Edmund B. Ford — Briti ökoloogiline geneetik ja ökoloogilise geneetika rajaja

Edmund B. Ford — Briti ökoloogiline geneetik ja ökoloogilise geneetika rajaja; uuris liblikaid ja looduslikku valikut, pälvis Darwini medali ning UNESCO Kalinga tunnustuse.

Edmund Brisco Ford FRS (23. aprill 1901 – 2. jaanuar 1988) oli Briti ökoloogiline geneetik, keda peab üheks loodusliku valiku rolli looduses uurivate Briti bioloogide juhtfiguuriks. Koolipoisina hakkas Ford huvituma liblikatest (Lepidoptera), mis on putukate rühm, kuhu kuuluvad liblikad ja koid. Ta uuris seejärel looduslike populatsioonide geneetikat ning oli ökoloogilise geneetika valdkonna rajajatest ja peamisest populariseerijast. Fordile anti 1954. aastal Kuningliku Seltsi Darwini medal ning 1968. aastal tunnustati teda UNESCO Kalinga auhinnaga teaduse populariseerimise eest.

Teadustöö ja meetodid

Ford oli tuntud oma süstemaatilise lähenemise poolest: ta kombineeris välitööd ja pikkade ajaliste vaatluste andmeid koos geneetiliste analüüsidega, et uurida alleelide sageduste muutusi looduses. Ta tõestas, et geneetiline mitmekesisus ei ole sageli lihtsalt juhuslik — paljudel juhtudel säilitatakse seda aktiivse loodusliku valiku kaudu. Ford töötas palju polümorfismi, sageduse-sõltuva valiku (frequency-dependent selection) ja tasakaalustava valiku küsimustega ning arendas meetodeid, kuidas hinnata valiku tugevust ja mõju alleelide levikule.

Peamised panused

• Ökoloogilise geneetika asutamine: Ford populariseeris ja struktureeris valdkonda, mis uurib geneetilisi mustreid looduses ja nende seost ökoloogiliste tingimustega.
• Polümorfismi uurimine: tema tööd andsid tõendeid selle kohta, kuidas ja miks erinevad vormid (näiteks värvimustrid liblikatel) võivad püsida populatsioonides pikka aega.
• Välitöö ja andmete pikk seeria: Ford rõhutas pikaajaliste ja hoolikalt korrapäraste andmete olulisust, mis võimaldasid tuvastada aeglasi, kuid järjepidevaid geneetilisi trende looduses.
• Teaduse populariseerimine: peale akadeemilise töö rääkis ja kirjutas Ford laiale publikule, selgitades evolutsiooni ja geneetika tähendust looduse uurimisel.

Kirjandus ja mõju

Fordi kirjutised, eelkõige tema õpikulaadne töö ökoloogilisest geneetikast, muutusid valdkonna klassikaks ja mõjutasid järgnevate põlvkondade teadlasi, kes uurisid geneetilist varieeruvust looduses. Tema metoodiline rõhuasetus välitööle ning statistiliste ja geneetiliste andmete kokkuviimisele aitas ühtlustada uurimispraktikaid ja tõsta ökoloogilise geneetika usaldusväärsust kui teadusharu.

Pärand

Edmund B. Fordi pärand on kaksikas: ta jättis maha tugeva uurimustraditsiooni, mis käsitleb geenide ja ökoloogia vastastikmõjusid, ja ta aitas populariseerida evolutsiooniteadust laiemas avalikkuses. Tema tööd on jätkuvalt aluseks neile, kes uurivad, kuidas looduslik valik ja keskkond kujundavad geneetilist mitmekesisust looduses.

Karjäär

Ta spetsialiseerus geneetikale ja nimetati 1939. aastal Oxfordi ülikooli geneetika lektoriks ning oli 1952-1969 geneetika laboratooriumi direktor ja 1963-1969 ökoloogilise geneetika professor. Ford oli üks esimesi teadlasi, kes valiti All Souls College'i liikmeks alates 17. sajandist.

Fordil oli R. A. Fisheriga pikaajaline töösuhe. Selleks ajaks, kui Ford oli välja töötanud oma geneetilise polümorfismi ametliku määratluse, oli Fisher harjunud looduslike kõrgete valikuväärtustega. Talle avaldas kõige suuremat muljet asjaolu, et polümorfism peitis endas võimsaid selektiivseid jõude (Ford tõi näiteks inimese veregrupi). Sarnaselt Fisherile jätkas ta loodusliku valiku ja geneetilise triivi vahelist arutelu Sewall Wrightiga, kelle arvates Ford pani liiga suurt rõhku geneetilisele triivile. Nii Fordi kui ka tema enda töö tulemusena muutis Dobzhansky oma kuulsa teksti kolmandas väljaandes rõhuasetust triivilt valikule.

Ford ennustas, et inimese veregrupi polümorfismid võivad populatsioonis säilida, pakkudes teatavat kaitset haiguste vastu. Kuus aastat pärast seda ennustust leiti, et see on nii, ja lisaks sellele tuvastati AB x AB ristamise uuringuga otsustavalt heterosügootne eelis. Tema peateos oli "Ökoloogiline geneetika", millest ilmus neli väljaannet ja mis avaldas suurt mõju. Ta pani palju aluse hilisematele uuringutele selles valdkonnas ning teda kutsuti konsultandina aitama sarnaste uurimisrühmade loomisel mitmes teises riigis.

Fordi paljudest väljaannetest oli ehk kõige populaarsem raamat sarjast "New Naturalist" esimene raamat "Liblikad". Ford jätkas 1955. aastal ka sama sarja "Koik", olles üks vähestest, kes on kirjutanud rohkem kui ühe raamatu selles sarjas.

Ökoloogiline geneetika

E.B. Ford töötas aastaid geneetilise polümorfismi alal. Polümorfism on looduslikes populatsioonides sagedane; põhijooneks on kahe või enama katkendliku liigi vormi koos esinemine mingisuguses tasakaalus. Niikaua kui mõlema vormi osakaal on suurem kui mutatsioonikiirus, peab põhjuseks olema valik. Juba 1930. aastal arutas Fisher olukorda, kus ühe lokaali alleelide puhul on heterosügoot elujõulisem kui kumbki homosügoot. See on tüüpiline geneetiline mehhanism, mis põhjustab seda tüüpi polümorfismi. Töö hõlmab väliuuringute, taksonoomia ja laboratoorse geneetika sünteesi.

Callimorpha dominula morpha typica laialivalgunud tiibadega. Selle liigi polümorfismi uuris Ford aastaid. Punased mustad tagatiivad, mis ilmnevad lennul, hoiatavad selle mürgise maitse eest. Esitiivad on varjatud, varjates puhkeseisundis tagatiivad. Siin on koi inimese käe peal puhkamas, kuid valvas, ja ta on esitiivad ettepoole nihutanud, et näidata hoiatavat vilkumist.

Otsing