Vesilääts (angerjapuu): väike ujuv magevee taim — määratlus ja omadused
Vesilääts (angerjapuu) — väike ujuv magevee taim: määratlus, bioloogilised omadused, paljunemine ja liigid. Tutvu ka Wolffia ja teiste maailma väikseimate veetaimedega.
Angerjapuu, vesilääts või loorber on mageveekogude veetaimed, mis ujuvad vabalt veepinnal. Nad eelistavad seisvat või aeglaselt liikuvat vett ning kasvavad sageli ka märgaladel. Sarnaselt kirjeldatud taksonoomiale jagunevad nad viide suuremasse perekonda, kokku on maailmas umbes 33–38 liiki. Need liigid on levinud laialdaselt üle maailma, nii parasvöötmes kui ka troopikas.
Välimus ja ehitus
Vesiläätse taimed on erakordselt lihtsa ehitusega. Neil puudub selgelt eristatav varre- või lehesüsteem: enamik taimest moodustub väikestest ühe- kuni mõnerakulistest "tallust" ehk frondidest. Frond on tavaliselt vaid mõne raku paksune ja sisaldab sageli õhutaskuid, mis tagavad ujuvuse. Frondid võivad olla laiad ja mitmejuurega (näiteks suuremad liigid Spirodela), või väga pisikesed ja juuretut (näiteks Wolffia), mis on üldse kõige väiksemad õistaimed Maal. Värvus on enamasti erkroheline kuni kollakasroheline.
Kasv ja elukäik
Vesiläätse kasv on tihti kiire: frondid paljunevad vegetatiivselt, moodustades tütarfronde, mis seejärel eralduvad ja loovad tihedaid põimikuid veepinnal. Mõned liigid moodustavad ka talveks allapoole vajuvaid varurakke ehk turioneid, mis talvituvad põhjas ja tärkavad järgmisel kasvuperioodil tagasi. Suured laigud võivad katta veepinna tihedalt, vähendades allpool valgust ning mõjutades veekogu hapnikutaset ja teiste taimede elu.
Paljunemine
Soomes ja üle maailma paljunetakse vesiläätsi peamiselt suguvõimetult (vegetatiivselt) — see on kiire ja tõhus viis koloonia suurendamiseks. Aeg-ajalt tekivad ka vähendatud ja väga väikesed õied suguliseks paljunemiseks. Nende õite ehitus on tugevasti lihtsustunud: sageli on õies vaid üks emakas ja kaks tolmukat või vastupidi, sõltuvalt liigist. Traditsiooniliselt mainitakse, et paljudel õitel on vähe või moonutatud õieosi; mõnikord kasutatakse termini õietuppe kirjeldamaks üksikuid õieosi. Sellest harvemast sugulisest paljunemisest tekivad väikesed ümarad seemned, mis võivad vees hõljuda või talvituda, tagades liigi leviku ja geneetilise varieeruvuse. Wolffia perekonna õis on väga pisike — mõnel liigil vaid ~0,3 mm pikkune — ning see teeb neist maailma väikseimad õistaimed.
Ökoloogiline tähtsus ja kasutus
- Ökoloogiliselt võivad vesiläätsed olla olulised toiduahela algatajad, olles toiduks vees elavatele selgrootutele ja mõnedele lindudele.
- Kiire kasv ja võime siduda lämmastikku muudavad vesiläätse sobivaks puhastus- ja reoveepuhastuse uurimisel ning kasutamisel (bioremineerimine).
- Mõned liigid, eriti Wolffia, on rikas valgu ja toitainete poolest ning neid on mõnes maailma piirkonnas kasutatud toiduna või loomatoiduks.
- Tihedad kasvukatted võivad aga põhjustada probleeme: vähendada allpool valgust, põhjustada hapnikuvaegust ja mõjutada veekogu liigirikkust ning kalade elu.
Erinevused liikide vahel ja määramine
Liike eristatakse peamiselt frondi suuruse, kujundi, õhukottide ja juurte arvu järgi: näiteks
- Spirodela — suuremad frondid, sageli mitme lihtsa juurega, võivad moodustada turioneid.
- Lemna — enamlevinud, frond tavaliselt ühes tükis ühe juurega.
- Wolffia — väga pisikesed, juuretud ja peaaegu terved frondid; mõnel liigil puuduvad nähtavad juured.
Vesiläätse leidmisel on abiks frondide mõõtmine ja mikroskoobi all rakkude struktuuri vaatlus. Kuna paljud liigid näevad üksteisele sarnased, võib täpsem liigitus vajada eriteadmisi või laboriuuringuid.
Kokkuvõtlikult on angerjapuu ehk vesilääts väike, lihtsate struktuuridega ja kiire kasvuga magevee taim, millel on oluline roll nii looduses kui ka inimese kasutuses — nii kasulike kui ka mõnikord probleemsete mõjudega.
