Aserbaidžaani rahvusvähemused: definitsioon, ajalugu ja demograafia

Aserbaidžaani rahvusvähemused: definitsioon, ajalugu ja demograafia — põhjalik ülevaade etnilistest rühmadest, rahvastikunäitajatest ja postnõukogude migratsioonist.

See artikkel käsitleb Aserbaidžaani rahvusvähemusi.

Kuigi üle 91% elanikest on etnilised aserbaidžaanlased, on Aserbaidžaanis palju etnilisi vähemusi, sealhulgas venelased, ukrainlased, grusiinid, juudid ja teised vähemused. Enamiku nende rahvusvähemuste arvukus on siiski väike. Suuremateks vähemusgruppideks peetakse lisaks eespool nimetatutele näiteks lezgiine, talõše, kurde, aevareid, uteid (udi) ja tatile (tats). Paljud neist elavad konkreetses piirkonnas või linnades: näiteks lezgiinid ja paljud põhjapoolsed kaukaasialased Põhja-Aserbaidžaanis (Quba, Qusar jt), talõšid Lõuna-Aserbaidžaanis (Lənkəran jt) ning venelased, ukrainlased ja teised slavi rahvad eelkõige suuremates linnades nagu Baku ja Gəncə. Aserbaidžaanis on ka ajaloolised juudi kogukonnad (sh nii nn "mägijuudid" kui ka georgiakesed juudid), kes on säilitanud oma kultuuri ja traditsioone.

Mida tähendab „rahvusvähemus” Aserbaidžaanis?

Rahvusvähemus on igas riigis elanikkonna rühm, kellel on erinev etniline, keeleline või kultuuriline taust võrreldes enamikuga. Aserbaidžaani puhul tähendab see rühmi, kelle emakeel ja etniline identiteet erinevad enamikust aserbaidžaanlastest. Mõned vähemused on ajalooliselt integreerunud riigi institutsioonidesse, teised säilitavad tugeva piirkondliku või keelelise iseseisvuse.

Ajalooline taust

Ajaloolised sündmused on kujundanud praegust etnilist maastikku. Nõukogude Liidu perioodil toimusid rahvastiku liikumised, industrialiseerimine ja kunstlikud piirimuudatused, mis mõjutasid eri rahvusrühmade paiknemist. Pärast Nõukogude süsteemi kokkuvarisemist muutusid poliitilised ja majanduslikud tingimused ning territoriaalsed konfliktid — eelkõige Aserbaidžaani iseseisvumise ja Mägi-Karabahhi konflikti aeg — viisid suuremate rahvusgruppide ümberpaiknemise ja väljarändega.

Pärast Nõukogude Liidu lõppu koos Aserbaidžaani iseseisvumisega ja Mägi-Karabahhi sõjaga põgenesid peaaegu kõik armeenlased (väljaspool Mägi-Karabahhi separatistlikku piirkonda) või küüditati riigist. Samal ajal põgenesid või küüditati Armeeniast ja Mägi-Karabahhist peaaegu kõik aserbaidžaanlased. Need massiliikumised muutsid piirkondade etnilist koosseisu ja tekitasid suurte rahvarühmade jaoks kodutuse ja paguluse probleeme.

Demograafia ja geograafiline jaotus

Aserbaidžaani rahvaarv koosneb peamiselt aserbaidžaanlastest, kuid mitmed vähemusrahvused on püsivalt esindatud nii linnades kui maa-aladel. Oluline on tähele panna, et demograafilised uuringud ja rahvaloendused võivad anda eri aastaistest andmetest sõltuvalt erinevaid tulemusi — eriti tundlike küsimuste, nagu talõšide ja teiste väiksemate rühmade arv, puhul.

• Suuremad vähemusrühmad: lezgiinid ja talõšid on traditsiooniliselt olnud suurimad mitte-aserbaidžaani etnilised rühmad, järgneb venelaste, ukrainlaste ja teiste slaavi rahvaste arv.
• Linna- ja maapiirkondade erinevused: venelased, ukrainlased ja grusiinid on suurenenud linnapopulatsioonis, samas kui paljud kaukaasia rahvad elavad piirkonniti koondunult.
• Emigreerumine: pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja ebastabiilsust on paljud vähemused emigreerunud või otsinud paremaid majanduslikke võimalusi välismaal, peamiselt Venemaale ja Euroopa riikidesse.

Õigused, keel ja kultuur

Aserbaidžaani põhiseadus sätestab kodanike võrdsuse sõltumata rahvusest ja tagab vähemuste õiguse oma keele ja kultuuri säilitamiseks. Riigi ametlik keel on aserbaidžani keel, kuid venekeelne haridus ja meedia on ajalooliselt mänginud olulist rolli, eriti linnades. Praktiliselt võib juurdepääs haridusele emakeeles ja kultuurilistele teenustele sõltuda piirkonnast ja ressursidest ning mõnede vähemuste organisatsioonid on kutsunud tugevamat toetust emakeelsele õppele ja kultuuriprogrammidele.

Tänapäevased trendid ja väljaränne

1990ndate konfliktid ja 1990.–2000. aastate majanduslikud pinged tõid kaasa märkimisväärse rahvastiku liikumise. Kaasaegsel ajal on jätkunud väljaränne majanduslike põhjuste tõttu, samuti on vähenenud teatud vähemusgruppide osakaal riigis. Selle tulemusena on Aserbaidžaan muutunud etniliselt "puhtamaks". Siiski jätkub mitmete vähemuste kohalolu ja kultuuriline panus Aserbaidžaani ühiskonda — kohalike traditsioonide, keelte, muusika ja religioossete tavade kaudu.

Sotsiaal-poliitilised väljakutsed ja rahvusvaheline tähelepanu

Rahvusvähemuste olukord pälvib aeg-ajalt rahvusvahelist tähelepanu, eriti seoses inimõiguste, kodakondsuse, emakeelse hariduse ja rändega seotud küsimustega. Aserbaidžaan on osalenud rahvusvahelistes konventsioonides ja riiklikult on seadusandlus suunatud kodanike võrdsuse tagamisele, kuid praktiline teostus ja regionaalsed erinevused on jätkuvalt arutluste objektiks nii riigisiseselt kui välissuunas.

Kokkuvõte

Aserbaidžaani rahvusvähemused moodustavad mitmekesise koosseisu, mille juured ulatuvad piirkonna pikaajalisesse ajalukku. Kuigi enamik elanikke on etnilised aserbaidžaanlased, annavad erinevad vähemusgrupid olulise kultuurilise ja keelelise panuse riigi mitmekesisusse. Konfliktid, poliitilised muutused ja majanduslikud tegurid on viimastel aastakümnetel muutnud demograafilist pilti — osa rühmadest on kahanenud või emigreerunud, samas kui teised säilitavad tugeva kohalikku identiteedi ja kultuurilise jätkusuutlikkuse.

Küsimused ja vastused

K: Millest räägib see artikkel?

K: Kui palju on Aserbaidžaanis etnilisi vähemusi?

K: Millist teavet see artikkel sisaldab?

K: Kas on veel teisi riike, mille demograafiline olukord on sarnane Aserbaidžaani omaga?

K: Kas selles artiklis käsitletakse mingeid kultuurilisi erinevusi nende rahvusrühmade vahel?

K: Kas on olemas ajalugu, miks teatud inimesed Aserbaidžaani rännanud on?

Otsing