Equus — hobuslaste perekond: hobused, eeslid ja sebrad

Equus — hobuslaste perekond: tutvu hobuste, eeslite ja sebrade bioloogia, elupaikade, käitumise ja kaitseolukorraga. Õpi tundma seitset elusliiki ning nende evolutsioonilist ajalugu.

Equus on imetajate sugukond hobuslaste perekonnas. Siia kuuluvad hobused, eeslid ja sebrad. Equus on ainus elav (säilinud) hobuste sugukond, mida on seitse liiki. Tegemist on ühe varbaga hobustega, kes on kohastunud elama erinevatel rohumaadel. Hobuslased on omapärase kehaehituse, tugeva sotsiaalse käitumise ja eriliste kohastumustega taimtoidulised kabiloomad, keda inimene on kasutanud juba aastatuhandeid.

Taksonoomia ja elusliigid

Mõiste "hobune" viitab kõigile selle perekonna liikmetele. Kuigi perekonnas on läbi ajaloo olnud palju välja surnud liike, on tänapäeval elus seitse liiki, mida teadus sageli eristab. Levigu ja taksonoomiline tõlgendus võivad mõnevõrra erineda, kuid üldiselt tunnistatakse järgmisi tänapäeval eksisteerivaid liike (liitena kasutatakse tavaliselt ladinakeelset nime):

• Equus ferus – mets- ja koduhobune (horisontaalselt kuulub siia ka koduhobune mõnel käsitlusel)
• Equus przewalskii (tihti käsitletakse E. ferus varjuna) – Prževalski hobune (ajalooliselt peaaegu väljasuretud, nüüd taasloomisel)
• Equus africanus – Aafrika mets-eesel (koduse eesli eelkäija)
• Equus hemionus – aaslane/oonager (Aasia mets-eesel)
• Equus kiang – kiang (Tiibet ja lähiümbrus)
• Equus quagga – tasandiku sebra (plaains zebra)
• Equus zebra ja Equus grevyi – mägisebra ja Grevy sebra (need kaks koos tasandiku sebraga moodustavad sebrarühma)

Taksonoomia täpsus võib varieeruda, kuna mõningate alamliikide ja kodustatud vormide vahel on palju geneetilist ja morfoloogilist varieeruvust.

Anatoomia ja kohastumine

Hobuslased on suure keha, pika kaela ja sihvakate jalgadega. Nende jalal on üks kandurvarvas, mida katab kõva kõõlus ehk kavassõnn (hobuse kabjalaba/kena), mis aitab kõndida ja joosta kõval pinnasel. Hambaehitus on kohandunud rohusöömiseks: esihambad nipitööks ja tagumine rida kõrged kroonhambad (hypsodont), mis kuluvad rohu abrasiivsuse tõttu aeglaselt. Seedesüsteem on tüüpiline niinimetatud tagumikmäletsejalisele ehk nad on pääsoolena (hindgut) fermenteerivad — neil on lihtsam kõht kui säärlastel, kuid suur käärsool ja jämesool, mis võimaldavad lagundada kiudaineid ning toota piisavalt energiat ka madalama kvaliteediga taimestikust.

Evolutsioon ja fossiilne ajalugu

Hobuslaste ajalugu on hästi dokumenteeritud fossiilide kaudu. Rohumaade ühe varba hobused arenesid välja väiksematest kolmehobustest, kes elasid rohkem metsades ja metsasavannides. Equus perekond tekkis tõenäoliselt Põhja-Ameerikas ja levitas end hiljem läbi Beringi maasilla Vanasse Maailma. Enne inimese mõju ja viimase jääaja piire olid hobused palju mitmekesisemad ja laiemalt levinud nii Aasias kui Euroopas; Põhja-Ameerikas läksid emakeelseid liike viimaste tuhandeaastate jooksul välja ja sealt toodi hobused uuesti Euroopasse alles pärast eurooplaste saabumist.

Paljud varasemad liigid on tuntud ainult fossiilide põhjal. Fossiilid näitavad, kuidas jalalihased, jalavarustuse ja hammaste struktuur muutusid vastuseks rohumaade laienemisele ning kiiremale jooksmisele ja pikaajalisele rühmaelule.

