Angerjapuu, vesilääts või loorber on mageveekogude veetaimed, mis ujuvad vabalt veepinnal. Nad eelistavad seisvat või aeglaselt liikuvat vett ning kasvavad sageli ka märgaladel. Sarnaselt kirjeldatud taksonoomiale jagunevad nad viide suuremasse perekonda, kokku on maailmas umbes 33–38 liiki. Need liigid on levinud laialdaselt üle maailma, nii parasvöötmes kui ka troopikas.
Välimus ja ehitus
Vesiläätse taimed on erakordselt lihtsa ehitusega. Neil puudub selgelt eristatav varre- või lehesüsteem: enamik taimest moodustub väikestest ühe- kuni mõnerakulistest "tallust" ehk frondidest. Frond on tavaliselt vaid mõne raku paksune ja sisaldab sageli õhutaskuid, mis tagavad ujuvuse. Frondid võivad olla laiad ja mitmejuurega (näiteks suuremad liigid Spirodela), või väga pisikesed ja juuretut (näiteks Wolffia), mis on üldse kõige väiksemad õistaimed Maal. Värvus on enamasti erkroheline kuni kollakasroheline.
Kasv ja elukäik
Vesiläätse kasv on tihti kiire: frondid paljunevad vegetatiivselt, moodustades tütarfronde, mis seejärel eralduvad ja loovad tihedaid põimikuid veepinnal. Mõned liigid moodustavad ka talveks allapoole vajuvaid varurakke ehk turioneid, mis talvituvad põhjas ja tärkavad järgmisel kasvuperioodil tagasi. Suured laigud võivad katta veepinna tihedalt, vähendades allpool valgust ning mõjutades veekogu hapnikutaset ja teiste taimede elu.
Paljunemine
Soomes ja üle maailma paljunetakse vesiläätsi peamiselt suguvõimetult (vegetatiivselt) — see on kiire ja tõhus viis koloonia suurendamiseks. Aeg-ajalt tekivad ka vähendatud ja väga väikesed õied suguliseks paljunemiseks. Nende õite ehitus on tugevasti lihtsustunud: sageli on õies vaid üks emakas ja kaks tolmukat või vastupidi, sõltuvalt liigist. Traditsiooniliselt mainitakse, et paljudel õitel on vähe või moonutatud õieosi; mõnikord kasutatakse termini õietuppe kirjeldamaks üksikuid õieosi. Sellest harvemast sugulisest paljunemisest tekivad väikesed ümarad seemned, mis võivad vees hõljuda või talvituda, tagades liigi leviku ja geneetilise varieeruvuse. Wolffia perekonna õis on väga pisike — mõnel liigil vaid ~0,3 mm pikkune — ning see teeb neist maailma väikseimad õistaimed.
Ökoloogiline tähtsus ja kasutus
- Ökoloogiliselt võivad vesiläätsed olla olulised toiduahela algatajad, olles toiduks vees elavatele selgrootutele ja mõnedele lindudele.
- Kiire kasv ja võime siduda lämmastikku muudavad vesiläätse sobivaks puhastus- ja reoveepuhastuse uurimisel ning kasutamisel (bioremineerimine).
- Mõned liigid, eriti Wolffia, on rikas valgu ja toitainete poolest ning neid on mõnes maailma piirkonnas kasutatud toiduna või loomatoiduks.
- Tihedad kasvukatted võivad aga põhjustada probleeme: vähendada allpool valgust, põhjustada hapnikuvaegust ja mõjutada veekogu liigirikkust ning kalade elu.
Erinevused liikide vahel ja määramine
Liike eristatakse peamiselt frondi suuruse, kujundi, õhukottide ja juurte arvu järgi: näiteks
- Spirodela — suuremad frondid, sageli mitme lihtsa juurega, võivad moodustada turioneid.
- Lemna — enamlevinud, frond tavaliselt ühes tükis ühe juurega.
- Wolffia — väga pisikesed, juuretud ja peaaegu terved frondid; mõnel liigil puuduvad nähtavad juured.
Vesiläätse leidmisel on abiks frondide mõõtmine ja mikroskoobi all rakkude struktuuri vaatlus. Kuna paljud liigid näevad üksteisele sarnased, võib täpsem liigitus vajada eriteadmisi või laboriuuringuid.
Kokkuvõtlikult on angerjapuu ehk vesilääts väike, lihtsate struktuuridega ja kiire kasvuga magevee taim, millel on oluline roll nii looduses kui ka inimese kasutuses — nii kasulike kui ka mõnikord probleemsete mõjudega.
