste mälestustega. Viimane samm on kõigi identiteetide ühendamine, et patsient saaks juurdepääsu kõikidele oma mälestustele.

Prognoos

Mõnikord paranevad DIDiga patsiendid ilma igasuguse abita, kuid see ei ole tavaline. Patsientidel, kellel on rohkem diagnoose kui ainult DID, võtab paranemine sageli kauem aega.

Epidemioloogia

Puuduvad suuremahulised uuringud, et teada saada, kui levinud on DID. ISSTD ütleb, et DID esineb 1-3% üldpopulatsioonis ja 1-5% patsientide rühmades haiglates. DID on naistel sagedasem kui meestel, kuid see võib olla tingitud sellest, et DIDiga mehed saadetakse haiglate asemel vanglasse. DIDiga diagnoositud inimeste arv kasvas umbes 200 inimeselt 1970. aastal umbes 20 000 inimeseni 1990. aastatel. Vastavalt ISSTD-le on see tingitud sellest, et arstidel ei olnud piisavalt koolitust ega kogemusi DID-i äratundmiseks. Selle asemel diagnoosisid nad inimestel depressiooni, PTSD või piiritletud isiksusehäire. SCMi toetajad ütlevad, et diagnooside arvu suurenemine tulenes sellest, et väike arv arste diagnoosis suure hulga inimesi ja et suur hulk terapeute hakkas kasutama selliseid psühhoteraapia liike, mis panid inimesi arvama, et neil on DID.

Ajalugu ja kultuur

Enne 1900. aastat arvati, et DID-i põhjustavad vaimud või kummitused, kes kontrollivad inimeste käitumist. Esimest DID juhtumit kirjeldas meditsiinis 1646. aastal Šveitsi arst Paracelsus. DID oli kuni 1970. aastateni väga haruldane. Aastatel 1980-1990 kasvas meditsiinis teatatud juhtumite arv umbes 200-st üle 20 000-ni. 1994. aastal avaldati DSMi 4. väljaanne, milles nimetus muudeti "multiple personality disorder" (mitmekordse isiksuse häire) asemel "dissotsiatiivseks identiteedihäireks" (dissociative identity disorder). DSM muutis ka DIDi diagnoosimise viisi. Samal perioodil kirjutati DID kohta palju teadusartikleid, kuigi pärast 1995. aastat vähenes igal aastal avaldatud artiklite arv. Tänapäeval on DID-i kohta vähe uuringuid.

Kuigi DID on väga haruldane, on palju raamatuid, näidendeid ja filme DID-ga inimestest. Robert Louis Stevenson avaldas 1886. aastal lühikese raamatu "Dr. Jekylli ja Mr. Hyde'i kummaline juhtum", mis oli väga populaarne. Hiljem arvati, et Dr. Jekyll ja Mr. Hyde on näited DID-ga inimestest. The Three Faces Of Eve oli 1957. aastal tehtud film DID-ga naisest. Sybil, populaarne raamat DID-ga naisest, ilmus 1973. aastal. Sellest tehti film 1976. aastal ja teist korda 2007. aastal. 2001. aastal Ameerika ja Kanada psühhiaatrite seas läbi viidud uuringus leiti, et DID diagnoosimise suhtes valitses palju lahkarvamusi ja skeptilisust ning et diagnoos põhineb piisavalt heal teaduslikul tasemel.

Raamat "Dr. Jekylli ja hr Hyde'i kummaline juhtum" rääkis kellestki, kellel oli "lõhestunud isiksus", ja hiljem sai sellest lugu, mida inimesed seostasid DIDiga.

DID õigussüsteemis

Ka juristid ja arstid, kes töötavad seadusega, peavad DID-i väga vastuoluliseks. Alates 1990. aastatest on DID kohtutes üha enam levinud. Inimesed on püüdnud vältida vanglasse sattumist selliste kuritegude eest nagu mõrv ja sarivägistamine, väites, et neil on DID, ning juristid ja kohtunikud on mures inimeste pärast, kes teesklevad, et neil on DID, et vältida vanglasse sattumist. Esimest korda juhtus see 1976. aastal ja sellest ajast alates on enamik inimesi, kes on toime pannud kuriteo, väites, et see oli DID tõttu, sattunud vangi.