Üksikud pardiputke (Lemna gibba) taimed külgvaates ja altpoolt näitavad, kui lihtsad need taimed on.
Pardivetikate ökoloogia
Toitainete saamine on veetaimede jaoks oluline tegur. Pardalehti leidub tavaliselt viljakates, isegi eutroofsetes tingimustes. Neid võivad levitada veelinnud ja väikesed imetajad oma jalgade ja kehaga ning liikuva veega. Pideva hoovuse või ülevooluga vees kanduvad taimed veekanalites alla ja ei kasva nii tihedalt. Mõnes kohas põhjustab ilmastik taimede tugevat paljunemist, kui veevool on väike. Siis kanduvad nad ära, kui järgnevad vihmaperioodid.
Pardileht on veelindude jaoks oluline valgurikas toiduallikas. See sisaldab rohkem valku kui sojaoad. Pisikesed taimed pakuvad katet paljudele väikestele veeliikidele. Veekogude liigid, nagu särge ja kalad, näiteks sinikaelad, kasutavad taimi varjualusena.
Taimed võivad eemaldada nitraate, kui neid kasvatatakse, ja pardipaju on bioremediatsiooniprotsessis oluline, sest nad kasvavad kiiresti, absorbeerides liigseid mineraalseid toitaineid, eriti lämmastikku ja fosfaate. Neil põhjustel on neid reklaamitud kui kasutamata väärtusega veepuhastusvahendeid.
Angerjamaad võib kasutada reoveepuhastuses toksiinide püüdmiseks ja lõhnade kontrollimiseks. Kui mürkide eemaldamiseks säilitatakse pardipaju vaip, takistab see ka vetikate teket ja kontrollib sääskede paljunemist.
Need taimed võivad mängida rolli ka vee säilitamisel, sest vee aurustumine väheneb, kui seda võrrelda sarnase suurusega selge pinnaga veekogu aurustumise kiirusega.
Teadusuuringud ja rakendused
2008. aasta juulis teatas USA energeetikaministeeriumi (DOE) ühine genoomiinstituut, et ühenduse sekveneerimisprogramm rahastas hiiglasliku pardiputke (Spirodela polyrhiza) genoomi sekveneerimist. See oli 2009. aastal DOE jaoks esmatähtis projekt. Uurimistöö eesmärk oli hõlbustada uusi biomassi- ja bioenergiaprogramme.
Pardileht on hea kandidaat biokütuseks, sest see kasvab kiiresti, toodab pindalaühiku kohta viis kuni kuus korda rohkem tärklist kui mais ja ei aita kaasa globaalsele soojenemisele. Erinevalt fossiilsetest kütustest eemaldab pardivetikad atmosfäärist süsinikdioksiidi, selle asemel et seda lisada.
Angerjamaad filtreerivad looduslikest veekogudest, märgaladest ja reoveest saasteaineid (bakterid, lämmastik, fosfaadid).
· 
Tavaline pardipunane rohi Hispaanias, Galiitsias
· 
Lemna minor
· 
Lemna trisulca
· 
Lemna gibba
· 
Spirodela polyrhiza
· 
Mitmete kalju küpressidega ääristatud vesi, mida ääristavad mitmed kalju küpressid.
· 
Pardid ja pardivõrsed
· 
Loomadele toidu tootmiseks kasvatatakse katsepaigaldises pardiputke.
Seotud leheküljed
- Fütoremediatsioon
Küsimused ja vastused
Küsimus: Mis on pardipõllud?
V: Pardilehed on mageveetaimed, mis ujuvad seisvas või aeglaselt liikuvas magevees ja märgaladel.
K: Mitu sugukonda on parditaimedel?
V: Pardiliivate perekondi on viis.
K: Milline on parditaimede struktuur?
V: Suurem osa igast pardivetikataimest on väike organiseeritud "talli" või "frond" struktuur, mis on vaid mõne raku paksune. Sellel on sageli õhutaskud ja see ujub veepinnal või veepinna all. Mõnel taimel ei ole juurestikku ja mõnel on üks või mitu lihtsat juurestikku.
K: Kuidas paljunevad pardiputked?
V: Harilikud rohttaimed paljunevad tavaliselt suguta, pungi moodustamise teel. Suguliseks paljunemiseks toodavad nad aeg-ajalt kolm pisikest õit, millel on kaks õietuppe ja mastiil. Selle paljunemise käigus tekib õhukotis olev seeme, mis hõljub.
K: Mitu liiki pardiputke on olemas?
V: Kokku on 33-38 liiki pardiputke.
K: Millisel pardipilliroo perekonnal on kõige väiksem õis?
V: Pardipillide perekonnal Wolffia on väikseim teadaolev õis, mis on vaid 0,3 mm pikk.
K: Milline on kõige silmatorkavam tunnus, mis pardivõrsetel puudub?
V: Parditaimedel puudub ilmne vars või lehed.
Otsige