Sotsiaalne käitumine, paljunemine ja side

Metsikute hobuslaste populatsioonidel esineb eri tüüpi sotsiaalseid struktuure. Levinud on haaremisüsteem, kus üks täiskasvanud isane ehk täkk võtab ette mitu emast ehk märga ja nende järglasi ehk varssaid. Teine mudel on territooriumipõhine süsteem, kus isased kaitsevad ressursse (vesi, toit, heitlik ala) ja meelitavad emaseid nende piirkonda. Mõlemas süsteemis hoolitsevad peamiselt emasloomad varssade eest, kuigi isased võivad varssade kaitsmisel ja rühmaelu korraldamisel rolli mängida. Varssad sünnivad tavaliselt ükshaaval ja saavad kiiresti püsti ning järele joosta — see on elupaigas peamine ellujäämisstrateegia saakloomade eest põgenemisel.

Hobuslased suhtlevad visuaalsete signaalide (kehaasend, saba, kõrvade asend), lõhnamärgituse (uriin, roojamärgid) ja häältega (nagu kihara, hirnumine, lõrisev hääl). Neil on keerukas kehakeele repertuaar ja sotsiaalsed sidemed on olulised stressi vähendamiseks ja rühma stabiilsuse tagamiseks.

Elupaik ja levik

Hobuslased on kohastunud elama väga erinevatel rohumaadel: alates kuivematest steppidest ja savannidest kuni mägirohumaade ja kõrbeteni. Nad suudavad ära kasutada madalama kvaliteediga taimestikku, sest nende seedeaparaat on kohanenud suure koguse fiberi töötlemiseks. Metsikuid hobuslasi leidub tänapäeval peamiselt Aafrikas ja Aasias, kuid inimese tegevus muutis nende levikut oluliselt.

Inimtegevus, domestikatsioon ja kaitse

Hobuseid hakatigi kasutama ja kodustama mitmest kohast — peamiselt Euraasia steppidest — juba tuhandeid aastaid tagasi. Domestikatsioon andis inimesele jõutransporti, põllumajandusse ja sõjaväe kasutusse, mis omakorda muutis inimühiskondi. Paljud tänapäeva hobused on kodustatud vormid või kodustest vormidest järele jäänud feral-populatsioonid.

Inimtegevus on oluliselt ohustanud metshobuslaste populatsioone: elupaikade kadumine, jahipidamine, konfliktid karjakasvatajatega ning hübriidiseerumine koduloomadega vähendavad looduslike populatsioonide geneetilist mitmekesisust. Seitsmest elutsevast liigist on tasandiku sebral (plaainsebra) endiselt kõige laiem levik ja arvukus; teised liigid on sageli vähem levinud ning paljud alamliigid ja rahvagrupid vajavad kaitset ja taastamismeetmeid. Näiteks Prževalski hobune oli peaaegu välja surnud vabas looduses, kuid eduka tõu taastamise ja taasloomise programmi abil on seda liiki taastekitatud mitmetes looduskaitsealade populatsioonides.

Paljudused ja olulised omadused kokku võttes

• Equus on ainus tänapäeval elus olev hobuste perekond hobuslaste sugukonnas.
• Nende eripärad on ühe varba jalad, kõrged kroonhambad ja tagumikmõõdul põhinev seedesüsteem.
• Hobuslased on enamasti karjades elavad taimtoidulised loomad, kelle sotsiaalne struktuur võib olla haaremipõhine või territooriumipõhine.
• Inimtegevus on oluliselt mõjutanud nende levikut ja arvukust; kaitseprojektid ja taasasustamiskatsed aitavad mõningaid ohustatud liike taastada.

Hobuste fossiilne ja geneetiline ajalugu annab olulist teavet nende evolutsiooni, kohastumiste ja inimese mõjude kohta; tänapäeva uurimistöö jätkub nii looduskaitse, taksonoomia kui ka käitumisteaduste valdkondades.

Küsimused ja vastused

K: Milline on imetajate sugukond hobuslaste perekonnas?

K: Kui palju on elusolevaid liike?

K: Millist keskkonda eelistavad hobuslased?

K: Kuidas suhtlevad hobuslased omavahel?

K: Kas looduslikud hobuslaste populatsioonid on laialt levinud?

Otsing